Jakob Mändmets - Hobusevaras

Tiheda metsaparda ja lausiku rabaveere vahele laskunud hütt oli alles elutu.

Hüti elanikud magasid.

Hüti ümber hulkus kohevil karvadega, lidus kõrvul koeraklutt. Nuusutades puhtas õhus heljuvat suitsu ja nõe hõngu, tõstis ta vahetevahel nina ida taevakaare poole, kus oli tõmmatud metsa kohta verev koiduviir. Tumedal taevapõhjal sõudsid laisalt, aetud nõrgast tuulest, harvad roostetanud pilvekahlud.

Võis loota ilusat kevadeilma.

Hüti uks kääksus kadakasil sagarail. Tuli õue püksatu hüti peremees Ants Pärtling. Kohevil sassis pea, tokerdunud habe ja magamisest rähmas poolkinni silmad. Jäme takune särk tolknes õndlateni, jättes katmatuks soonilised karvased sääred. Toimetanud ära püksikorra haopinu taga üleskaevatud peenramaal, köhatas selgeks rinnad, urgitses sõrmega puhtaks nina ja silmitses itta.

Seal suurenes, laienes alaliselt verev koiduviirg.

Juurde jooksis kiunudes ja liputades saba koeranäss, tõusis püsti mehe najale, jättes särgile oma käppade haralised pitsatid.

“Rääkis teine õhtul,” pobises Ants Pärtlingi habemes suu, “et tahab tõusta vara, aga nüüd magab nagu nott. Peab õige äratama.”

Pärtling läks tagasi tuppa, kummardades harjunult kõlejat keha, et ei põrkaks pea vastu tahmunud ukse peelispuud.

“Et teie põõnamine ei saa kord ka täis!” kõmises kare hääl hütis. “Varsti ajab päike üles, lehm iniseb karjaaias. Kuhu, kurat, oled pannud mu püksid?”

Seina äärest tahumata sammastega asemelt, mille mõlemalt poolt äärest ulatusid välja kollendavad õled, ajas enese esmalt poolpuusakile Reet Pärtling. Vanunud pikad juuksed langesid üle palge, nii et unised silmad vaatasid nagu põõsast. Laisalt tõmbas parem käsi närtsinud rinnanahkadele katkenud särgi.

“Kes neid on sul näind. Teab, kuhu ise õhtul viskasid,” lausus unine hääl. Upitades üles oma tagumise kehapoole, hiivus naine savipõrandale.

Vaevalt saanud üle triibulise seeliku, astus ahju taha samasuguse voodi juurde. Haarates hoogsalt magaja õlast, hüüdis:

“Liine, pagan, aja end ometi kord üles. Sa ei jõua sedasi õigeks ajaks kartulimaale. Jälle siis teistel virin lahti.”

Pikk, võimas ringutus ja suud ammuli kiskuv haigutus oli eidele vastuseks.

“Noh, aja ikka üles, ega sul ole kuigi palju aega.”

Tõusis istukile paksu-, punasenäoline, pika-, kollasejuukseline kõrgelekuhjunud rinnaga tüdruk. Silmitses hoolega nelja roostetanud ruuduga akent.

“Ons päike tõusnud?”

“Mis sa nüüd küsid,” vastas juba askeldamise hoogu sattunud eit. “Aja aga üles. Enesel minna hulk maad. Vaata, et jäädki hiljaks.”

Veel kord magus haigutus, veel kord hetkeks langus võidunud pööriga padjale.

“Ää sa pagan jää nüüd uuesti,” hüüdis eit, pühkides käega higi ähmaselt ruudult. “Näe, hakkabki varsti tõusma.”

Lõigi tuba täis kuldkollast valgust. Isegi nii ere oli see, et valgusjoomes võis näha tantsimas tolmukübemekeste pilve.

Puukiiludega kinnilöödud voodi nagisedes Liine tõustes, seistes viivukese keset põrandat, lõi tüdruk üle pea oma liharullid käsivarred ja konte ragistades ringutas tugevajõuliselt.

“Mis sa pagan teed!” hüüdis ema. “Venitad viimaks oma sisikonna. Hakka siis arstima.”

Leidnud oma püksid, mis nüüd poolenisti kontidel, seeras vanamees kõrkjapõhjaga tooli akna alla laua äärde, toppis aegamisi täis piibukaha ja peagi lagunes ja hõljus suitsuvinetis meeter-poolteist üle savise põranda.

