Eduard Vilde - Lunastus

Sügisel ja talvel oli ikka veel pime, kui väike Jens Nielsen hommikuti ärkas. Enamasti tundis ta põske või kaela kipitavat, ja kui ta sealt käekesega üle äigas, jäi talle märga näppude alla ning ninna tungis vaenulikku haisu. Ta hüüdis siis ema, aga ema ei olnud. Ainult harukordadel – Jens kuulis sääraseid kordi kutsutavat pühapäeviks – hõikas ema teisest voodist vastu: „Jaa, Jens, jaa!” Jäi aga vastus tulemata nagu kunagi, siis hüüdis Jens veel mõne korra, lõpuks kindlas lootusetuses, ja andis nüüd vaba voli suurele haledusele, mis kiindus ta väikese südame ümber. Ta puges sängist välja ja kobas läbi pimediku kambrikese eelmise ukse taha. Sinna kükitas ta maha ja hakkas nutma. Ta nuttis aeglaselt ja asjalikult, ilma suurema kisata, samas pikalises rütmis, nagu muljuv valu ta hingekesest üle lainetas. Jens nuttis kui laps, kes teab, et teda ometi ei kuulata ja et pisarad seepärast midagi ei aita. Ukse all kükitas ta nii kaua, kui aken valgemaks lõi. Siis ronis akna ees seisvale lauale, kiskus eesriide üles ja kükitas ning nuttis siin edasi. Roosatriibulise rootsi riidest särgikese sisse kiskus ta oma kõhnad koivakesed könni, toetas lõua põlveotstele ja laskis pisaraid joosta, hambaid lõgiseda. Mida kauemini ta külma klaasi taga istus, seda sinisemaks lõid ta huuled, seda räpakamalt raputasid värinad ta keha ja seda vagusamaks rauges ta nutt. Tasasele ulgumisele järgnes nuuksumine, nuuksumisele kramplik luksumine.

Aga mitte üksi külm ei tõkestanud väikese Jens Nielseni nuttu, vaid ka valgus. Ta silm hakkas selitama välist maailma ja see viis ta mõtted igatsuse haledusest teisale. Palju seda maailma küll ei olnud, mis pimediku põlle alt nähtavale tuli, aga Jens Nielseni nõuded olid kasinad. Kohe akna all, meetrit kolm-neli eemal, seisis maja peldik, pisikesteks latriteks jaotatud pikergune puuhooneke, mille pikka ukserida varjas pruuniks vaabatud plank. Peldiku katusel istus ikka mõni kass või keksis mõni varblane ja üle kitsa prügitatud õue klõbises ikka üks või teine paar suuri puukingi peldiku poole, kord Jenseni-isa, kord Larseni-ema, teised korrad muude majaliste jalas. Uulitsapoolse maja köögi- ja tagatrepiaknad aga – viis rida ülestikku –, need seisid Jensikesel peaaegu kõik silma ees, kui ta natuke kaela tahtis sirutada, ja nende tumedate ruutude taga liikus rohkem päid, kui väikese üksiklase huvitamiseks vajagi oleks olnud. Siin ja seal kisti need tolmunud aknad lahti, vaibad, voodikotid, põrandariided tulid nähtavale, kepid hakkasid nende peal tantsima, ja siis läks ilm sealt kohalt nii halliks, et Jens pilgu jälle kuhugi nähtavamate olendite poole pööras. Tahmase näoga jäme poiss – Niels ta nimi – laaberdas, raualatt õlal, vilistades üle õue, sest mitte kaugel Jensi korterist, sama hoovipealse maja alumisel korral, oli Olseni sepapada; kuidas vasarate hoopide all alasi kiljatas ja kuidas ääsilõke lõõtsa puhkel vuhises, seda võis Jens üsna selgesti kuulda. Ja seepeale prahvatas vastasmajas kingsepp Anderseni räpane tagauks lahti, õpipoiss Lars lendas kahe saapapaariga välja, ning see, kelle põlveots ta lendama oli pannud – meister Andersen –, saatis talle lävelt veel mõned taani sarvilised järele. Ning lõpuks ilmus majaperemees Jörgensen, luud ja labidas käes, sinine tisleripõll ees, ja hakkas hoovi eilsest rämpsust kasima.

Seda kõike ja mõnda muudki nägi väike Jens oma aknast, kui see polnud liiga higine või härmas, või kui Kopenhaageni jääkülm udu, Öresundi tossav hingeaur, maharõhutud korstnasuitsuga segi, hoovikest väga liiga ei ummistanud. Mida aga Jens oma aknast kunagi ei näinud, see oli taevas. Sellest ei ulatunud siia alumise majakorra akendesse, Jensi kaelasirutamisest hoolimata, mitte kitsast siilugi. Nägematuks jäi muidugi ka päike, mis mujal nii ühetasaselt õigete ja ülekohtuste peale paistvat. Temast ei olnud Jörgenseni majade vaheõues naljalt muud märgata kui enam või vähem valvakat kuma, mis alumiste akende ees pealegi ämblikuvõrgu-karvaliseks videvikuks tumenes.

