Jaan Oks - Otsija metsas

Aga kõik need kivid on samblaga kaetud – üleni ja mitmesuguste samblaseltsidega. Kivi on sambla sündimise koht, ta elamise-ase ja söödimaa. Tuul puhus ja mitmed mullaraasukesed muutsid enda senist aset – neid kanti kivi konarlikule seljale. Kivile polnud mulda tarvis, küll aga samblale, kes kivi turjale elama asus. Ta vist kaitseb kivi pinda väliste mõjude eest, vähendab vihma ja põletava päikese hävitustööd, ilustab oma kandjat!

Kõik on otsaga maa sisse tunginud, nagu kasvaksid nad. Aga keegi ei tea ju kasvamisest rääkida; paljud on neid juba näinud, näevad ja saavad nägema, aga ikka olevas suuruses ja kujus. Miks kivid ennast ei muuda, kuna ju kõik loodus muutub, edeneb?.. Miks nad maa põhja ei vaju? Selleks on neil ju küllalt raskust, võib ju olla ka põhjust.

Ema maa peab põllukivisid halvaks… Nad küll toitu ei nõua, ainult kaitset tahaksid nad, varju ja puhkust maa laias rinnas, aga ka seda ei ole saada. Aga ometi kasvavad sealsamas kõrval ju kõiksugused umbrohud, ja need elavad maast ja surevad ka sinna, et siis uuesti jälle sündida.

Siis on veel maarind paekivisid täis – neid tülikaid paekivisid. Kes kuivatab värske rukkikõrre ta kõige paremas elujärgus? Kes murrab uue adranina, põrutab põllumehe kätt ja vaevab vaest veolooma? Eks need ole tüütavad paekivid? Ja neid on palju, lõpmata palju maapinnas. Need on aga mulla all ja teevad salajas kurja.

Võõrad lapsed on meie põllukivid, vanad ja hallid, kuid koduta. Nagu muinasjutt räägib, olla raudkivid Skandinaavia kaljudelt ükskord siia rännanud. Seda ei ole küll keegi näinud, sest see sündinud siis, kui loodus alles surnukülm oli – enne maailma loomist. Ometi on ju nendest päevadest õige palju aega mööda läinud, nii et ka raudkivid oleksid jõudnud maa sisse vajuda, kui mitte täiesti, siis ometi poolest saadik. Neil on ju elavas looduses võõras ja halb olla. Tõesti, nad tunneksid häbi, kui see võimalik oleks olnud, ja nad seda teinud poleks.

Aga kui need kivid põue ei mahu, siis tõstetagu nad ometi täiesti maa peale. Mispärast peavad nad pooleni maa sees olema ja niiviisi kahevahel vaevlema? Keegi aga ei kindlusta kivide alust, ei sea langevatele tõkkeid ega tugesid vajumise teele ette. Ka vanemad ja targemad inimesed ei tee seda. Nii peab siis kivi tahtmatult kahepaikne olema…

Inimesed, iseäranis põllumehed, vihkavad põllukive. Soovitakse kadumist ja maa põhja vajumist. Neid põletatakse, lõhutakse püssirohuga – aga see kõik ei jõua neid kaotada – suured käivad üle jõu.

Keegi pole nendest veel kasu saanud, aga tüli teevad nad nii sagedasti. Kündja peab ju adraga ikka ümber kivi käima. Pealegi võiks ju kivi seisukohas kartul kasvada või sinilill õilmitseda. Siis oleks ometi midagi saada, ja kes meie seast ei tahaks ikka nii heameelega midagi saada ja vastu võtta!

Sarnane kivi on vist ainult samblale kasulik, talvel lumehangele ja jänesele, kes selle kõrval varju otsib. Inimese teeb ta ju enne hauda minekut külmaks, tuimaks ja hoolimatuks, nagu karu metsas – nagu nad ise on. Raudkivid on ju kuulsad oma külmuse poolest…

Ka mulle ei meeldi need eluta tombud – hallid põllukivid…

Juba teisel tunnil peale silmaringile ilmumist soojendas päikene sellesama jõuga nagu päevalgi. Ei olnud pilvi sõudmas ega tuult lõõtsumas – sellepärast see suur päikene nii takistamata paista võiski. Ja ta sünnitas, kasvatas, soojendas ja kõrvetas, nii nagu keegi seda päikese mõju tarvitas.

