Friedebert Tuglas - Hingemaa

Juhan Remmelga õhulossi lugu.

Mistarwis elab üks inimene,

kes isegi Wene keelt ei oska?!

Sügisene päew kaldus õhtule. Õhk oli täis wett, ilm udutas wihma. Oliwad päewad, mill tee juba „põhjatuks” minema hakkab. Need on tuskase tuju ja rusutud meeleolu ajad.

Noor kooliõpetaja-ameti kandidaat jäi kesk maanteed seisma ja tõmbas hinge tagasi. Uh! missugune ilm! Ja just pidi ta siis sarnane olema, kui noor koolmeister raudtee-jaamast esimene kord kooliõpetaja walimise pääle minemas oli! Weel kuus wersta. Maa jalgade all on aga wedel, saabastes märg. Missugune inetu ilm!

Ainult minutiks asusiwad nooremehe päha sarnased tõsised mõtted, siis aga kadusiwad nad kui tolm mere tuules. Üks puhawus – ja jälle paistis päike mehe ajudes, ja sääl laulsiwad kartmatuse hääled ning rõõmu waimud oma laulu. Noored mõtted kerkisiwad nagu selged põua-pilwed, paisusiwad ja laenetasiwad ning ujusiwad pika reana üksteise järele läbi pää. Keegi ei olnud nendele piiri pannud ega neid ahelasse tagunud. Suurt õhulossi muinasjuttu westsiwad nemadgi nooremehele, kes elutee algel seisis.

Juhan Remmelgas läheb rahva sekka, oma walguse viib ta temale kaasa, oma jõuu ja nooruse tahtmise ohwerdab ta temale; muud ei ole temal anda, muud rahwas ju ei tahagi. Olgu, et wähe palka maksetakse ja tööd palju on – see on rahwa kasuks!

Aastate kaupa on ta sellest pimedast, orjuses rahwast eemal olnud: talvel eluta raamatuid tuupides, suwel ajalehe kontoris tööd tehes, et talwel wõimalik edasi õppida oleks. Missugune orjapõli see oli, missugune waimu närimine!

Remmelga meelde tuli ta igaw, ühetooniline elu. Kui läbi uue tärkas ta meelde ka pilt kaugelt lapsepõlwest – udune ja nii meelitaw. Oli wist kewade aeg, sest koolimaja nurkades seisiwad lõhnawad kased. Kortsunud nägudega talumehed ja kirendawate rättidega naesed istuswad reas pikkade pinkide pääl. Walge habemega küürus wanamees luges laua taga jutlust. See oli tema isa-isa – wana Remmelga Piep.

Juhan seisis wanaisa kõrwal – kes teab, kui wana ta siis wõis olla – ja waatas, kuidas suur sinine kärbes jutluse raamatu pääle lendas, enesega terwe sõna kinni kattis, nõnda, et lugeja teda ära hirmutama pidi. Kui kärbes ära lendas, siis oli selle sõna taga imelikult aga uus punkt tekkinud, mida wist tarwis ei olnud. Noorel kooliõpetajal oli ka meeles, et ta selle üle naerma hakkas ja et wanaisa teda sellepärast pool jutluse aega kõrwapidi kinni hoidis.

Kes teab, kuna see oli. Aga ammu wist küll. Wanaisa oli nii hall ja tema ise alles nii noor. Ei tunnud wäikene Juhan siis weel seda musta elu-muret, mis talumeeste sügawatest kortsudest wälja wahtis.

Teine pilt tõusis Juhani mälestuses üles. Siis oli tema juba nii wana, et teadis, et seda punkti tõesti sääl tarwis ei olnud, kuhu sinine kärbes ta jutluseraamatus pani. Wana Remmelga Piep istus tühjas koolitoas pika ristjalgadega koolilaua taga, hoidis halli pääd wärisewate käte wahel ja rääkis nuttes:

– Ära ajawad… Ei olla enam hää, ei oskada Wene keelt, rumal olla!.. Sina taewas küll – 39 aastat olin tark ja wõisin koolis kõik õpetada; nüüd aga ei oska: rumal olla!.. Pojakene, Juhan, läheme nüüd aga waestemajasse – Remmelga Piep on selleks liiga rumal, et weel inimesi wõiks õpetada…

Kui noaga lõikas see mälestus nooremehe rinda: nelikümmend aastat on inimene tark olnud ja inimesi kaswatanud, nüüd on ta korraga rumalaks läinud, sest et ta Wene keelt ei oska.

Juhan Remmelgas astus teed mööda ja mõtles oma tumeda ja halli elu üle järele. Teisel aastal suri wanaisa waestemajas ära, – sest mistarwis elab üks inimene, kes isegi Wene keelt ei oska!? Juhan aga läks waestemajast üksinda eluu sisse.

