Eduard Vilde - Muhulaste imelikud elamused Tartu juubelilaulupeo puhul

Nüüd tunneme neid nelja muhulast, kes oma osa võtuga suurt juubelilaulupidu tahtsid austama minna. Siim Sikusarv oli mõtte elule õhutanud, aga esiotsa ainult Lõhe perenaise peas. Et Kai Sitikas ja Keeteliku Kaarel niisuguse teekonna ka ette võtaksid, seda ei olnud ta sugugi eeldanud, veel vähem soovinud. Kai, ehk küll saare-elanik, kartis merd kui igavest surmasängi – ta ei olnud Muhumaalt veel eluilmas kaugemale saanud. Siim ei oleks seepärast uneski võinud arvata, et Kaiele niisugune pöörane mõte võiks tulla. Aga ta tuli. Kui Siim, kes just Kaie vastu oma lustisõidu-kavatsusest sõnagi ei olnud lausunud, ühel päeval pruudi poole läks, et sellelt reisiraha laenata – ta enese kopikad olid alati kõrtsipapa pungas siis kuulis ta esimest korda suurel üllatusel, et Kaie nõu oli kindel peiuga koos laulupeole minna „saksa mängima”. Siimul oli nägu, kui oleks kümme kätt ta karvu kiskunud. Kui kena oleks olnud Lõhe perenaisega üksinda sõita, temale teel oma osavust, viisakust ja armastust näidata, temaga kosja küpseks teha! Ja nüüd tahtis see pirisev ja nurisev vanapiiga, kellega häbi oli end laulupeol näidata, kaasa tulla ja kõik lootused luhta ajada!

„Aga Kai, mõtle ometi kõigi nende laeva- ja raudteeõnnetuste peale, mis nii pika teekonnaga harilikult ühenduses on! Ja kokkupuutumisi teeröövlitegagi võib juhtuda.” Nõnda kollitas Sikusarv ja hakkas suure suuga kõiki neid hädaohtusid lähemalt kulutama.

Kai aga näitas talle keelt, naeris tigedalt ja kostis:

„Kas mul siis neid hädasid rohkem on karta kui sul ja teistel? Naine peab truult mehe kõrval püsima, mingu tee kas või põrgusse, ja mina olen ju sinu tulevane naine.”

Õigus, tee, mis tahad! Ja jutule tuli lõpp seega, et Kaieke kivisel kindlusel seletas:

„Kui sa mind kaasa ei võta, siis ma sulle raha ei laena.”

Jah, nüüd polnud midagi enam parata.

Oli seegi Siimule võõras kuulda ja suurendas ta halba tuju, et ka Keeteliku peremees kavatses Tartu-teekonnale asuda. Siim teadis, mis sidemed Lõhe Liisu ja selle mehe vahel kord olid olnud. Liisu ise oli Kaarlist vahel õrnal sõnal rääkinud ja eneste endist armastustki puudutanud. Kuid Siim ei võinud Kaarlit keelata tulemast; mis ta südame aga eriti sapiseks tegi, oli see, et kõik neli ühel laeval pidid Haapsallu sõitma. Laev, kaunis avar ja kerge luup, oli nimelt Lõhe perenaise oma, ja ta lahke inimene kutsus kõiki, kes naabrusest laulupeole läksid, ühisele ülesõidule oma sõiduriista, teiste seas siis ka Kaarlit ja Kaie. Siim ei suutnud teda sellest mõttest lahutada.

Ja nõnda algas siis muhulaste teekond suurele Taaralinna laulupeole. –

Ilm oli selge, kuigi kaunis tuulne. Laev kiikus kui pähklikoor voogudel, mille harju kroonis lumivalge vaht. Luubis oli peale sõitjate kogu naabervalla segakoor, kes laskis kajada lõbusaid laulusid üle vee. Pidulik meeleolu valitses sõitjate seas; iseäranis rõõmus oli Liisu, kellele säärane sõit sootuks uudis oli. Ei olnud teda ta põdur mees enam tüütamas – vaba, vaba siin kaunis maailmas täis sinist taevast ja rohelist vett!