Meie veeresime alatasa päikese poole. Teadmata ja tahtmata oli ka kõik kaasas, kõik loodus ihaldas suurele elutulele nii lähedal olla, et siis kadunud tulist elu sisse hingata, võidule tõusvat külmust vähendada ja tuleelu sisse imeda.

Kõik oli siin ju mööda läinud. Tuli oli ära lõppenud, hõõgamine kadus, kehale hakkas koor ümber kasvama. Ja kasvaski hangunud elule, sellele unustatud tulekerale paks eluta kate peale. Igal pool oli nüüd külm – ja eluta olek laial pinnal – , ainult põues peitus veel vähe soojust, veidikene elavat, sädemekene selle aja elu.

Seal sündis päikese all ja unustatud päikese peal midagi uut. See oli teine elu, mis veest ja vaimust sündis…

Sellepärast vahivadki nüüd kõik eluvormid nii ahnitsevalt üles päikese poole. Ta on vist nende sugulane, kauge esi-isa. —

Selleks on ju aeg. Juba kaks tundi on sellest mööda, kui meie jalgealune oma ümmarguse kere päikese eest ära veeretas ja ööst kangenenud liikmed paiste alla soojenema seadis.

Aeg on selleks, et kõik need kiratsevad kogud, need hangunud elujätised ja algavad elu-otsakesed oma pool-elu päikese palge ette viiksid. Oma päikese poole rühkigu elu, olgu tal mis nimi tahes – ohakas, kullerkupp; pajupõõsas, kadakas, lõoke, hani ja hakk; hunt, haug ja ahvenas – pops, parun, mops. Kõigil on ju ühine elu, kõik on sugulased. —

Kui hea on inimesel siis elada, kui ta midagi ei mõtle! Tuima, eluta näoga on kirikus ja kodus, koplis ja karjamaal hea olla. Siis oleks elu niisamasugune nagu Salu tööperel, kes sooheinamaal kolm päeva enne jaani rohtu nüsimas oli.

Tänavu oli Salu kulu-heinamaa siin. Täna oli esimene niidupäev, hommikupoolne päevaots. Külarahvas oli täna suuremalt jaolt kõik esimest päeva niidumaal. Ainult mõni suur ruttaja või jälle väga vähese tööjõuga peremees oli päeva või paar varemalt ilmunud. Paar perekonda, kes harilikult oma asjaga igal pool teistest taha jäid, puudusid ka veel täna sooheinamaal.

Salul oli küll väheliikmeline tööpere, ainult kolm inimest – isa, pojanaine ja nõder, neljateistkümneaastane sulasekene. See vabadikupoisikene oli ees- ja tagasuvel ainult karjane, aga tiidsal (kiirel) tööajal võttis leivavanem ta ema soovi peale tööd õppima. Nii oligi siis Salu heinamaalapil ainult kaks täisvaimu tööl. Peremeesrentnik, päris töökaru, haruldase näota, igapäevane inimene. Nurgelise näo pealt võis ainult töökire-täitmise jälgi lugeda. Kõige värskemad paistsid kõige selgemalt silma. Siin ei olnud muud, kui ainult kevadised tööd – kesakünd, külv, sõnnikuvedu ja aedade parandamine. Selle keskel veel mõni hommiku- ja õhtupalve, söömalaul ja kirikukorrad. Nii lihtne ja arusaadav nagu ta nägu, oli kõik ta tegevus.

