Lydia Koidula - Säärane mulk, ehk, Sada vakka tangusoola

( Ähib .) Sooh! Sooh! Salakoi sina! Ja tema ka! Lõhki ma enese lõhuksin! Teie esimesed petised! Aga seda ma ei jäta! Vanamees peab teada saama, mis sipelgad tema pesas siblivad! Teie ussinäod! Nagu sula kärjemesi teine-teisega, üks „lillekene” ja „õiekene” ja „tuikene” ja „pääsukene” üksteise järele suus – ja ( sülitab ) mina põigiti hammaste vahel? Soo? Või tema sinu tamm, ja mina – ? Oota, ma tahan sulle näidata, mis magu kadakapõõsad maitsevad! Kus vanamees on? – Võtku pagan! Jälle juba mõni tuleb! (Ronib parsile tagasi.)

Jüts ( talutabKure Aaduõuest tuppa .) Enn ( parsil ).

Jüts. Tule aga siiapoole, Kure onu. Eit on leemepaja juures, taati ma küll ei tea praegu.

Aadu. Soo, soo! ( Kuklatagust sügades ) Kanade päralt, see on kibe käik mulle, ehk ma küll ( iseeneses uhkeldades ) külakubjas olen ja vallavanema parem käsi! See Peeter neid mulke ei salli silma otsas ja nüüd tahab üks veel tema tütart! Aga Märdil on veel neid vanu ( kõrvalt tasku vaadates ) Kadrina-rublatükke ja on muidu tubli poiss; häda ka taganeda.

Jüts. Kas ma kutsun isa, Kure onu, kui sa tahad ehk siia jääda? ( Kõrvale ) Ehk siis saan ka jälle uued pastlad jalga?

Aadu ( ruttu ) Ei, ei, pai laps, lase olla peale, küll ma saan nõndagi õigeks! ( Iseenesele ) Annel on keelt: see võib mind aidata! Läheme esmalt rehe alla! ( Reheuksest välja .)

Jüts ( ukse juurest ümber pöördes ). Enn ( ronib poolelt teelt parsile tagasi ).

Jüts. Ihihih! Ah ta arvab, et ma ei tea, mis ( sõrm nina ääres ) Kure onu meilt otsib? Valla asju meil arutada ei ole, seda ta ise õues ütles! Küllap tean! ( publiku poole ) Maiel jälle kosilane! – Aga – kes ta võib olla? ( Rehealuse poole ) Kas kuulatan? Ei, Maie ütles, see olevat inetu! ( Murelikult ) Kui ta aga see pealuu Enn ei ole! Seda ma ei taha! See libitseb isa ees ikka nagu karja-Pits kannika ees, ja seljataga sõimab mind „rumalaks poisiks” ja „tahmapeaks”. Kas ma ei ole ometi koolis kolmandal kohal – ? ( Põlgusega ) Va pöidlapurustaja! Kas Kure onu ise mulle ei ütelnud, et see pöidla-lugu õige ei ole ja et ma aga ei tohi sest nimetada, enne kui asi selge. Seda ma olen ka lubanud, ja mees peab sõna! Aga Maiet ma temale ei anna! ( Mõttes ja poolkavalalt ) Miks siis Männiku Märt teda ei võta? Ta ometi viimati ütles mulle, et ta küll tuleks mulle õemeheks, kui ma võtan. Tema ma võtaksin varsti! ( Järele mõteldes ) Kui ma suureks olen saanud, siis ma läkitan ka kosilasi mõnda teise peresse kuulatama – kuhu ma läkitan siis? Aluste Annele? See on liiaks pikk, siis ma pean ikka ülespoole vahtima, nagu harakapesa otsa – nõnda – kael jääb haigeks! Saare Tiiule? Ei, see on inetu! Mina tahan ilusa naise saada! Nii ilusat ei olegi kui meie Maie on – ( südamest ) ei, nii ilusat ei ole … teda ma ometi võtta ei või: mis ma nüüd teen? -

Endised. Maie ( õue-uksest leiva, või ja õllekannuga ).

Maie ( ukse vahel poolsalaja ). Jüts, ae!

Jüts ( niisama ). Mis sa otsid, Maie?

Maie. Kas Kure vana juba tagasi tuli?

Jüts. Ei tulnud! Mis siis?

Maie ( iseeneses ). Ei veel? ( Jütsi poole ) Ega sa Männiku Märti ole näinud?

Jüts. Pole ühti! ( Nagu ühe mõtte torkamisel, suure häälega ) Maie, nüüd ma tean, kellele ta kosib: Märt on! Jaha Märt?

Maie ( vaigistades ). Sõge laps, vait, mis sa kisendad! Mis kosib? Kellele? Mis sa segad!

Jüts. Märt jah, ära sa salga ühti!

Maie. Vait, säh, pane parem saiad-õlled lauale, ema ise toob leeme, mul pole aega.