Kurwad elumälestused kustusiwad ja nende asemele asusiwad tiiwulised tulewiku plaanid mõttesse.

Juhan Remmelgas – jah, tema on tõsine rahwa walgustaja. Kõik need on eksinud, kes enne teda oliwad. Kooli muudab ta ümber. Siin on raamatukogud ja seltsid, koosolekud ja kursused. Kool peab walla südameks saama. Omasuguse rahwa ülikooli asutab tema. Palju on ta nendest lugenud: Amerikas on, Õhtu-Europas ja Australias on. Igal pühapäewal sõidab üks wõi teine haritlane linnast kõnet pidama. Talwel wõiks rahwas mitukorda nädalas kokku tulla.

Ja nii ei kesta mitte üks wõi kaks kuud, – aastate kaupa läheb see. Uus põlw kaswaks waheajal üles. Sellele ei oleks need asjad, mis Remmelgas esiti wanadele jutustab, kes teab, mis imed; ta on selle üle juba pisikesena kooli pingil kuulnud. Sellele põlwele tuleb palju suuremat haridust anda.

Mis aga suudaks üks Juhan Remmelgas?! Ei, tema oleks ainult tilk wett suures meres. Terwe maa kooliõpetajad ja enam haritud inimesed heidaksiwad kokku. Ja nemad suudaks ühisel jõuul hiigla rahwawalgustamise töö korda teha. Ühendus teeb tugewaks!

Noor Juhan Remmelgas läks kohta otsima ning unistas omast suurest tööst. Palju kees ta rinnas armastust selle orja-kütkes rahwa wastu. Kui tal nõia wõim oleks olnud, siis oleks ta käe üle mudase maa sirutanud ja sellest paradiisi teinud, kõik oleks ta ümber lükanud ja uuesti ehitanud.

Kuid wanad inimesed ütlewad: Julgus ja tahtmine on küll hääd asjad, kuid maakera nendega ometi üles ei tõsta, – pole obadust, kust kinni wõtta! Ja kui ka obadus oleks, – jõudu jällegi ei ole.

Ja sellesama wäikese wea pärast ongi maakera nii wesise koha pääl – pisarate ja higi laenete sees…

Läbi wihmase õhtu hämara.

Ilm aga udutas alalõpmata wihma maha. Oli waikne, ja õhku täitis suitsu taoline udu. Aeg oli ju õhtul, ilm õige hämar.

Tee oli libe ja aukline. Küll oli siia kruusa, küll hagu weetud. Kuid suur mõisa metsa wari, mis tee pääle langes, sõi kõik selle ära: päike ei paistnud lõuna poolt pääle, tee ei kuiwanud kunagi ära.

Teisel pool teed mustas määratu mudane lagendik ja selle kõige kaugemas serwas põlesiwad paar tulukest: oli juba nii pime. Oli nii wõõrastaw, ei uskunudki, et selle pori mere taga mudaloigus keegi weel elada wõis. Aga küllap ta juba wõis, kui ta seda pori merd adraga pahurpidi pöörata oskas.

Roidunult jalgu järele wedades ronis Remmelgas edasi. Metsa nurga juures nägi ta tee pääl midagi elawat liigutawat. Läbi hämara ei saanud aga enam aru, mis see oli. Kostis ainult wee sulin, ohkimine ja ähkimine.

Teljeni muda sisse wajunud, seisis kesk teed heinakoorem. Näljane hobune sirutas ja küürakas mees aisa kõrwal tõmbas, kuid niisama nälginud ja küürakas heinakoorem ei nihkunud paigast. Tuleja silmis sulasiwad hobune ja mees üheksainsaks imelikuks kuuejalgseks loomaks, kes wäsinult nagu kusagile püüdis, rabeles, ohkas ja muud ei jõudnud ära teha, kui ainult pori enesele wastu nägu pritsida.

– Jõudu! ütles Remmelgas.

– Tarwis! wastas küürakas mees niisama lühidalt ja waatas küsiwalt wõõra otsa.

– Ei wõta?

– Ei wõta, kurat, ütles küürakas ja astus paar sammu koormast eemale ja küsis siis korraga: Kust poolt oled?

– Linna poolt. Siis ei wõta ikka? Ammu juba siin maadled?”

– Tükk aega juba. – mees sülitas pihku ja asus uuesti aisa külge: No, mõsa!

– Oot, ma lähen teisele poole, ehk jõuame siis paremini, ütles Remmelgas ja läks hobuse nina eest mööda.

– Teie nüüd!