Kõigest üle tõusis tema nõndanimetatud peremehe-mure. Et ta ise igal pool ees ja taga – nagu öeldi – pidi olema, see oli ta au, tema eneseväärtuse-tundmine. Ta oli taltsutamata tööhimuline peremees-sulane, kes käesolevaid igapäevaseid asju ilmaski nõnda näha ei tahtnud, nagu nad olid. Sellest tuli siis tagakiusamine endiste vormide vastu, ja töötamisetahtmine sündis, kasvas kangekaelseks ümbermuutjaks. Kodus tõstis ta vasika jooginõu teisele kohale, nihutas seasöögi-küna ta asemelt; ükski asi polnud tema meelest nii, nagu ta peaks olema. Ta parandas seda seisukorda ikka oma mõttereakeste järele, pruukis alati oma autoriteetset kätt ja ütles: nõnda peab olema. Miks aga mitte teisiti – sellest ei suutnud või ei tahtnud ta aru saada.

Niisugune oli siis see Salu peremees Jaak, kes nähtava tahtmisega ja väljapaistva tööosavusega talurohtu maha niitis.

Teine täistööline oli pojanaine – naaberküla rentniku tütar, kelle poeg õiguse nimel enesele võtnud. Nüüd pidi see noorik uues kodus nagu palgatud ümmardaja tööd tegema. Ta mees oli juba mesinädalal jälle ära lahkunud, et väljaspool kodu tarvilikku rendirublade arvu kokku kraapida. Kojujääjad pidid siis kahekordse jõuga tööriista tarvitama, muskleid tööl suurendatud kiirusega liigutama. Olgugi et seesugune töötamine kaduvale kehale mitte kosutavalt ei mõju – kes niisugusel tööpalavikul enesest võib hoolida! Mingu üks taeva, langegu ta oskamatu elu järele – uus hulk kasvab jällegi asemele, kes endistele järele kordab – muud midagi ei oska teha. Pojanaisel oli ka umbes kuuenädalane väetikene kodus, keda ema söömatundidel heinamaalt imetamas käis. Sooheinamaa oli kodust küll umbes kolm versta kaugel, aga ema ei hoolinud pikast teest, ootas aga vaheaega, et inimeseloomakese nõudeid täita.

Kaaseluandja oli lapsukesest veel kaugemal kui emakene. Pea aastapikkune oli see vaheaeg, kus abielupooled üksteisele “ilma silma nägemata ja käe andmata” terviseid soovisid – terviseid, et tööd teha ja vaeva näha ja viimaks väsinud elusandiks jääda. Jah, tervist selle tarvis, et siis noor õitsev keha vaevaväsimusest viimaks haigeks võiks jääda!..

Miks ei pidanud isa oma pisukest poega siis mitte nägema; poega, kes juba poolteist kuud kurjas ilmas oli elanud – poega, kelle pärast väikesed joodudki tehti? See oli aga vist nii kogemata ja soovimata sündmus kallil töö-ajal, et isa seda näha ei tahagi…

Kes oli süüdlane, et noor peremees sügise poole, kui välised tööd vähenema hakkasid, kodu ja nooriku maha pidi jätma ja võõrale tööväljale minema? Kas 9 rubla, mis ta viinavabrikus kuupalgaks saab, või see nõrk sulane, kes nüüd ta asemele talvise heinatooma jaoks võeti! Ta oleks siis ometi kevadelgi koju võinud tulla, olgugi et alevikõrts ta taskust küünlapäeval mõnisada rubla üle lõi. Kes oli siin süüdlane? Mis?

Päris väsitav on tuimadesse nägudesse vahtida. Ja niisuguseid on palju – lõpmata palju. Siin ei leia silm ühtegi elusädet, ainult kustunud, ammu juba ära hangunud kiirte jälgi, kohta, kus ükskord vast elu on viibinud, näeme teravama vaatamise järele. Ja see on kõik.

Mõtted on kängus, nad on nii lühikesed, et nad näole ei ulata. Kõik need vähearvulised ja vigased mõtlemisvõimu sünnitused on ühise punkti külge kasvanud, kust neid võimatu on lahti kangutada. Mõttekesed närbuvad ja kaovad isegi ära – selle eest on ju muretsetud…

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.