David Messer - Sigmund

Ma pidasin korrektseks vaikida, teades, kui valus see teema minu õpetaja jaoks oli. Aga ma noogutasin tänulikult. Sigmund vastas mulle peanoogutusega, pöördus siis dr Schuri poole ja küsis viisakalt:

„Kas me võime nüüd selle asja lõpule viia?”

„Jah,” vastas doktor pisut erutatult ja tegi oma arstikohvri lahti.

Sigmund pani kuulekalt silmad kinni. Mina pöörasin pilgu kõrvale, suutmata vaadata, kuidas dr Schur rahulikult oma patsiendi soovi täites süstis talle viimase, surmava doosi morfiumi.

„Usukauge inimesena olen ma sageli ette kujutanud, kuidas ma Jumalaga kohtun ja temaga vestlen,” sõnas õpetaja vaikselt, näol kaua oodatud kergenduse tunne. „Põhiliselt on minu pöördumised Kõigekõrgema poole seisnenud minu etteheidetes selle pärast, et ta ei andnud mulle paremat aju.”

„Ma pole kohanud ühtki inimest, kellel oleks teravam ja läbitungivam mõistus kui teil,” kinnitasin mina, astusin tema tugitooli juurde ja võtsin tal käest kinni.

Sigmund surus tänulikult mu kätt.

„Ma ei tea, mida ma võiksin praegu Jumalale ette heita… Kuigi ma ei arva, et mind seal üldse miski ootab… Ehk vaid tühjus ja vaikus…”

Tema nõrgenevas hääles oli kuulda sügavat kahetsust – nagu millegi lõplikult tegemata jäänu pärast.

„Imelik kokkusattumus… just täna on Jom Kippur… juutide suur lepituspäev,” lausus ta, ja ma märkasin, kuidas üksik pisar mööda tema põske alla voolas.

„Me hakkame teist puudust tundma, Sigmund… Kuid ma usun, et teid ootab ees suure rõõmu ja vabanemise tunne,” sosistasin ma talle hüvastijätuks, imestades ise, et need sõnad mulle sel hetkel nii vajalikud ja õiged tundusid, kuigi need ei olnud kooskõlas minu ellusuhtumisega.

Freudi suunurkades väreles naeratus. Ta rind kerkis üles ja langes siis aeglaselt alla. Ta jäi rahulikult magama. Tema kannatused olid lõppenud. Ta lahkus siit ilmast realistina, nagu ta siin ka elanud oli.

„Kui väsinud ma kõigest sellest olen! Iga päev üks ja seesama! Ja mille nimel? Mis mõttega? Mul on ju olemas kõik, millest üks mees võib unistada… Ma olen neljakümne nelja aastane… Mul on kaunis naine, kolm last, suur maja… Jumaldatud Bentley… Oleksin juba ammu võinud hakata end võõrastest kapriisidest eemale hoidma … Nende lõpmatutest probleemidest… Muudkui aga jaga neile oodatud vastuseid, nagu kompvekke Halloweeni ajal… Kas sa suudad endale ette kujutada?! Keira Knightley keeldub mängimast koos Jude Lawga! Jude aga väidab vastupidist!.. Ja need öised Robert De Niro helistamised! Sest temal on jälle tusk peal… Pärib aina, millal ma jälle Los Angelesse sõidan.”

David vangutas masendunult pead ja vaatas nukralt oma assistendi Cheryli poole, kes istus häirimatu näoga eesruumi kõrge laua ääres ja kuulas ükskõikselt oma bossi hommikust pihtimust. Neljateistkümne koos töötatud aasta jooksul polnud David ikka veel õppinud assistendi emotsioonideta näo järgi ära aimama, kas too tunneb talle sügavalt kaasa või on mehe hingeliste kaeblemiste suhtes sama sügavalt ükskõikne.

David muidugi poosetas. Olles Harley Streetil üks kõige nõutavamaid ja kallimaid psühhoterapeute, polnud tal kunagi puudust tähtede ja muu kõrgkihi hulka kuuluvatest klientidest. Nii oli tema kaeblemine raskuste ja väsimuse üle teataval määral liialdatud ja viitas kergele eneseimetlusele.

„Selle nädala jooksul kuulen ma seda juttu juba teist korda,” lausus Cheryl pisut etteheitvalt ja irooniliselt.

„Kas tõesti?” oli David siiralt imestunud. „Vaat kus lugu… Äkki ma peaksin puhkama?” Ta vaatas murelikult oma abilise poole.

Naine kehitas ükskõikselt õlgu.

„Läheks paariks nädalaks… Kusagile saarele… India ookeanis. Lastel algabki kohe koolivaheaeg,” arutles David unistades. „Näiteks Seišellidele!” teatas ta oma potentsiaalse valiku ja sai Cherylilt heakskiitva naeratuse. Kohe tegi mees aga tõsise näo ja häälestas ennast tööle.