Kui pisuke Jens Nielsen nõndaviisi särgiväel söögilaual kükitas, kriim näoke tapetud pisaraist, kaelake verine lõhkilitsutud lutikaist, rind täpiline öösiste vaenlaste salahammustustest, siis ei vahtinud ta mitte ainult välja, vaid kuulatas ka üles. Tulevad ju kõik head annid ülevalt, ka Jens Nielseni kohv tuli sealt. Kohv ja muu tarvilik abi. Iga kõbin väljas trepil tõstis ta kõrvad kikki. Aga paljugi pettust klobises puu- ja nahkkingades vanast nagisevast trepist alla, enne kui Jensi jänesekõrvakesed tõtt kuulsid ja ta hingest troostihoog läbi sööstis: Nüüd! Seda klobinat, mis temale kohvi tõi, polnud terasemal kuulatamisel raske ära tunda, sest kolmeni oskas Jens Nielsen juba varakult lugeda. Peterseni vanaema astus aga ikka kolm kompsu, kuna teised trepist alla tulijad astusid kaks. Ning kui tal vanaisa kannul oli – ja kunas poleks tal teda kannul olnud! –, siis sai kolmest kompsust veel kord kolm. Ikka: komps – komps – komps! ja tagantjärele kah: komps – komps – komps! Kestis muidugi kaunis kaua, enne kui need kahekordsed kolmik-kompsud trepist alla Jensi ukse taha jõudsid, sest Peterseni-vanade kuuest jalast olid ainult kaks tugevad ja väledad – need, mis olid puust. Teist nelja vedasid nad aga nii järele ja tõstsid neid astmelt astmele, nagu oleksid nad klaasist. Puust jalg, mida kumbki käes hoidis, erines teistest muuseas seeläbi, et ta tegi hoopis heledama kompsu: umbes nõnda nagu väikesed vasarad suurte seas Olseni sepapajas.

Nüüd viimaks: müdina vaikimine, lõõtsutav nohin, võtme kriuks. Jens on laualt juba maas, kui uks lahti läheb. Vahel ka mitte – ainult siis, kui ta aknast välja ei näe ja seepärast on veel täies nutuhoos. Siis peab teda maha tõstetama. Uksest aga venib Peterseni vanaeit toll-tollilt sisse, kahte jalga järele lohistades, kolmat kõpsutades ning Jensi kohvitassi nii väga läigitades, et sai teeb alustassi äärel ujumiskatseid ja kollane ojake niriseb eide kotiriidest põlle mööda alla.

„Poisu, vaene poisu … kas jälle nutt varaks?”

Suu, mis seda madala, tugeva mehehäälega ütleb, lõikub ilmatu pika kitsa praona näost läbi, mille pind ja karv küpsetatud linnasekoorikut meelde tuletab. Selle pruuni kooriku ülemisest osast välguvad kaks voldikeste vahele peidetud silma karusel lahkusel lõdiseva „poisu” peale maha.

Kuna Jens lepitatult veel paar lõpunuuksatust teeb, seab Peterseni vanaema kohvitassi ujuva saiakesega toolile ja ulatab käe Jensi pükste järele voodi otslaual. Eide käte vahel poeb Jens torukeste sisse, eit lausub ühtelugu: „Soo – sooo – sooo!” ja paneb nööbid pikalise pusimisega kinni. Õudse tundega vaatab Jens nüüd järgnevale paratamatule hirmusündmusele vastu. Vanaema kastab suure pesukäsna külma vette ja hakkab selle koleda piinariistaga Jensi nägu ja kaela nühkima. Seejuures siunab ta küll väga õiglaselt lutikaraipeid, kes poisu ihu on kublale hammustanud, aga või see suudab Jensi rasket kannatamist tasuda, millele ta puristades ja küünistades vastu võitleb. Kuid igal hädal on viimaks lõpp. On Jens ka kuue selga ja jalatsid jalga saanud, võib ta kohvile asuda, mis vaheaegu üsna külmaks on läinud. Vanaema aga komberdab lahkesti podisedes uksest välja. Tänaseks on ta talitus Jensine Nielseni pojakese kallal toimes. Nüüd algab väikese Jensi iseseisvus. See kestab lõunani, mil tuleb ema, ja siis õhtuni, mil jälle tuleb ema. Kui Peterseni-eidekesel just mahti juhtub olema, eks ta siis heida ka vahel silma pisukese hulguse peale; enamasti pole tal aga mahti, sest ennelõuna kulub äri, pärastlõuna aga jooksva ravimise peale.