Jüts ( võtab vastu ). Juba! Nüüd sul pole aega. Nüüd sul tuhin taga! Nagu ma ei tea! ( kindlalt ) Maie, mina aitan teid ka, küll sa näed!

Maie ( vaigistades ). Mis sa siis aitad! Mina ei mõista, mis sul täna peas on! ( Salaja sõbralikult ) Ole – ole nüüd hea laps, Jüts, ole vait, ja kui Kure onu ära on läinud, tule siis, räägi mulle ka – mis -

Jüts ( kindlalt ). Kohe ma tulen! Maie! küll sa näed, mina aitan teid!

Maie ( naeratades ). No muidugi!

( Maie õue, Jüts rehe alla .)

Enn ( parsilt maha tulles ).

Kas sa oled niisuguseid näinud maa peal! Oh teie viimased mutid! Ja see noor nõges ka nende liigis! Mis asi see oli, mis ta ( vaatab ettevaatlikult ümber ) sest – „pöidlaraiumisest” rääkis – ja „selgekssaamisest”! Ja kubjas Aadu pidi midagi teadma? Vale! Nüüd on paar aastat läinud; kui mõni oleks näinud, oleks ammu lugu taga olnud. Aga see on ikka seesama pagana salajutt, millele otsa peale ei saa – ükski ei ütle lausa välja! ( Kiristades ) Sina seapõrsas! Ah, teie arvate juba pulmad käes olevat, sest et kosilane kodu on! Siis ma küll peaksin päris pahmapea olema, kui ma selle vastu nõu ei leiaks! Oodake, oodake, ma tahan teile pulmi teha, mis teile meelde jäävad! Vanameest ennast nüüd, enne kui jälle mõni risti ette tuleb! – Seal ta on … Pagana lugu: jälle juba sabatäis teisi taga! Ma olen nagu rebane lõksus siin pagana parsil üleval! ( Ronib jälle üles .)

Rehe alt: Aadu, Peeter ja Anne ( kes supivaagnat ja lusikat kannab ). Enn ( parsil ).

Peeter ( vesti väel, piip suus ). Aga mulk ta on ju, mulgiks jääb, ja mina seda heaks ei kiida!

Aadu ( ikka Anne poole, kes teda lauda kutsub ). No muidugi on, muidugi, Peeter! – Mulk? mulk? No mis sest on, Peeter! Mulkidel on jõudu, ja vaata, mis kena poiss ta on, Peeter, ja kui ausasti ta on rendikohta harinud tänini, ja ma olen ka, hm, nagu kuulnud, et ta nagu enesele päriskohta osta otsib, Peeter, jah! ( iseeneses ) Kui see ometi juba möödas oleks!

Anne ( kes kõik lauale seadnud, väga lahkelt ). Istuge lauda, Kure onu, võtke sedagi soola-leiba, mis Jumal meile õnnistanud – olgu Jumala ristike juures! Jah, mis ma pidin ütlema: no ega temagi süüdlane ole, et ta mulgiks loodud! ( Mehe poole kõrvalt ) Kas sa sõge oled, et sa ei mõista vastu võtta? ( Aadu poole ) Või päriskohta osta otsis? Vaata! Ei tea misukest?

Peeter ( urisedes ). Jälle mõnda seest välja ajada? Säärane mulk!

Anne ( kõrvalt mehele ). Sina oma kiusuga! ( Aadu poole ) No jah, ta on tark ja viisakas poiss. ( Tõukab meest puusa ) Eks ole tõsi, Peeter?

Peeter. Mis? Ei tea, mis mina tema tarkusest või viisist tean? Võtku tont kõike tarkust! Mulk ta on, seda ma tean!

Aadu ( süües ). No muidugi, muidugi, Peeter, aga – .

Anne. Tule Jumal appi, nagu mulk enam inimene ei olegi? Võtke õlut veel kõrva, Kure onu! Jah, mis ma pidin ütlema, meie Maiel on nüüd ka kosilasi küllalt käinud, no aga ega meie laps ka igaüht vastu ei võta! Ja Maie on usin ja viisakas ja oskab keeta, küpsetada, kedrata, kududa, sukavarrast veeretada: küll ma näitan teile pärast, mis ilus veimevakk tal on, Kure onu! Ja lehmad-mullikad tunnevad tema kaugelt ära – Jumaluke, jah, – nagu iseennast! Ja tema nägu nüüd ja jume nimetada – Jumala ristike jäägu juurde – ei pea küll ise omasid mitte kiitma hakkama, aga, hm, eks ta ole nüüd kõige maailma näha: libedaks loodud nagu – nagu mul enesel, Kure onu! Jah, nõnda küll! Võtke ometi leent veel. ( Valab riista täis .)

Peeter. Nooh! ( Iseenesele ) Õnneks varblastele, et me hernepõllul ei ole!