„Hüva! Kes meil seal täna on?”

End pisut ette kallutades vaatas ta üle kabineti avatud ukse ja kangestus pisut, märgates seal kummalist külastajat. Kabinetis istus hallipäine, väga hästi hoolitsetud habemega ja vanamoodsate ümmarguste prillidega vana mees. Davidit märkamata külitas ta lapse moodi oma toolil ja uuris midagi põrandal enda ees.

„Mis Sigmund Freud see veel on?” küsis David poolihääli ja pilkavalt Cherylit. Lustliku naeratusega ulatas naine talle täidetud ankeedi.

„Sa hirmutad mind oma salapärase olekuga,” hoiatas David naljatades ja tehtult kurja nägu ette manades. Heitnud aga pilgu ankeedi esiküljele, ta tardus.

„Sigmund Freud?! Kaheksakümne kolme aastane?! Mis nali see on?!”

Ta vaatas ehmunult Cheryli poole, kuid tolle tundetu pilk andis selgelt mõista, et ta on bossi heaks juba teinud kõik, mida suudab, ega saa teda rohkem kuidagi aidata. Pöördudes hämmastunult kabineti suunas, astus David nagu nõiutult uksest paistva päikeselaigu poole, liigutades vaevaliselt oma kangeks tõmbunud jalgu, mis tundusid tema äkitselt kühmu vajunud keha järel lohisevat. Jõudnud kabinetti, peatus David vana mehe ees, vaatas teda ja lausus kõhklevalt:

„Tervist… Mina olen doktor Pollack.”

„Ahaa! Tere hommikust, kolleeg!” elavnes vanahärra ja tõusis lugupidavalt oma toolilt püsti. „Mul on rõõm teiega tuttavaks saada!”

Külastaja rääkis väga heas inglise keeles, kuid Davidile tundus, et ilmse saksa aktsendiga, ja see tekitas tal külmavärinaid.

„Sigmund Freud,” esitles patsient end.

David tundis kehas kummalist nõrkust.

„Oodake!” lausus ta paluvalt, nähes, et tema ees seisab psühhoanalüüsi meetodi rajaja täpne koopia, kuid ta ei mõistnud, mis saatanlik riugas see on. „Kes te Sigmund Freudile olete? Ma pean silmas… sellele Sigmundile,” kokutas David ja viipas parema arusaadavuse huvides akna poole.

„Kes ma talle olen?” imestas vanahärra. „Üldiselt öeldes… nojah, ma olen temale tema ise,” seletas ta ja hakkas oma hea nalja üle naerma.

„Plastiline operatsioon! Mingi fanatt! Maniakaalne meeltesegadus! Sonimine!” mõtles David kergendustundega, katsudes kavandada, mis edasi. Ta ajas end sirgu ja küsis juba veidi lõdvestunult:

„Kuidas ma saan teile kasulik olla?”

„Oo!” häälitses vanahärra õhinal. „Ma olen kindel, et te saate mind paljuski aidata.” Nagu midagi juba ette nautides hakkas ta ringikujuliste liigutustega rituaalselt oma sõrmi masseerima, neid nagu enne operatsiooni algust pestes.

„Muide, kas te ei palu mul sisse võtta patsiendi koht?” vihjas ta viisakalt, osutades kušetile.

„Jah! Loomulikult!” lausus David sarkastiliselt, andes käsi laiutades sõbralikult mõista, et siin on kõik visiidile tulija teenistuses.

„Tänan,” kostis vanahärra ja heitis tseremoonitsemata kušetile. „Millest me alustame?” Ta pööras rahulolevalt pea Davidi poole.

„Ükskõik millest!” pakkus David ja mõjutatuna külalise sellisest vahetust käitumisest, istus hoogsalt oma nahktugitooli. Püüdes sundimatult naeratada, sirutas ta sirge jala üle teise, tabamata, et sellega võttis ta tahtmatult sisse kaitsepositsiooni. Vanahärra kissitas kavalalt silmi.

„Teid huvitab nähtavasti, kuidas ma siia sattusin? Teie aega,” lausus ta mõistvalt naeratades.

„Tõepoolest! Oleks huvitav teada!” Kaldudes üha rohkem professionaalile lubamatu veiderdamise poole, kinnitas David mürgisel toonil vana mehe oletust.

„Asi on selles,” asus too flegmaatiliselt selgitama, pööramata tähelepanu psühhoterapeudi närvilisusele, „et ma surin kolmteist päeva enne mulle ette nähtud aega… Ma surin 23. septembril 1939. aastal, kuid oleksin pidanud siitilmast lahkuma 6. oktoobril. Ma sain seda alles hiljuti teada.” Ta jäi nukralt vait.