Siimu meel ei olnud mitte nii rõõmus. Ta tundis ennast kui näpitsate vahel. Nihkus ta Liisu poole, siis käis talle Kaie poolt salatõuge ta küljekontide vahele; püüdis ta enam Kaiega teha tegemist, siis nõelas teda Liisu pilk. Kas nuta või naera! Ja siis järgnes veel kõige hullem lops. Kaieke hakkas juba pooletunnilise sõidu järel merehaiguse märke ilmutama. Ta vahtis tüki aega laial silmal õhku, nagu näeks seal hirmust kolli, siis katsus käega pead ja rinda, pööritas silmi, et hale näha, ja kiljatas viimaks nii, et see luust ja lihast läbi käis: „Siim!”

„Mis sul on?” päris Siim.

„Ra-ban-dus!” ägas õnnetu.

Laevatäis pidulisi pani pahinal naerma. Vanapiiga ahastus, ta lõustaks heitunud nägu ja kogu hale olek – seda kõike oli üliveider näha.

,,Siim!” kiljatas Kai veel kord.

„Mis sa’s ikka minust tahad – hüüa ka teisi vahel,” pomises Sikusarv pahaselt.

Nüüd litsus Kaieke mõlemad käed oma laia suu vastu, nagu tahaks millelegi, mis sealt välja tükkis, vastu hoida.

„Siim – appi!” tuli niuksatamisi käte vahelt siiski veel kuuldavale, ja üpris tungivalt.

„Jäta mind rahule oma rabandusega,” urises sepp ja vahtis pelglikult ringi, „mis abi võin mina nii raske tõve vastu anda!”

„Sa – truu – truu-duseta pei – ”

Kaugemale Kai ei saanud. Ta pea langes nagu murtud võilill pardale ja siis sündis, mis pidi sündima, sündis, mis ilus ega nägus ega lõbus ei olnud, mille vastu aga paraku abi ei tunta. Merehaigus on teatava määrani külgehakkav: ühe haige nägemine paneb nõrgemate südamed ka pööritama. Paar neidu tegid Kaiele järgi. Siimule ei olnud tõbiste rohkenenud arv vastumeelt, sest ta püüdis nüüd kõigile kolmele abi ja head nõu anda, mis riputas tolmu ta suhtumisele Kaiesse. Ta kohendas neid paremini istuma, pakkus neile oma pudelist viina ja sosistas seejuures Kaiele mõnegi trööstiva sõna salaja kõrva. Piilus mees teadagi sageli Lõhe perenaise poole, ent õnneks ei pannud see teda tähelegi, olles täiesti terve ja ajades teiste sõitjatega ladusasti juttu. Kai aga ägas terve tee: „Ma suren, aidake, ma suren!” Raske kivi langes Siimu südamelt, kui sõit viimaks lõppes ja laev Haapsalu sadamasse jõudis.

Siimu peas keerles alatasa küsimus, kuidas vanapiigast edaspidiseks reisiks lahku saada ja Liisuga üksinda jääda. Seal tuli talle Kai ise pooldis appi. Ta kutsus Siimu teistest kõrvale ja küsis närtsinud häälel, kas on veel niisuguseid koledaid veesõitusid tulemas. Ja Siim kostis mureliku häälega, millest sügav kaastundmus kostis:

„Ei, veesõitusid enam ei tule, vaid Tallinna sõidame siit hobustega ja sealt kihutame raudteel edasi. Aga või see raudteehaigus parem on kui merehaigus! Mõne pureb teine veel palju hullemini ära ning tapab teinekord kah.”

„No miks sa seda mulle siis kodus ei öelnud!” virises Kaieke. „Ega ma nüüd üksi või tagasi minna. Hea küll, siis sõidame mõlemad maad mööda sinna laululinna; oma jalga ma raudteele ei tõsta, kui seal mind jälle surmatõbi ootab.”

