Gunnar Press - Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja

Ilmajaamast kuuldus, et uus päev tuleb tormine ja vihmane. Põhjala olusid tundev Teitur rääkis: “Ennustused lähevad siin tavaliselt täppi. Tähendab, homme võib tuul olla ka selline, et kui palli karistusalast välja põrutad, võib see poolel teel tagasi pöörduda ja lööja selja taga maanduda. Meie mehed ei kujuta ette, mida sellistes tingimustes mängimine tähendab. Tormis tegutsemist ei saa õigupoolest kodustaadionil harjutada ega sõnades selgeks õpetada. Seda peab oma nahal kogema. Siiski võib Fääride, nagu ka Islandi ilm pöörase kiirusega muutuda ja lausvihmas alanud kohtumine kirkas päikesepaistes lõppeda.”

Tegelikult läks nii, et kogu kohtumine kulges tormituules. Eestlastele puhus see esimesel poolajal vastu ja teisel tagant. Vihma päris kogu aeg ei sadanud, aga kui sadas, siis peaaegu rööbiti maapinnaga. “Vutisaapad vajusid viis sentimeetrit mudasse,” meenutab Piiroja. “Mandril jäetuks mäng igal juhul ära.”

Teitur tuli mängujärgsele pressikonverentsile heatujulisena. Ta kinnitas, et meeskond võitu päriselt ei väärinud, aga kolm punkti kuluvat ära küll. Fääride taanlasest treener Allan Simonsen, Euroopa 1977. aasta parim jalgpallur, noogutas Teituri iga sõna peale ja lausus lõpuks: “Selline ongi jalgpall, üksainus karistuslöök võib kõik teiseks pöörata.”

Eesti ajakirjanikega omaette jäänuna ohkas Teitur sügavalt ja vangutas pead. Ta teadis, et tugevamat vastast sellise mänguga ei võida. Teitur kiitis Piiroja hea tegutsemise eest ja iseennast otsuse eest panna nooruk mängima Lemsalu kohale.

Piiroja pakkus endale viiepallisüsteemis hinnet 2,5. “Eksisin paar korda üsna karmilt, õnneks suuremat prohmakat ei tulnud. Aga peale värava löömise ei saatnud ma ju midagi korda.” Ta tõstis esile hoopis Sergei Hohlov-Simsoni ja teised kaitsjad: “Serks oli vaieldamatult parim, juhtis kogu kaitsetegevust. Ka Erko Saviauk ja Viktor Alonen mängisid koha kenasti välja.”

Eesti tõusis Piiroja läbimurdemänguga EM-i üheksandas alagrupis kolmandaks.

Treeningul.

Torsvølluri staadioni ehitus on sedavõrd pooleli, et telemees Marko Kaljuveer ronib kommentaatoripositsioonile redelit mööda.

Peatreener Brown õppis Piiroja nime hääldamist

Paar päeva hiljem saabusid Tallinna šotlased. Eelmisel sügisel oli Eesti Edinburghis juhtinud 2: 1, ent kaotanud 2: 3. Sedapuhku ennetas külaliste peatreener Craig Brown mängueelsel pressikonverentsil ajakirjanikke, tal oli endal küsimus valmis. Mister Brown kirjutas paberile täiesti veatult “Raio Piiroja” ja tahtis teada, kuidas seda nime hääldada. Ta väänas püüdlikult suud, kuni Rajojaojafakkoja Pairoast sai Raajo Piroia, ja noogutas ajakirjanikele heakskiidu eest tänulikult. “Me veel kuuleme sellest noorest ja pikast kutist,” teatas Brown.

Brownil oli õigus, aga kõigepealt tuli šotlastel Piiroja ja kogu eestlaste kaitseliini kallal hambaid murda. Eesti võitles Kadriorus välja väravateta viigi, toeks väravavaht Mart Poomi ajaloolised tõrjed.

Piiroja oli mängu eel kogenult rääkinud: “Vaatasime eelmise sügise Šotimaa ja Eesti mängu videot ning meenutasime, kui suur hulk õhuvõitlust meid ees ootab. Mu keskkaitse paarimehe, kapten Hohlov-Simsoniga kahekesi arutasime läbi kogu Fääride ja Eesti kohtumise, mõtisklesime, miks vastane mõnelgi korral meie kaitsest läbi pääses. Näib, et jõudsime paari tarkuse jälile.”

Külaliste maailmakuulus kiltides ehk meesteseelikutes fänniklubi, Tallinna tuhandekesi saabunud Tartan Army oli mängu eel koos 4000 Eesti kolleegiga ummistanud kesklinnast Kadriorgu viivad teed. Nüüd vilistas Tartan Army oma tiimi armutult välja ja hüüdis eestlastele häälekalt kiitust.

