John Hickman - FC Friigid

Mõlemad noogutasid.

„Inimesed ei loobu asjadest, mida nad armastavad,” kinnitas Seth. Ta läks elevile. Ta tundis, et ta peab kõnet, nagu filmi lõpus tehakse. Ta teadis järsku täiesti kindlalt, mida edasi teha.

„Seda küll,” arvas Karu. „Ehkki mu ema oleks ammu pidanud koogisöömisest loobuma!”

Poisid pahvatasid korraga naerma.

„Aga kuidas me saame mängida, kui meil pole võistkonda?” küsis Angelo. „Mis sa selle peale ütled, Sherlock?”

Seth vaatas sõpradele otse silma ja ütles: „Me teeme oma võistkonna!”

Seth elas vaiksel tänaval, kus kasvas palju puid. Tema tänaval elas ka palju koeri. Ja palju vanu tädikesi. Seth pistis võtme eesukse lukuauku ja kolm poissi sisenesid majja.

Nad viskasid koolikotid ja tossud nurka, lontsisid trepist üles Sethi tuppa ja prantsatasid voodile istuma. Seth ohkas, rullis põlvikud alla ja võttis säärekaitsmed ära.

Karu haaras puldi ja pani Xboxi käima.

Angelo võttis teise puldi.

Hetke pärast kõlas “FIFA” algusmuusika.

Seth vaatas oma toas ringi. Tema toa tapeet oli jalgpalliteemaline. Tema voodipesu oli jalgpalliteemaline. Ja kardinad. Ja kell. Isegi kaisukaru. Tuba nägi välja nagu tohutu suur fännipood. Ja ehkki ta ei tahtnud praegu üldse jalgpalli peale mõelda, oli see igal pool, kuhu ta pilgu pööras. See oli tema elu. Tal hakkas uuesti paha.

„Mängige midagi muud,” ütles Seth.

„Aga me tahame seda mängida,” ütles Karu. „Ma tahan Angelole pähe teha.”

„Häh,” vastas Angelo. „Sa ei suuda kellelegi pähe teha. Sa ei suudaks titelegi pähe teha!”

„Unista edasi!” ütles Karu.

„Miks ma peaksin unistama sellest, et sa titele pähe teed?” imestas Angelo. „Mul pole mingit tahtmist …”

„PANGE SEE PAGANA ASI KINNI!” hüüdis Seth.

„Olgu, olgu! Rahune maha,” ütles Angelo, tõusis püsti ja lülitas konsooli välja.

Kõik kolm istusid veidi aega täielikus vaikuses.

Siis koputati uksele ja sisse astus Sethi isa. „Kuidas läks, poisid?” küsis ta.

Sethi isa oli pikk ja laiaõlgne. Ta oli kõvasti üle 180 sentimeetri pikk ja kui ta end viimati kaalus, näitas kaal üle saja kilo. Ta juuksed olid hästi lühikeseks pöetud ja ta nägu oli päevitunud. Seljas oli tal värviplekkidega T-särk ja jalas vanad räpased teksad. Sethi isa oli ehitaja. Tal oli isegi ehitajale sobiv nimi ‒ Steve. Ausalt öeldes oli ta päris äge ehitaja. Ta töötas enamasti õues. Mõnes mõttes oli see tore ‒ lihased paisusid ja päevitus tuli nagu iseenesest. Aga Sethi isa töötas õues ka vihmas ja lumesajus ning Seth oli üsna kindel, et see nii väga tore ei olnud. Isal oli garaažis jõupink. Ka Seth istus mõnikord garaažis ja vaatas, kuidas isa kangi tõstab. Isa oli uskumatult tugev. Nagu viikingite jumal Thor. Muidugi ei rääkinud ta mingit tobedat vanaaegset keelt. Ja tal ei olnud lehvivaid blonde juukseid. Ja vasaral tema tööriistakastis ei olnud võlujõudu ega ka nime. Nojah, tegelikult ei olnud ta üldsegi Thori moodi. Aga ta oli väga tugev. Ja muidu ka kõva mees. Tal oli džudžitsus must vöö.

„Meid ei võetud,” ütles Angelo.

„Me oleme friigid,” lisas Karu.

Steve tõmbas kulmu kortsu, kratsis laupa ja küsis: „Mis asjad te olete?”

Seth ajas end voodis istukile ja vastas: „Friigid. Nii Steele meile ütles.”

„Ta ütles, et te olete friigid?” küsis Steve.

Seth kehitas õlgu.

„Seda ma ei luba!”

„Mida sa teha saad?” küsis Seth.

„Ma lähen selle tüübi juurde ja vestlen temaga veidike.”