Oh häda! Kaiega maad mööda, kuna Lõhe Liisu – ei, seda ei tohtinud sündida! Aga kuidas sest lõksust pääseda? Siimu leidlik aju sünnitas aga varsti uue nõu. Ta tahtis Kaiest juba siin lahti saada, muidu oleks see Tallinnani teiste ja temaga ikka ühes sõitnud ning teel polnud võimatu juhus, et Kai veab jutu „raudteehaiguse” peale ning teadjad seletavad, et seda pole olemaski.

Kuna naisterahvad ühte trahterisse ootama jäid, läksid mehed Tallinna sõiduks voorimehi kuulama. Kuid Haapsalust oli laulupidulisi juba kaunisti läbi läinud ja suur hulk oli neid praegugi koos; nõnda tuli küüdimeestest suur puudus. Kes olid nobedad, need veel said; kes jäid hiljaks, need pidid kas ootama või ilma jääma. Siim muretses meelega ainult kahe inimese tarvis ühes vankris ruumi, ja need kaks pidid olema Lõhe perenaine ja ta ise. Kaiega oli tal teine kavatsus. Ta leidis turult ühe rändava kaupmehe, kes peale raamatute kõiksugu muud laadakaupa müüs, nagu krõmpskaunu, suitsukala, saviriistu jne. Mees ütles enda olevat Tartu poole teel. Ta lai vene vanker oli kaubakaste üleni täis ja isteruum seepärast vähene, aga mees oli siiski valmis hea sõna ja veel parema sõiduraha eest üht teelist peale võtma. Oma rõõmus tõotas Siim talle otse häbemata küüdihinna, jättes selle muidugi Kaie maksta.

Tõi siis vanapiiga trahterist, seletas, et terves linnas enam ainust voorimeest ei olevat, kiitis oma nutikust, et ta on osanud selle erakordse küüdimehe hankida, ning kahetses väga, et ta Kaiega ühes ei või sõita, vaid jala järele pidavat kõmpima – enesesalgamine, millega Kai tema armastuse suurust võivat mõõta. Et Kai ka teisi kuulis küüdimeeste puudusest kõnelevat, siis uskus ta Siimu ja pidi teekonna ilma temata ette võtma. Lahkumine oli muidugi liigutav. Kummagi silm ei jäänud kuivaks – igatahes mitte mõrsja oma.

Kai troonis kõrge kasti otsas nagu kukk kirikutorni tipus. Küüdimees andis hobusele piitsa ja vanker hakkas liikuma.

Oh seda hoolt ja õrnust, millega kehkles ja vehkles isand Sikusarv nüüd Lõhe lese ümber, kui nad Haapsalust Tallinna poole sõitsid! Ta oli peigmees ja toapoiss korraga. Kohendas alatasa Liisu istet, pakkus talle ühte ja teist, ostis talle süüa ja juua – Kaie raha eest muidugi – ning ajas terve tee lõbusasti juttu, et kallikesel aeg igavaks ei läheks. Liisu küsimuse peale, kuhu on jäänud Sitika piiga, vastas Siim lühidalt ja külmalt, seda ta ei teadvat, – mis temal sellega tegemist!

Kui peolised Tallinna jõudsid, oli rongi minekuni veel mitu tundi aega. Siim läks oma kallikesega „Kolme korstna” võõrastemajja, sest Liisu oli teekonnast väga väsinud ja tahtis paar tundi magada. Pannud armukese ilusti puhkama, sai Siim mahti linnas natuke ringi luidata. Õnneks ei osutunud see talle aga mitte. Oli mees juba teelgi tublisti va kibedat tipsutanud, kestis nüüd see rõõmsa tuju tõttu edasi, ja varsti oli Siimukene „paras poiss”, kes paari ruttu leitud topsivennaga kukkus ühest trahterist välja, teisest sisse, ega mõelnud enne kojumineku peale, kui rahapunga tühjus seda tungivalt nõudis.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.