Eesti vaatlejad panid väravavaht Poomile plussiga viie, lihtsa viiega pidid leppima paarkümmend õhuvõitlust võitnud Piiroja ja kaitsjaid palju aidanud Reim. Keskkaitses koos kapten Sergei Hohlov-Simsoniga töötanud Piirojal oli taas võimalus seisu muuta, kuid tema maapõrkesse läkitatud peapalli tõrjus väravajoonelt Evertoni kuulsus John Collins.

Teitur ülistas Piiroja: “Pange kirja kõik parimad sõnad, mida teate! Ta on enesekindel, ründab palli väga julgelt. Kui tehnikat ja kogemusi lisandub, saab Raiost kindlasti ükskõik millise Inglismaa klubi keskkaitsja.”

Piiroja ise oli Šoti vutimeestes pisut pettunud: “Nad püüdsid kogu mängu meie võitlusvaimu ropu sõimuga kärpida. Mõtlesin nende rumalaid väljendeid kuulates, et ei vasta sõnagagi, need ütlused ei väärinud vastust.”

Kadriorg, 8. september 1999, EM-mäng Eesti–Šotimaa. Vastamisi on Raio Piiroja (vasakul) ja Don Hutchison.

Raio Piiroja oli endiselt 189 cm pikk, aga jalgpallurina nädala jooksul tublisti kasvanud.

Oktoobri hakul saabus viimaseks EM-mänguks Tallinna Bosnia ja Hertsegoviina meeskond ning Piiroja sai teada, et kogu karjäär ei kulge sama libedalt, kui olid läinud viimased kuud. Mängueelse päeva treeningul põrkus ta trennis Erko Saviauguga, lõhkudes ninaluu. Doktor Männik lubas siiski väljakule joosta ja seal läks esiti hästi. Oper lõi kolmandal minutil 1: 0 ja kuigi Poom käevigastuse tõttu koha vähekogenud Martin Kaalmale oli loovutanud, suudeti eduseisu peaaegu vaheajani hoida. Seejärel lõi Elvir Baljić Kaalma selja taha neli palli ja kaotus 1: 4 tähendas, et alagrupp lõpetati viienda kohaga.

Ometi kirjutas Indrek Schwede Sporditähes hooaega kokku võttes kategooriliselt: “Vigastustega heitleva Marek Lemsalu surus noor Piiroja lihtsalt pingipoisiks. Piiroja esitused olid sedavõrd hiilgavad, et veel aasta alguses asendamatuna tundunud Lemsalust ei tuntud puudust.”

Lööme vutti, poisid-plikad!

Paljude spordialade olemuse tabamiseks tuleb rohkelt mõttetööd teha ja esmatasandilgi harrastamiseks hulk reegleid selgeks õppida. Isegi algaja vajab sageli päris kallist varustust, hoolika tööga rajatud areeni ja nõnda edasi.

Jalgpalliga on lihtne. Pundi peale on vaja üht palli, vaba maalappi ja kaht väravat. Pundi suurus pole oluline. Pallile pole esiti muid nõudeid, kui et see oleks enam-vähem ümmargune ja jalale sobiliku raskusega. Väravapostideks kõlbavad ka kivid või seljast visatud särgid. Nüüd tuleb teada, et palli tohib lüüa vaid jalaga ja peaga, käega võib mängida ainult kummagi meeskonna väravavaht. Mänguseisu muudab väravasse löödud pall. Seega tuleb oma väravat kaitsta ja püüda pall teise satsi väravasse toimetada. Vutimäng võib alata! Poisil või plikal, kes mängu viis minutit kõrvalt vaatab, on asi klaar ja ta võib kampa võtta.

Need poisid-tüdrukud, kellele jalgpallist saab põhiala, jõuavad ka rohke mõttetöö, keerukamate reeglite õppimise, korraliku varustuse ja võimsate staadionideni. Otsustamisega on aega. Ma ei arva, et alavalik peaks toimuma väga varases nooruses. Armastan ise paljusid spordialasid ega kuuluta jalgpalli ülimuslikkust, saati siis ainuvõimalikkust. Meenutan tänuga lapsepõlve, kui sain suviti maal vanaema-vanaisa juures end igasuguse päevakavata tühjaks möllata. Kalal käia, kõrgemale ja kaugemale hüpata, rahvastepalli mängida ning otse loomulikult külapoistega karjamaal vutti lüüa. Nii ei tekkinud rahutu hingega naasklil ühe trenni tüdimust, sügiseks oli vaim värske ja isu korrapärase jalgpalli järele taastatud.

Meie maa- ja linnakambas leidus neid, kellest said aastate kuludes kergejõustiklased, suusatajad, võrkpallurid, maadlejad. Üks spordiala toetas teist. Jalgpalli eelis on lihtsuse kõrval emotsionaalsus. Ma ei tea spordiala, mille üldkehalise ettevalmistuse või trennieelse soojenduse hulka iial jalgpalli ei võeta. Vutt toetab kõiki alasid.