“Kaoks sind oma alalise tohlamisega. Matab otse hinge kinni.” Surudes käega närtsinud rinde kohas, köhis naine, nagu oleks raiutud nüri kirvega ta rinnus lahti lihalatakaid.

“Mart tegi õhtul juttu laadaleminekust,” ütles naine, saades tagasi hinge köhast. “Kas sa ei ajaks teda juba üles?”

“Eks ma aja,” hämmeldas habemes suu, ilma et valla oleks lasknud piibupugu, millesse olid kulutanud kollased hambatüükad sügavad õnarad.

Tõusiski. Läks ja lükkas lahti ukse, mis viis kolde eest toa otsas olevasse kambri. Siin oli üsna pime. Ainsale aknale oli tõmmatud kirjuvärviline, veidi auklikuks katkenud põll.

“Noh, õhtul rääkisid sest laada asjast,” ütles Ants Pärtling. “Kui tahad ikka minna, eks see aeg kuluks ära.”

Lautsikul sirutas tugev mehekogu. Pealevõetud lüheldase vöödilise vaiba alt ulatusid välja pikavarbalised kondised jalalabad.

“Ons juba päike üleval?”

“Ei veel, aga ega see ole enam kaugel.”

“Hea küll. Kas tuled kah?”

“Ei vist. Mis ma sinna longin. Oleks vähe lähemal.”

“Kas Liine tuleb?”

“Eks ta oleks võind tulla küll, aga ega saa. Toodi kartulipanemise käsk. Ega või ära jääda.”

Mehe käsi tõusis karvasele rinnale, kratsis sealt, ulatus siis labaluu taha ja lõpuks sügas kõhul.

“Ega siis midagi, eks pea tõusma.”

Oligi kerge ja võimsa hüppega maas lautsilt. Põrandal kasvas kogu niivõrd suureks, et puudutas peaga lage, kus pooleldi tahutud palkide vahelt ripnesid samblatordid ja heinapuru.

Nüüd oli metsaparda ja lausik-rabaveere vahel lossutavas hütis elu. Ei olnud see elu vilgas, vaid laisavõitu. Sarnlev rabaoja voolule, mis jookseb venivalt koolmete vahel, kandes saasta ja roostet. Kuid ta ikkagi jookseb, aga ei seisa.

Päike oli tõusnud ja kogu ilma täis kallanud valgust, mis lõi hütist tulija silmad otse pimedaks.

Mart ja Liine väljusid seltsis hütist. Paarsada sammu hütist eemal võhma veerul lahkus tee kahte harru.

“Sa pidid ju ka tulema laadale,” ütles Mart, vaadates näkku tüdrukule, kelle põskedesse kiskus hommikune vilu ohtralt verd.

“Eks oleksin tulnud küll, aga ei saand. Toodi ju õhtul kartulipanemise käsk.”

Mees mõtles.

“Hea küll. Ega ma teagi, kas tulen tagasi niipea. Aga kui kuulen, et on käidud sind magatamas, siis lasen sellel maha sooled.”

Tõendas seda küllalt kiivate silmade tungiv pilk, et sõnad ei öeldud naljaks.

“Mis sa nüüd ajad niisugust juttu. See, mis oled kuulnud, on täieline vale.”

“Hea, kui on vale. Aga pea seda meeles: kui on tõsi, teen sellele lühikese lõpu.”

Pikemaks jutuks oli neil puudus sõnust, aga ometi seisid nad veel võhma veerul. Juba ulatusid soojendama päikesekiired niisket maapinda ja panid heljuma udukangad. Kätikus ärkas metskits ja kaugele kostis ta mühisev mökitus. Kaasikust kuuldus uttude kõmisev laul.

“Pean minema,” lausus Liine. “Küllap ongi teised juba varsti kartulimaal.”

“Noh, mine siis peale. Ega ma ei tea kindlasti, millal tulen tagasi. Aga võib olla, et tulen juba täna öö peale.”

Sirutaski võimsad käsivarred, haarates harjunud viisil tüdruku ümbert. Surus peopesa tüdruku kõrgelekuhjunud rinnale, ja mehe suu leidis naise paksud, pungil verd täis huuled.