Remmelgas arwas pimedas nägema, kuidas küürakas põlastawalt ta näpitsprillide ja walge krae pääle waatas, mis üles tõstetud palitu kaeluse tagast wälja paistis.

– No mõsa! No… no… hop!..

Wesi sulises ja pori pladises. Koorem kerkis, tõmbas ennast weel enam küüra, nagu kass, kes hüppe wastu walmistab, kõikus ja – wajus siis pehmelt edasi.

– Os’sa ilma ime küll! lausus küürakas, wõttis mütsi pääst ja pühkis higi: Eneselgi sai tõmmata, mis siis waene hobune weel pidi tegema!” lisas ta siis juba pool naerdes juurde ja waatas Remmelga otsa, kas sellel weel „teised silmad” maha ei olnud kukkunud. Ei olnud aga.

– Teie ka herra ja tulete tõmbama! ütles küürakas siis.

– Ei tea, mis herra! Olen niisama karjas käinud nagu teiegi, lausus Remmelgas wõimalikult lihtsalt, et juba alguses wõõrast tundmust wähendada.

– Naa, ei tea, kes meie aegsetest herradest siis karjas pole käinud! Kõik on, aga, – kui natukene paremal järjel on, siis ei tea enam, kuidas siga jookseb: saba wõi nina pool ees.”

Mees sülgas. Remmelgas hakkas tema wõrdluse juures naerma. Jutt läks lühikeste lausetena edasi. Küürakas päris umbusklikult järele – kes, kust ja kuhu. Kui ta kuulis, et wõõras kooliõpetaja on, sai ta tuju lahkemaks.

Oli juba pime, must sügise öö. Lõuna pool pimetas endiselt kõrge kuusemets, teisel pool teed kadus aga nagu maagi ära – sääl mustas kui kole sügaw kuristik. Kusagil kaugel särasiwad tulukesed kui tähed, kollased ja arglikud, wilkusiwad, wärisesiwad ja kustusiwad.

– Kas Kurukalmu koolimaja weel kaugel on? küsis Remmelgas.

– No saab weel nii wersta wiis,” arwas mees.

– Siis ei ole täna küll lootustgi pärale jõuda. Selles pimeduses kääna weel kael ära. Kas teie ei teaks mulle siin kusagil öömaja juhatada? Homme hommikul läheks pärale.”

– Öömaja? Kurukalmu külas oleks – aga see on ju koolimaja juures. Siin on puha mõisamaad ja kandimehed.

– Kas ei saaks teie eneste pool?

– Minu pool?! Eh, tahate teie siis minu poole tulla! Ei ole mul teile süüa anda, ega sulepatja magada.

– Teie arwate siis, et ma kõike seda ei tea kui palju ennemgi maitsta olen saanud!

Remmelga kõnes oli midagi kurwatoonilist, kaebawat ja küürakas kandimees tundis korraga, et tal selle inimesega nagu midagi ühist, sugulast oli, ning ta ütles lühidalt:

– Eks läheme siis päälegi. Wihmawarju ja sooja ikka saab.

Warsti käänasiwad nad maantee päält ära. Wainu tee oli weel sandem, auklisem ja rööplisem, kui suurtee. Koorem hüples ja tantsis, puutelgedega wanker kägises ja hoigas, nagu oleks ta selle inetu tee ja raske koorma pääle kellegi nägemata juures kaebanud. Sagedasti paniwad mehed käed aisade külge, et hobusele abiks olla.

Kusagil ees pimeduses sees wilkusiwad kollased tulukesed. Ümberringi oli aga pilkane öö.

– Sääl ta on – see meie elamine ja olemine! lausus kandimees ning näitas piitsaga tulukeste poole. – Sääl meie elame selle suure pori mere sees – kolmteistkümmend kandimehe peret. Igal ühel nälg waraks. Täna elad, aga homset päewa ei tea. Wahest wõta kott selga ja kepp kätte ning mine. Aga kuhu? – Päewast päewa, aastast aasta, – kordas küürakas mõttes – ja kord ometi lähed santima, kord ometi sured nälja ja wiletsuse kätte ära. Ning sellest elust ei ole ometi midagi saanud – mitte kui midagi.

Wastuseks lirtsus pori jalgade all. Tuul oli tõusnud, wihma sadas weel waljumalt. Ei udutanud enam, waid suured tilgad langesiwad plaginal musta mulla pääle.

Mehed waikisiwad. Remmelgas tundis, kuidas külm wesi külgi mööda alla jooksis. Särk oli märg. Õlad ja põlwe otsad walutasiwad. Jalad oliwad kui poritükid ja sellepärast rasked.

– Sadab ka sel sügisel nii mis kole! – ütles natukese aja pärast kandimees: Ei ole otsa ega äärt!