„Jajaa…” Toetanud pea käele ja maigutades nagu mõnusat juttu kuulates, õhutas David jutustajat oma muinasjutulist lugu jätkama.

„Juba siis, kui ma elasin, hakkas mind häirima ähmane tunne, et ma olen midagi pöördumatult käest lasknud… Ma nagu oleksin pidanud veel midagi tegema, kuid ei suutnud kuidagi taibata, mida nimelt. Andsin endale kogu aeg veel aega, lubades endale, et ühel päeval mõistan oma sisemise rahutuse põhjust… Kuid ma ei jõudnud selleni.” Vanahärra vaatas igavleva psühhoterapeudi poole ja ta erutunud ilme selgines. „Teile võib tunduda naljakas, kuid isegi seal ei leia me alati vastust!”

David väljendas oma näoilmega teatraalselt kahetsust, kuid patsient jätkas solvumata:

„Võib-olla sellepärast antigi need kolmteist päeva mulle tagasi, et ma… pärast vaheaega… saaksin siia tagasi tulla, vastust otsima.” Ta ajas silmad salapäraselt pärani, jäi vait ja vaatas pingsalt Davidi poole.

„Hästi!” alustas kannatust kaotama hakkav David käsi laiutades, kuid sai siis endast võitu, pani käed aeglaselt kokku, ajas sõrmed kukeharjana sirgu ja sirutas need segase vana mehe poole. „Teie sõnade järgi surite te 1939. aastal ja sündisite nüüd uuesti, sellel 2014. aastal. Täna, nagu ma aru saan!” rõhutas ta iga sõna, püüdes vanahärra mõistusele koputada.

Too tõstis pea kõrgemale ja kuulas tähelepanelikult Davidi skeptilist arutlust. Tema reageeringust rahuldatud David püüdis nüüd vastast lõplikult maha suruda:

„Ja kes suutis teid täna sellisel kujul sünnitada? Ma ei tahaks olla jäme, kuid, vabandage, imikuga te ei sarnane. Muide, kaheksakümne kolmesena te ka ei näi, olete päris värske moega!”

„Ah te räägite sellest?” kostis vanahärra heasoovlikult naeratades oma kehale osutades. „Ei, asi on lihtsam,” püüdis ta vestluskaaslast rahustada. „Ma ei sündinud täna. Ma kehastusin täna… läksin uude kehasse. Muide, seal seletati mulle, et see keha kuulus kodutule hulgusele, kes hiljuti oli kiirabiautos kliinilisest surmast välja toodud. Te ehk ei usu,” hüüatas vanahärra vaimustunult, „kuid sellega pikendati tema elu täpselt kolmeteistkümne päeva võrra!”

„Aga mis peamine, see hulgus ja Sigmund Freud olid sarnased nagu kaks tilka vett!” tegi David võidukalt kokkuvõtte sellest südantlõhestavast loost.

„Mitte täiesti,” lausus vanahärra vaikselt ja kortsutas kulmu.

David muutus valvsaks.

„Ma saan aru, et teil on seda raske uskuda,” sõnas patsient kaastundlikult leebel häälel. „Teie asemel kahtlustaksin mina siin ise ka varjatud fantaasiate esinemist…”

„Stopp, stopp!” hakkas David protesteerima, tunnetades, et nii võib ta takerduda psühhoanalüüsi terminoloogia võrku.

„Kuid mina tulin ju teie juurde abi otsima… Nagu kolleeg kolleegi juurde,” hoidis vanahärra oma joont. „Pealegi, teid soovitas mulle lord Bedford.”

„Lord Bedford!” haaras David erutatult kinni päästvast informatsioonist. „See lord Bedford, kes suri kolme aasta eest Viagra ja kokaiini segu tarvitamise tagajärjel?!”

„Ausalt öeldes, oma surma põhjust ta mulle ei öelnud,” vastas vanahärra kavalalt muiates.

„Mõistagi!” torkas David kahtlustavalt vahele. „Kuid sellest kirjutasid ju kõik ajalehed!”

„Nagu te aimata võite, seal ei saanud ma seda lugeda,” märkis patsient tähendusrikkalt.

„Miks siis?” ägestus David. „Kui te järgmine kord seal olete,” ta osutas sõrmega ebamääraselt ülespoole, „soovitage Peetrusele, et ta jagaks paradiisi värava juures peale reklaamibrošüüride veel ka värskeid ajalehti. Näiteks ajalehte Metroo! Sellest piisab, et olla kursis kõigi maiste uudistega!”

„Soovitan Peetrusele?!” Vanahärra hakkas naerma. „Paradiisi värava juures? Ajalehti?!”