Eduard Vilde - Suguvend Johannes

„Noh – mis siis on? Mis ma sellest siis loen? Või tahad aga mu aega viita, et unustaksin, mis meil oli õiendada? Mis?”

„See tükk on minu kirjutatud!” hüüdis Johannes imelikul lainetaval häälel, kuna ta silmad kirgasid. „See on minu töö ja ta on – trükitud! Kas saad aru, isa, mida see tähendab, kui inimene näeb oma tööd trükituna? See on suur, suur asi, isa! Oh, et sa seda taipaksid! Kui sa seal lehes minu suletöö näed tuhandete inimeste lugemiseks olevat trükitud, siis siis, – vaat siis tähendab see, et mul on midagi peas ja hinges, mis mu harilikust inimesest kõrgemaks tõstab, midagi, mis mu kirjanikuks, luuletajaks teeb! Vaata, tunnistus sellest on su käes! Seal seisab trükimustaga trükipaberi peal trükitud ajalehe sees, et saatus on mulle mu elutee ette rajanud. Seda teed tahan käia, tahan võidelda ja kannatada, kuni jõuan kuulsuse kuldrannale, sellele hiilgavale mäetipule, kuhu minu õnnelikumad eelkäijad juba on jõudnud. Mitte vikat ega reha ega ader ei ole mulle tööriistaks loodud, vaid sulg – sulg! Ja nüüd, isa, ei sunni sa mind enam tegema, mis ei ole minu ülesanne.”

Johannes lõpetas. Ta punetas näost .ja kõik ta liikmed värisesid. Ema oli tasakesi ja ikka laiematel silmadel ligemale astunud; ta hoidis käsi ristis. Toomas näitas olevat kahevahel, kas täie suuga kurja öelda või parem üsna vait jääda. Viimaks hakkas suure häälega naerma ja lõi enesele laksatades paar korda vastu otsaesist.

„Tohoo hobune, kes ma olin, et hakkasin seda totrakest koolitama!”

Siis pöördus ema poole, hakkas selle käest kinni ja tiris teda ukse poole.

„Tule ära, ma ei jäta sind sellega seal üksinda tuppa. Viimaks hakkab teine mässama ja lööb su maha Eks sa’s näe, et hakkab nõdraks minema! Kas oled sihukest juttu enne kuulnud, nagu tema ajab? Ema, ema, kas ma alati ei öelnud, et poisil täit aru mitte ei ole. Säh, seal ta nüüd on! No ütle, mis koolmeister niisugusest saab!”

„Isa, ära teota mind!” hüüdis Johannes lämbunud toonil. „Et sina kui harimata inimene aru ei saa, mida mina kõnelen, see ei anna sulle veel õigust mind hulluks pidada!”

„Poiss!” karjus Toomas häälel, mis läbis liha ja luu. Ta ajas enda kikivarbaile, vangutas käsivart, puuris pilguga, aga ema hoidis teda hõlmast. „Poiss, ära pruugi suud, muidu panen su ninaesise õhetama!.. No kas pole nüüd elav kurat ise lahti – ei saa oma lapsest enam võitu!”

Ema vaigistusel ja palumisel ning Johannese pisarate tõttu, mis tal jälle silmast purskasid, lõppes tüli ka seekord jälle ilma suurema katastroofita, aga piinlik vahekord isa ja poja vahel kasvas sest saadik ja tegi vaese luuletaja põlve isamajas väga raskeks. Kui ema headus ja õrnus vahendajaks ei oleks olnud, kes teab, kas kannataja kodust minema ei oleks pannud.

„Ära kõnele isa kuuldes sõnagi oma asjast,” manitses Truuta hellalt. „Sa näed, ta ei pea sest midagi. Ära viiksata enam sõnagi oma kuldrannakesest ja hiilgavast mäetipust ja jumala sädemeist – see on isa kõrvus paljas tühine kumin. Otsi omale koht ja tee siis, mis tahad. Mis sa meile ilmaaegu niisugust juttu ajadki .Oleks siis veel olema asi, millega võiks midagi teenida, aga või sa kopikat selle eest saad, et hulludest koertest ja külapoiste ööhulkumisest jutukõnesid ja laule teed Ole hea laps, ära vihasta ega vaeva oma vanemaid kauemini. Muidu hakkab isa sind tõesti totraks pidama ja mina – ma hakkan sind üsna kartma …”

Johannes heitis kummuli sängi ja nuttis jälle kord hea peatäie.

Aga Johannese piinapõlvele tuli viimaks lõpp. Ta sai õpetajakoha. See oli küll teises maakonnas, kaunis pimedas nurgas, peale paarisaja versta kodust eemal, ning aineliselt ei moodustanud ta just kullaauku, ent Johannes võttis ta rõõmuga vastu, sest ta ihkas vabadust ja sõltumatust. Ka vanemate meel oli hea. Või siis neid häid koolikohti meie maal valida on!

