Eduard Vilde - Kosilane Rakverest

Tean väga hästi, mis juhtus ühele Rakvere isandale Tallinnas, kui ta käis seal kahe aasta eest kosjas, ega jäta seda oma armsaile ligimestele jutustamata, sest nina pistmine teiste inimeste isiklikesse ja intiimseisse asjusse, see on minu leib ning lõbu. Lugu oli nimelt nõnda.

„Ja nüüd siis häid pühi ja palju lõbusat ajaviidet, armas emand Gans,” ütles isand Aadam Tuts, jumalaga jättes oma ustavat perenaist ja koduhoidjat. „Ei tea sugugi öelda, kui kauaks ma Tallinna jään, küllap aga pisut kauemini kui nelipühini, sest mul on seal paljugi asjaõiendusi. Vaadake siis ilusti mu maja järele, pidage pärast pühi poeselle silmas ja aidake müüjal trahteris korda hoida. Ehk leian Tallinnas siis teie jaoks mõne meelehea.”

„Ei te mind vist meeles pea, küllap kulub aeg sellegagi ära, et otsite endale meelehead,” kostis kaunakas [Esimeses trükis: paks. – Toim.] pere-emand, kelle armas helde täiskuu-nägu praegu oli nukker ja kibe. „Ma aiman ju, mis asjad teil Tallinnas on ajada.”

Isand Tuts aga ei pannud ta lahkumishaledust tähele, muigutas vaid üpris kavalasti oma lihavaid mokki, köhatas mõistu ja pilgutas paljuütlevalt silma.

„Ega tea sedagi, kallis emand Eks olegi aeg ka juba käes. Või ma enda peale üksi mõtlesin, tehes paarkümmend aastat palgehigis tööd, kuni sain selle majatorbiku pea peale, kus poehurtsik ja trahterikoobas sees. Tahan ju ka mõnele teisest soost ligimesele rõõmu teha ning ühtaegu pean aegsasti hakkama mõtlema, kellele oma töövaeva viimaks jätan, kui ise kord silmad kinni panen Nii siis jumalaga, armas emand Gans!”

„Või sihukest ligimest vaja siis Tallinnast minna otsima!” mõtles viimane ja andis peremehele tõrkumisi käe. „Soovin head õnne!” tähendas ta valjusti juurde, kuna ta süda võis öelda: „Põlegu Tallinn tuhaks kõigi naissoost ligimestega, enne kui sinna jõuad!”

Minnes sosistas isand Tuts perenaisele veel kõrva:

”Kõrtsis ärge laske inimesi endid liiga purju juua, see on nende tervisele kahjulik. Hea abinõu selle vastu on teil ju tuttav: viin olgu paras lahja. Miski ei ole kasulikum juua kui viin, millel ohtrasti puhast kaevuvett seas, – hm, teate ju! Ja siis: poes olgu kaalud heas korras; väga kahjulikud on maarahvale näiteks liiga rasked suhkrunaelad, sest nad arvavad neil liiva sees olevat …”

Kui uks Tutsu taga oli kinni läinud, põrutas emand Gans vihaselt jalga maha ja turtsus:

„Nii kanget viina ja nii raskeid suhkrunaelu ei ole nad veel kusagilt saanud, kui mina neile nüüd tahan anda!”

Siis aga pühkis äkki põllenurgaga silmi, nuuskas nina ja õhkas: „Ja ta on sellegipärast nii hea, nii – nii armas!”

Kui eestlane rahameheks saab, siis läheb ta ühtlasi ahneks ja ihneks. Isegi endine priiskaja, kes lõi palgana saadud vähesed kopikad hoolimatult läbi, saab ahnitsejaks ja ihnutsejaks, kui talle langeb mingil õnnelikul juhusel suurem varandus rüppe.