„Kas sa virutad talle?” tundis Angelo huvi.

„Võib-olla,” vastas Steve omakorda õlgu kehitades.

„Ah, unusta ära, isa,” ütles Seth. Ta ei tahtnud, et isa kooli läheks ja Steele’ile vastu pead virutaks. Nojah, võib-olla ta ikkagi natuke tahtis. Või isegi natuke rohkem. Aga ta ei tahtnud, et isal selle pärast jamasid tuleks. Ja ta ei tahtnud ka, et tal endal jamasid tuleks. Kui isa läheks ja Steele’ile obaduse annaks, räägiksid kõik nendest. Ja see oli viimane asi, mida ta uues koolis soovis.

„Ei, Seth,” ütles Steve, „nii need asjad lihtsalt ei käi. Tal pole mingit õigust teie kohta niimoodi öelda.”

„Vahet pole,” ütles Karu, „me teeme niikuinii oma võistkonna.”

Steve’i kulm tõmbus uuesti kortsu. „Oma võistkonna?”

„Miks mitte?” küsis Seth

„Kuidas see teie arvates käib?”

„Noh, me kutsume veel mõned poisid, kes välja jäid,” vastas Seth. „Ja korraldame võistlusi ja nii.”

Steve tõmbas ninaga ja noogutas. „Olgu. Tundub, et te teate, mida teete. Laske siis aga edasi.” Ning ta läks toast välja.

„Sa oleksid pidanud laskma tal kooli minna,” arvas Angelo. „See oleks Steele’ile paras olnud.”

Seth ei vaielnud vastu.

„Kuidas me siis oma võistkonna kokku paneme?” küsis Karu.

„Teeme äkki võistkonna koosoleku?” pakkus Seth. „Näiteks kohe praegu?”

„Äge,” ütles Angelo. „Ma arvan, et meil on pastakaid vaja.”

„Ja paberit,” lisas Karu.

„Võtke sahtlist,” ütles Seth ja osutas kirjutuslaua poole.

Angelo kalpsas üle toa. Pärast veidikest sahtlis kolistamist pöördus ta tagasi märkmiku ja paari pastakaga ning ulatas need teistele.

„Mis edasi?” küsis Karu.

Poisid vaatasid üksteisele otsa.

„Kas lähme küsime su isalt?” pani Angelo ette.

Sethi kodu elutoas oli puitpõrand, millel Seth armastas liugu lasta, kui tal oli hea tuju. Täna ta liugu ei lasknud. Ühes seinas oli punane tapeet, mille Seth oli välja valinud. Sellele seinale oli Sethi isa riputanud oma lemmikjalgpallimeeskonna särgi, millel olid kõikide mängijate autogrammid. See särk oli isa kõige kallim aare. Selle oli talle kinkinud Sethi ema aastaid tagasi, kui Seth oli alles väike. Enne, kui ema vähki suri.

Steve istus tugitoolis, luges ajalehte ja rüüpas teed. Ta tõstis silmad ja noogutas poistele.

Kolm sõpra prantsatasid diivanile.

„Tegin sulle ka tassi teed, Seth,” ütles Steve. „Kuidas teiega on, poisid? Kas tahate midagi?”

Angelo raputas pead: „Ei, aitäh, Stevie, ma ei soovi midagi.”

Ka Karu raputas pead.

Steve kortsutas kulmu. „Mis viga, Karu? Sina tavaliselt toidust ära ei ütle!”

„Kõik on korras, mul pole lihtsalt kõht tühi,” vastas Karu.

„Kas see on sellepärast, mida Steele ütles?” küsis Angelo.

„Mida ta siis veel ütles?” küsis Steve omakorda.

„Ta ütles, et Karu on paks,” vastas Angelo. „Ja ta ütles, et Seth on aeglane. Ja et mina olen ohu … mis iganes.”

„Ohutegur,” täiendas Seth.

„Mida see üldse tähendab?” küsis Angelo.

„See tähendab, et sa üritad ära kägistada igaühe, kes sult palli ära võtab,” selgitas Seth.

Angelo naeratas laialt.

„Oled sa päris kindel, et sa ei taha, et ma kooli lähen?” küsis Steve.

„Ei taha, pole hullu,” vastas Seth pead raputades.

„Kui sa midagi süüa tahad, Karu, siis võta ise, eks?” ütles Steve.

„Aitäh, Steve,” vastas Karu ja ta näole ilmus midagi naeratusetaolist. „Ma mõtlen selle peale.”

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

Hart – isashirv, Blood – veri, Carter – voorimees. Hooper ‒ püttsepp (van) (inglise keeles).

Wall – sein (inglise keeles).