Vanemad kandsid hoolt, et poeg korralikult asuma sai. Küll oli isa tungiv soov, et Johannes koolimaad enda käes peaks, aga siin tarvitas noormees juba oma uut iseseisvust ning andis põllud rendile. Ta ei olnud põllumees, ta oli – teisem.

Tal oli aga ka muud tööd liiga palju. Oma ülesandest kui rahvaharija ja – ärataja hakkas uus koolmeister noorusetuhinal ihu ja hingega kinni. Tema. eelkäija oli olnud tuim, loid, kehva haridusega vana-aja mees, kes isegi uue aja nõuetest midagi ei teadnud, veel vähem suutis rahvast sellega tutvustada. Johannes leidis siis nii rumala valla eest, et ta temast otse rahvuslikku häbi tundis. Eesti meelt ja hinge ei olnud raasugi leida – jah, mõned ei teadnudki, kus maal nõndanimetatud eestlased elavad ja mis keel see eesti keel õieti on. Siin tunti ainult maarahvast ja maakeelt. Johannesel oli teadagi hale meel niisugusest pimedusest ja ta hakkas hiigeljõul tööle.

On ikka kena asi, kui vald sellise tubli koolmeistri saab! Ei kestnudki kaua, kui juba paar ajalehte külasse siginesid, laulukoor elule tõusis, küün leidus, kus võis näidelda, mõned jõukamad perepojad lasksid endile koolmeistri ülikonna järgi riided teha, mida esimene käskis pidudel kanda ning rahvariieteks kutsuda, – ja missarnaseid kasulikke asju veel rohkem oli. Ka hakati taipama, et sõnal „Eesti” ka ikka oma tähendus peab olema, sest koolmeister kõneles ühtepuhku niisugusest „Eestist”.

Johannes oli oma uue eluga kaunis rahul. Maastik, kus ta asus, kuulus kaunimate hulka: ümberkaudu metsad, küngastikud, jõgi. Johannese muhe vaim leidis looduse ilust rohkesti kosutust, nagu see luuletaja juures teisiti ei võinud ollagi. Koduse majapidamise eest oli tal ühe tasase, kuid agara vanapiiga kaudu muretsetud – koolmeistri kaugelt sugulane, kelle talle ema kodukülast oli kaasa nõutanud. „Kuni võtad naise,” oli ema öelnud. Sellest aga ei olnud veel juttu. Mitte, kui ei oleks Johannes ka seda „sädet” oma rinnas tundnud hõõguvat, mida nimetatakse armastuseks – oh ei, see tung on luuletajal juba mähkmetes ligi – aga tal ei olnud veel karikat, millesse oma armuküllust kallata. Kainema sõnaga: tal ei olnud veel naist teada, keda oleks maksnud armastama hakata. Et ta teda otsis, seda ei või salata – teda otsib iga luuletaja, see käib tema kutsega kaasas.

Eks nüüd juhtunud ühel heal päeval midagi, mis noormehe saatuse kohta näis tähenduse saavat. Nende omaduste ja kommete peale vaadates, mis suguvenda Johannest iseloomustasid, pidi temast küll suur luuletaja saama. Näiteks armastas ta metsas üksinda lentsida, kõnesid pidada, puid sülelda, päikest või kuud kummardada. Poolte päevade kaupa, misjuures tal kaustik ja pliiats alati kaasas olid. Kirjutas teine siis puu all murul nii virgasti, nagu oleks kubjas kepiga tal selja taga. Ja mis ta seal metsas veel muud võis teha! Kes seda nägi!

Eks juhtunud aga koolmeistrist ometi kord midagi kohalik plikaohtu külakarjane Viiu nägema, ja pealegi imelikku asja. Karja lammastepoolne tiib oli enamasti Viiu hoida, kuna meeskarjane teiste elajate üle valvas. Lambad aga on vagad loomad, kes laialt ei jookse; nii siis võis Viiu ise laiemas sõõris käia ja seeni korjata. Samal tegevusel oli ta ka seekord, kui korraga puude vahelt koolmeistrit silmas.

Oh sa viimane petsik, mis see seal kõik tegi!

Mütsi oli ta rohule maha visanud, pead ümbritses tal põhjatu suur tammeokstest pärg. Pahemas käes hoidis ta raamatut, paremaga vehkles õhus ringi, nagu püüaks sealt midagi. Ise kõndis suurel, pikal sammul edasi-tagasi ning ütles valju, pühaliku häälega jutlust. Lehtpärja võru seest tikkusid välja ta pikad võikollased juuksesalgud ja kõikusid pentsikult tuule käes, mida sünnitas kiirelt õõtsuv kõnd.