Isand Aadam Tuts, jõukas maja-, poe- ja trahteriomanik Virumaa pealinnas, ei olnud küll iialgi kuulunud priiskajate kilda, palju enam oli ta kaine ja korralik mees noorpõlvest saadik. Aga sest ajast peale, kui ta oli isalt päritud kapitaliga Rakveresse maja ostnud ja siin hakanud hangeldama, oli ta oma ahnuse ja ihnusega kogu linnas varsti tuttavaks saanud. Sellesama pärast oli tal nainegi veel võtmata, seistes ise, riivatu, juba neljakümne eluaasta piiril. Osalt süüdi oli ses raskes patus ajapuudus, osalt see, et ta Rakverest ja selle kaugemastki ümbrusest küljeluud ei leidnud, kes oleks suutnud tema tingimusi täita, kuna ta mõne juurest, kes oleks sobinud, vastuarmastuse puudusel pika ninaga oli pidanud taganema.

Vanapoisi palavam soov oli nimelt leida rikas, võimalikult rikas naine – naine, kes tooks kaasa varanduse, mis vastaks täies ulatuses peiu omale või ehk veel rohkemgi. Nüüd aga oli isand Tutsul Tallinnas õde ja õemees, kellele ta oma kosjanõu juba ammugi oli teatanud, paludes, et need Tallinnas tema jaoks sellise järele ringi vaataksid. Suvis’epühiks oli tulnud Tallinnast kiri, milles kutsuti „Rakupilli” [Rakvere rahvapärane pilkenimi. – Autori märkus] kosilast ennast sinna „ringvaatele”, sest eks ole suures linnas paljugi seda va kosjakraami – kes teab teisele õieti soovitada! Kuid üks olevat ka juba teada, vaja aga peigmehel järele kaeda, kuidas meeldib.

Ja nõnda siis reisis meie lugupeetud sõber Tuts nelipühi laupäeval selle kilukuulsa linna poole naimingu alal õnne katsuma.

Tuttav nähtus on, et õnn käib mõnel inimesel otse kannul. Isand Tuts ei aimanudki, et ta satub juba teel kogemata jälgedele, mida ta on läinud otsima.

Vagun, millesse ta lähtejaamas sisse astus, oli rahvast täis. Suure vaevaga leidis ta enesele kitsa istme ühes nurgas. Seal konutades vaibus mees varsti mõtisklusse oma ettevõtte üle, sest ta oli neid praktilisi isikuid, kellel viisiks oli hoida silmi vahetpidamata eesmärgi poole. Kadrina jaamast astus uus reisija sisse ja võttis Tutsu ligidal, teisel pingil, istet. Tulnukas oli üks kõhukas keskealine isand.

„Aa, näen ma õieti?” kuulis Rakvere kaupmees teda kohe seepeale hüüdvat. „Kui, ma ei eksi, siis olete emand Einer? – Tere ka pika aja takka!”

„Tere jumalime, isand Bollmann,” kostis lahke ja mitte kõlatu naisehääl otse rakverlase selja tagant.

„Minu hea sõber jättis teid liiga varatselt maha,” kõneles isand kaastundlikult edasi. „Vist on juba paar aastakest möödas, kui te mees pikale unele suikus?”

„Varsti kolm,” vastas lesk üsna ükskõikselt.

,,No kuidas läheb siis teie suure äriga nüüd? Ega te kauplust käest ole andnud ega maja ära müünud?”

„Ei sugugi. Asutasin riidepoe kõrvale veel ehteasjade osakonna ühes töö- ja värvimiskojaga.”

Rakverlase pea pöördus niuhti ümber, ta silm ei näinud aga muud kui huvitava lese selga, millega see tema poole istus.

„Ja juhatate ise kõike seda laialist asjandust?” küsis tuttav imestades.

„Olen tööga harjunud, saan asjaga ka üsna hästi toime,” naeratas emand Einer.

Tuts kangutas pea selga, nii et see peaaegu emanda õlga puutus; nõnda oli tubli lese armsaid sõnu mõnukam kuulata.