Vanaeide kannul astub, kui tal aega, vahel ka vanataat hommikuti Jensi juurde sisse. Vaest nutjat naerunäol silmitsedes ja tema peakest paitades ajab ta korraga toruks keeratud keele suust ja kukub nagu kägu. Ei ta jäta enne kukkumist, kui Jens talle pisarate tagant korraks vastu naeratab. See lõbus vanamees kannab alati, suvel ja talvel, pikka sinist pluusi, mis kirju on nagu maailma kaart igakarvalistest suurtest ja väikestest lappidest. Et ta jäme kael on liiga lühike ja täiesti kange, siis ei pööra ta ilmaski pead üksi, vaid kogu kehaga ühes. Habemeta lõua all ripuvad tal kõrvuti kaks pehmet nahalotti nagu kukel, kuid selle vahega, et nad pole nii punased. Tema kepp on jämedam ja okslikum kui eide oma, eide ja taadi kõnnak aga nii ühesugune jalgade järelevedamine, et väike Jens naudib haruldast huvi, kui ta mõlemat teineteise taga või kõrval näeb kõndivat.

Ja seda näeb ta iseäranis huvitava vaatemänguna hommikuti, kui ta nendega pärast kohvijoomist välja on läinud. Hoovis seisab roheline kaarik, veekindel kast peal. Vanataat haarab käsipuu pihku ja hakkab kaarikut lükkama. Väravast välja, uulitsat mööda alla. Pahem käsi lükkab, parem kompsutab keppi. Temale tuleb eideke kepi najal järele. Ja nüüd võib väike Jens vahtida, kuidas nende rasked kanged jalad venides kive kaabivad – liiits – laaats, liiits – laaats! Annab päris oodata, enne kui teine jalg teisest mööda jõuab.

Lähemal uulitsanurgal peatuvad nad – keldri ees, mille uksepealset ehib sinine silt valgete kaladega. Keldris talitab nende tütar, lesk emand Neble. Nad hüüavad talle midagi alla ja tema hüüab neile midagi üles, mispeale mõlemad vanad põikuulitsast välja ja suure uulitsa keskele lääplevad, et sinna ootava vahtimisega kõrvuti seisma jääda.

Petersenide kalakeldri kõrval, Prins Jörgeni ja Griffenfeldti uulitsa nurgal, asetseb väike keldrikõrts. Selle uksele ilmub iga viie minuti tagant kõhn, lageda lõuaga mees värsket õhku nilpama – kõrtsmik Henrik Sörensen. Alati tossab tal piibukujulises pitsis püstiseisev sigar suus ja ta käsi klõbistab püksitaskus peent raha. Väikest Jenssi huvitab härra Sörenseni vahtimisviis. Härra Sörensen, nokaga laevamehemüts peas, ei vahi nimelt iialgi kauemini ühte külge või ühe inimese poole, vaid ta pisuke kitsas pea nõksub vahetpidamata sinna ja tänna, otsekui ivakesi otsival aral linnul. Iga kõbin, iga varjuke uulitsal muudab silmapilguks ta tähelepanemise suunda. Mida ta nii hoolega peaks otsima ja ootama? mõtleb väike Jens endamisi, ja tal on kahju, kui härra Sörenseni linnupea jälle keldrisse kaob.

Vastasoleval nurgal on härra Folmer Matthiasseni vürtskauplus. Ka punase peaga härra Matthiassen armastab oma kõverail jalgadel ukse ees seista, kui talle seks vähegi mahti antakse. Seistes hoiab ta oma tedretähelised käed tingimata pika saterkuue saba all ja Kopenhaageni vinge tuul võbistab terava otsaga punast karvatutti ta lõua otsas. Pilusilmil ning sügavas mõttes vaatab noor kaupmees üles taeva poole ja alla maa peale, ning pisike Jens Nielsen mõtleb oma peakeses: „Kuidas võib nii väikesel kõverajalgsel härral nii suur pood ja nii pikk kuub olla?”

Mitte kaugel Matthiasseni ärist, viiliti üle uulitsa, asub proua Johannseni riidekauplus. Seal riputab müüja, pikk, vitsjas neiu, naisterahva-jakkisid, – pluusisid ja – põllesid välja uste külge. Iga kord, kui ta midagi üles on riputanud – ta teeb seda ruttu ja ruttu –, vahib ta vilksti härra Folmer Matthiasseni poole ja Jens Nielseni ajuke sünnitab endale küsimuse: „Kui tal Matthiasseni-härrale midagi on öelda – miks ta siis ei ütle?”

Aga vaheajal on Petersenide oodatav pärale jõudmas. Peterseni taat tõstab näidates keppi, eit teeb seda järele, ja väike Jens hakkab tulijale oma nõrkadel jalgadel vastu vänderdama. Tulijaid on õigusepärast kaks – kaks ja veel palju rohkem. Nad pöörduvad praegu Nörrebro pealt Griffenfeldti uulitsasse – roheline kastvanker ees, siis Frederik Neble, siis must Nero.