Viiu kükitas kadakapõõsa taha ja vahtis sealt tüki aega otse ehmatusega veidrat vaatemängu. Siis aga ei jõudnud ta kauemini naeru pidada. Ta langes kõhuli maha ja naeris mätta sisse, ja siputas ja luksus Ta vaene laps sai viimaks pistjad külgedesse ega jõudnud silmi enam pisaraist pühkida.

Koolmeister aga ei kuulnud ega näinud midagi. Tüki aega valju häälega kõnelnud, nägu moonutanud ja käsi tõstnud, laskus mees viimaks maha ja hakkas, kükakil murul, nudrelt [Väledalt, nobedalt, vilkalt. – Toim.] kirjutama. Nüüd sai Viiu naerust natuke mahti. Ent kange uudishimu kipitas tal rinnas. Mis see pärdik koolmeister seal ometi tegi? Kas lausus ja nõidus, või oli ehk totraks läinud puges puude ja puhmade varjul ligemale, kuni üsna koolmeistri selja taha. Ta tahtis peamiselt näha saada, mis tal seal väikeses raamatus õieti on. Aga nüüd tuli talle, va edevale, endine pilt koolmeistri veidrast sammumisest järsku meelde, – torkas teine küll nina mätta sisse, aga ei aidanud – hakkas äkki turtsuma, turtsuma otsas! Juba kähvas koolmeister teistpidi küljeli, siis põlvili – ja jäi kohkudes põõsasse vahtima, kust turtsumine tuli.

„Kes seal on?”

Viiu hüppas viuhti püsti ja tahtis naerdes lippama panna. Aga juba oli koolmeister ta lakas kinni.

„Kes sa oled?”

Viiu nägu venis nutule. Ta oli pea tagaspidi kinnihoidja poole pööranud ja ta laiad sõstrakarva silmad vahtisid täis hirmu noormehe otsa.

„Laske mind lahti, koolmeister, ega ma midagi kurja pole teinud!”

Johannes hoidis tütarlast ikka veel ülemist käsivart pidi kinni. Ta näol seisis nii ehmunud tarretus ja ta silmad püsisid nii liikumatult tütarlapse peal, et Viiu hirm iga silmapilguga aina kasvas.

„Kes sa õieti oled, vasta mulle ometi, tütarlaps!” küsis ta viimaks nagu ärarääkimata imestusel.

,,Ega koolmeister mind ei ole näinud,” ütles Viiu, püüdes vabaneda, „aga ma ütlen teile, ma pole midagi kurja teinud, et mind nõnda nattipidi kinni hoiate. Laske, ma pean oma karja üles otsima!”

„Soo, või sa käid siis karjas?”

„Karjas neh!”

„Ära karda, laps, ega ma sulle midagi ei tee,” ütles Johannes korraga imepehmel häälel. „Sa ei pea mitte ära jooksma, kas kuuled, – seda pead mulle tõotama, siis lasen su lahti.”

Viiu naeris. „Ega ma siis jookse, kui koolmeister et taha; aga ma pean lammaste juurde tagasi minema.” Ja ta naeris jälle, mõeldes: mootsik [Pentsik, veider, kentsakas. – Toim.] mees, mis ta sest siis nii alandlikult palub?

Johannes oli isevärki rahutu ja peaaegu häbelik. Ta näis sõnu otsivat, püüdis naljatooni leida – ei õnnestunud kumbki. Viiu õlast laskis ta nüüd viimaks lahti ja tüdruk tegi pikkamisi minekut. Ta vaatas aga veel korra üle õla tagasi, ning nähes koolmeistri peas pärga, pahvatas jälle nii vastupanemata võimul turtsuma, et ta kummargile lastes pidi seisma jääma.

Koolmeister läks näost üleni punaseks. Ta kahmas pärja peast ja viskas põõsasse.

„Mis – mis – puh! – mis sellest siis peas kannate?” sai Viiu naeru vahelt küsida. „Ää – ää pange pahaks, aga – aga ma ei saa – puh!”

„Oota, sa kelm, või seda naerad nii!” vastas noormees häbelikus kitsikuses. „Ja aga, mis igavusega metsas teha! Küllap sa vist juba ammugi luurad, mida ma siin toimetan – mis?”

„Eks ma näind ikka ka,” möönis Viiu. „Oli nii – nii veider näha, et – et –”

„Viiu, armas laps, sina ei saa niisuguseist asjust aru,” tähendas koolmeister tõsinedes. „Peale selle, mida sa külarahvast näed tegevat, on ilmas ka veel teisi tegevusi. Sinu mõistus ei küüni aga nende mõistmiseks.

Ajame seepärast parem teist juttu. Tule, otsime su karja üles …”

„Ega te’s minuga taha karja jääda,” naeris Viiu, „küllap otsin isegi.”

„Ma tahan sinuga juttu ajada. Tule aga! Ütle mulle esiteks, kas oled siit valla laps? Kas ülepea oled eesti rahvusest laps?”