Aadu. Noh muidugi, muidugi! Eks ole teada, Mäeotsa Mai on vile ja sile laps! Ja Männiku Märti nüüd, Peeter, et ta küll mulk on! vaata, need on ju need ülitargad veel, Peeter: ei tule neist ükski üle raja tühja pungaga! Ja Märti jälle, Peeter, tublimat ja targemat poissi sa ei leia kõigest kihelkonnast! Ma ütlen sulle, Peeter, usu mind, Peeter: Aluste Ann oleks teda kahe käega võtnud, aga kust teine tahtis! Mitte!

Peeter ( kärgatades ). Aluste? Ära sa mulle nimeta seda nime! Pagana väärt, mu süda tuleb täis! See oli ka mulgi süü.

Aadu. No muidugi, muidugi, Peeter, – aga miks sa ise ei võtnud?

Anne ( kõrvale, meest puusa tõugates ). Kas sa vägisi kõik tahad hukka ajada? ( Suure häälega ) Jah, tühjale tõrrele ei kulu kaant ära! ( Aadu poole ) No ega meil ka ole teadmata, et ta vanemat rahvast oskab austada, ja oleme ka näinud küllalt, kuidas ta viimati kirikupingist üles tõusis ja ruumi andis, kui olin hiljaks jäänud tulema. Maie võib küll temaga vist rahul olla! – Üsna värske õlu, Kure onu!

Aadu. No muidugi, muidugi! Ja seda tarkust, ja seda mõistust, sina minu aeg, ja seda jõudu ma ütlen sulle, Peeter, ma olen ise tema Kadrina-rublasid näinud, ( pikalt ja vagalt ) ja laste südameid peab ikka ka küsima, Peeter, ikka ka, see on juba nüüd see uus seadus, Peeter, jah!

Peeter ( pahaselt ). Kas ma oma lapse mulgi kaela kannan, mis?

Aadu. No muidugi, muidugi, Peeter, Jumal hoidku! ( Kõrvale ) Minu vallaseisust ta ei karda ühtegi?

Peeter. Erastu Enn käib ju ammugi temal kosjas.

Aadu ( süües ). No muidugi, muidugi – Erastu Enn? See pöidlata pealuu?

Anne ( kõrvale ). Ta on pime peast! ( Meest tõugates .) Mis sa ometi peaksid – ! ( väga lahkesti Aadu poole ) Siin on veel liha, Kure onu! Jah, jäägu siis selle peale! Kui arvate, et nõnda sünnib, mis meilgi siis selle vastu võib vaielda olla. Ja nagu Peetergi enne ütles rehe all: kui Maie mehele läheb: oma 50 vakka rukkeid saab ta kaasa ja teist niipalju otri, nisu, see on niisama palju kui Aluste Annele antakse! Mis muidu veel pihku juhtub, kass ja kana, on ise asi. Ega meie oma last alasti ka ära ei anna, olgu küll, et me rikkad ei ole.

Aadu ( süües ). No muidugi, muidugi, seda pole mõteldagi! Kust sa seda teed, Peeter! Ikka ma ütlen: Mäeotsa pere, vaat' need on rahvas! Jõudu on neil ja mõistust pealegi ja kõik vald võiks teist märku võtta! ( Pead raputades, kõrvale ) Väga raskesti hakkab kinni! ( Suure häälega ) Muidugi jah, seda ma ütlen! Ja nüüd ka aitüma Jumalale – ( Anne poole, kes ette tõstab ) ärge enam pange, perenaine, kõht kaelani täis ja minek käes! Ma räägin siis Männikul, et nii ja nii ja et täna õhtul võib ise tulla.

Anne. No kui te nüüd ise arvate, Kure onu. ( Peetri poole, sundides ) Eks sa ka räägi ometi? ( Aadu vastu ) Vist ikka kõht pooleli jäi? Ei meie toit maitse ühti! Olid ju nagu tihase nokatäied!

Aadu. No muidugi – . Sina kallike, Jumal õnnistagu teie lauda, minu süda ei kanna suutäit peale panna! Ja nüüd: Märt vaene mees ootab! Jäägu siis seks korraks jumalaga! Ja ma ütlen ikka, Peeter: kui Mäeotsal kümme tütart kasvaks, need kõik nopitaks ära üksteise järele nagu maasikad, jah! Usu mind, Peeter! Mina olen valla ametmees!

Anne ( väga lahkelt ). No mis sa nüüd ka – nii ilmaaegu kiidad -

Aadu. No mis ma ütlen! Aga Märt on ka rikas poiss ja tark ja mis ütelda mees! ( Iseeneses ) Tänu Jumalale, et see nüüd otsas on. ( Suure häälega ) Head päeva siis! ( Õue .)

Anne ( temaga välja minnes ). Teist teile! Ja oma lapsele ma jagan ära kõige viimse hinge takka: pada ja pann, kala ja katel, kõik tema oma! ( Õue järele .)