Leidub sportlasi, kes oma põhiala kõrvalt mängivad jalgpalli päris kõrgel tasemel. Tagusin Norras kaheksa aastat profivutti ja toon sellelt maalt näite. Simen Agdestein oli malesuurmeister, osales seitsmel maleolümpial. Jalgpallis kuulus ta edurivimehena rahvuskoondisse.

Ma pole kaugeltki seda meelt, et iga inimene peaks püüdma tippsportlaseks saada. Kindlasti väärtustan sama kõrgelt kõiki muid elukutseid ja hobisid. Siiski usun, et jalgpallist võib igaühele kasu olla. Ei saa salata, et tunnen rõõmu, kui Eesti muusikute jalgpallikoondis hoo sisse saab, kunstnik August Künnapu jalgpalli maalib või dirigent, helilooja ja klahvpillimängija Tomi Rahula vutikohtunikuna kõrget tunnustust teenib.

Kallid emad, kes te poegade muhkudest ja lõhkistest püksipõlvedest heitute! Muidugi pabistage, aga mõõdukalt! Mõelge viivuks, kui paljudest muredest te tänu jalgpallile pääsete! Lemmikalasse kiinduv teismeline kutt ei vea nurga taga suitsu, ei hängi kaubanduskeskustes, ei klammerdu suhtlusportaalidesse. Tal on eluterve huvi!

Neil päevil algab Prantsusmaal Euroopa vutimeistrivõistluste finaalturniir. Loodan selleks ajaks poja isa olla ja poisi kasvatamisega tõsiselt tegelda. Kui kahel eelmisel aastal oli minu kui harrastussportlase suvekalender juba maikuus tulvil igat sorti pikamaavõistlusi, siis tänavu tahan võimalikult palju perega koos olla. Jalgpallist ei jaga uus pereliige sel suvel veel ööd ega mütsi, aga jalgpallihääli võime vahel koos kuulata küll: kas siis Pärnu Linnameeskonna mängudel või EM-i ajal teleri ees. Näiteks siis, kui Island värava lööb, võime koos laineid teha, see peaks ka unele hea olema!

Rõõmustagem, milline on vutt! 300 000 elanikuga Island väljus muretult EM-i valikgrupist, kust langes välja kolmekordne MM-hõbe Holland. Üsna hiljuti, 2009. aastal kaotas seesama Island kodus veel kuus korda väiksema elanike arvuga Fääri saartele! Olgu riigi majandus kui tahes võimas ja mängijate valik kui tahes lai – platsil kohtub sumedal õhtul üksteist jalgpallurit üheteistkümnega. Kummagi meeskonna selja taga on fännileer, kellelt saadavat jõudu pole taas võimalik inimühikute ega detsibellidega mõõta.

Mul on kaks võlumaailma: sport ja kalapüük. Kumbagi ei jäta ma iial. Kui elaksin vaid kalapüügile, kasvaksid vist endalegi soomused selga. Sport ei lase sel sündida. Jalgpalluri mitmekülgne ettevalmistus lubab spordialade laialt spektrilt valida selle, mis parajasti meele järgi on.

Samasugust valikuvabadust soovin teilegi, sõbrad, ja vutt olgu abiks!

Kevad 1987. Veel seitsmene Raio üritab juba kahesele Raidole jalgpalli õpetada.

Raio Piiroja teenis spordidiplomeid juba nelja-aastasena, aga need tulid rohkem mängu käigus. Oma esimeseks pärisvõistluseks peab ta 1986. aasta sügisel läbitud Pärnu Kahe Staadioni jooksu.

Viiekilomeetrine tee viis tookord Kalevi staadionilt Raekülla. Napilt seitsmene Raio kippus rajale, aga korraldajad teatasid, et nii väike mees peab pikamaajooksule pääsemiseks hankima arsti eriloa. Doktor Liivi Visas mäletab kolm kümnendit hiljem: “Olin spordiarstina Kahe Staadioni jooksul ametis. Raio vanemaid tundsin ammu, poissi ennast samuti. Raio oli terve ja tubli, vaatasin ta täiendavalt üle ja andsin loa igasuguse hingevärinata. Ma ei kartnud tema eest vastutada.”

Autoliiklust rajal ei suletud, seega nõudsid korraldajad veel, et keegi täiskasvanuist võistluse noorimal enam-vähem kogu distantsi silma peal hoiaks. Seegi küsimus lahenes hõlpsasti. Startijate seas oli tulevane jooksutäht, Piirojast vaid aasta vanem Kristi Kiirats. Tema jalgrattatreenerist isa Toivo pedaalis Kristi ja Raio ees, jälgides ühtlasi oma trennigrupi poisse. Pealegi sõitis oma VAZ 2105-ga rivi lõpus peresõber, sõudetegelane Arvo Loorits ja temagi vaatas, et lastel kõik klapiks.