See kestis hetke. Laskis siis naise kaenlast vabaks ja lausus hoiatuseks:

“Tead, kui seal õhtul tantsitakse ja sa ei oska end hoida, löön su surnuks. Ära arva, nagu ei saaks ma seda teada.”

Lahkusid.

Mart pööras võhmalt sooseljandikku mööda minevale teele. Tee oli siin ahtake, roopad rõhutud sügavale maasse. Juhtus olema neidki, kes kiskusid looma kõrvale, aga võis ratas sattuda mülka ja vanker kalduda ümber, nii et seda ei suutnud välja vinnata sealt mitme mehe ramm. Küllap otsis ka see õnnetu, kelle mälestuseks on kirvega löödud rist männijässi küljele, oma rattale kindlamat pinda, mille juures vanker kaldus ühes koormaga pehme põhjaga pori täis kraavi ja oma alla mattis mehe. Siin ja seal tee kõrval kõrgemal kohil kasvasid männijässid ja nende vahel olevad mülkad, täidetud läbi suvegi roostekorraga kaetud leemetisega. Palavail õhtuil tõusis mülkaist vastiku haisuga aur, mis raskelt hõljus nagu kütise suits. Mõnel pool kätiku servi mööda oli pääsnud kasvule värdjas-pilliroog, teravaääreline pikk kollasekubraline luht, ja kui tuli tuul, siis kuuldus soost kahin.

Vaikne ja surnud oli raba. Võib olla, et leidus kõrgemail kohil mõni madu ja aeg-ajalt piiras vesihallide pilvelaikude all kull, silmitsedes rabast saaki. Ainult sügisepoole, kui löövad uimastamapanevad kailud ja mõrulõhnalised põõsad kätikus õide ja valmivad mustikad ja sinikad, kuikavad üle raba sageli noorte inimeste hõisked.

Nüüd kevadel oli raba vaikne ja tüütu ja igav oli rabatee.

Tuttav ja omane oli rabatee Mart Palmile.

Ei mäletanud tema isegi õieti aegu, millal ta käis esimest korda seda teed. Oli meelest läinud seegi, mis sundis teda just esimest korda sellele üksikule teele. Aga nüüd teadis ta, et ei ole ühtegi paika, kuhu ta kitsikuse puhul igatseks rohkem kui rabateele. Haruneb isegi ühest kohast kolmeks see tee, harud on peateest veelgi ahtamad, pealt kinni kasvanud sitke muruga, nii et ei tundu neis ainustki rattajälge. Ka viivad siit ja sealt saladuslikud jalgrajad teelt kõrvale. Mine siis tea, mida mööda läks hobusevaras ja kus võhmal ta peidab tagaajajate eest oma saagi. Ta võib olla täitsa kartuseta ja oodata aega, millal väsivad tagaajajad.

Ega olegi rabateel kõndides teha muud, kui sorida ajaviiteks minevikku. Juhtub tulema väga harva külamees logiseva vankriga ja siis viitavad viivuks kõrvale su mõtted.

Nüüdki heljus Mart Palmi silme eest mööda ta minevik. Tõusis nähtavale piltide rida, mis tulid ja kadusid nagu pildid kinolinal. Kuidas küll oli saatus teda loopinud ühest äärest teise. Ta oli nagu prügi tolmaval maanteel, mida tuuleiil üles tõstab, paiskab teise paika ja uuesti jälle haarab. Selgesti on tal meeles kasvukoht Alliku alevist läbikäiva porise maantee veerel. Praegugi tunneb ta nina veel selle väikese ruumi vastikut hõngu, milles elas, kasvas ja tülitses joodiku sadulsepa Palmi mitmehingeline perekond. Vahetevahel kuulduvad praegugi kõrvus valus vaevleva venna kiljatused, kui temast sõitis üle maanteel raske veovanker. Õige, neid sündis küll palju, aga neid ei saanud palju, sest agarad olid mitmesugused haigused harvendama laste hulka. Ja ega surmgi ihaldanud Palmide peres kuigi rohkesti pisaraid, sest lõpuks saadi ikkagi aru, et lahkunul on mullas parem. Võib-olla on nüüdki Mart Palmil elus vendi-õdesid, aga temal ei ole neist paljudel aastail vähematki teadmist. Seda ta teadis, et aeg oli sealt aleviku äärest maantee veerelt ammugi ära pühkinud Palmide asupaiga ja isegi täiesti luitunud oli neist mälestus.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.