„Sissetulek on teil nüüd muidugi enam kui kena,” lausus paks härra edasi; „mäletan, et maja üksi tõi aastas peale kahe tuhande rubla üüri.”

,,Mulle pakuti mehe surma järel maja ja kaupluse eest kolmkümmend tuhat, nüüd nõuaksin kõige eest vähemalt nelikümmend tuhat,” vastas lesk emand mitte ilma uhkuseta.

Rakvere kosilasel käis magus valuhoog läbi liikmete; ta siputas jalgu ja murdis sõrmi.

„Ja olete sellegi juures endine lihtne ja hoidlik emand, kes teises klassiski ei raatsi reisida?” naljatas huvitava lese tuttav,

„Noh, või seda rahakopikat kellelgi küllalt on!” andis emand tagasi. „Ja mis seal teiseski klassis paremat on? Milleks seda patust keha nõnda hellitada!”

„Jumalik tarkus!” õhkas isand Tuts oma hinge põhjas.

„Kas te siis ei ole veel uue eluseltsilise peale hakanud mõtlema? Väike poeg küsib ju vist õige tihti, miks on teistel poistel papad, ja temal mitte?” Emanda tuttav oli nüüd juba tema kõrval istet võtnud, paigutades sealt ühe noormehe oma istmele.

„Ega või salata, on saanud sest nii mõnigi kord mõtteid mõlgutada, aga pole siiamaani keegi kaalu välja andnud. Ega tahaks just võtta rotti oma salve sööma, ja niisuguseid rotte on hea hulk mu ukse taga käinud kraapimas, nii et päris tüütavad Teate isegi, ma olen otsekohene inimene,” naeratas lesk, „seepärast kõnelen teiega ka asjust, millest muidu ei räägita. Tubli keskealise mehe, kes oleks ka varalt kohane, võtaksin igatahes heameelega vastu.”

Nüüd ei mallanud Rakvere isand enam vagusi pingil istuda. Ta venitas enese püsti ja väänles nurgast välja, et jumalast saadetud emandat, nagu ta teda endamisi nimetas, lähemalt vaadelda.

Kohkus mehike siiski, kui ta sellele taevast tulnule oli näkku vahtinud: emand Einer oli inetu kui padakonn – rõugearmiline, tõmmu, võimatu suure kongis ninaga, mille otsas uhkustas pealegi karune soolatüügas. Ainult hallid silmad läksid korda, olles vähemasti lahked ja andes aimu, et emanda süda just kuri ei tarvitsenud olla.

Rakupilli isand toibus aga varsti. Sääraste põhimõtetega mees, nagu tema, oskas vanast tõesõnast, et ilu ei panda patta, hästi lugu pidada. Iga rõugearm selle kuldse emanda näol oli Tutsu arvutuse järgi vähemasti sada rubla väärt ja soolatüügas nina otsas – oo, see ,seisis kõrgemas hinnas kui mõnigi rubiinkivi kullassepa vaateaknal! Ja millist elutarkust, mäherdust võrratut säästevaimu ja tööarmastust ei ilmutanud tema jutt! Tõesti, see oli naine, nagu teda isand Tuts just otsis!

Ka ses suhtes oli Tutsul õnne, et Eineri-emanda jutukas tuttav juba Tapal rongist lahkus ja seega istme rikka lese kõrval tühjendas. Karniuhti oli kosilane tema asemel, olgugi et ta võõrale, kes emandat parajasti jumalaga jättis, varvaste peale astus, nii et see teda kurja pilguga tüki aega silmitses, enne kui vagunist välja astus.

Tuts pidas strateegilist nõu, kuidas emandat ümber piirata, et teda allaheitele lähemale viia. Suur jutumees ta küll ei olnud, iseäranis raske oli talle alustus, aga kui kord joonele sai, siis läks ikka ka. Sedamaid ei mõistnud ta küll paremat teha, kui vahtis poolnaeratamisi, poolküsimisi emanda otsa. Siis hakkas oma kuldset uurikeed nii usinasti silitama ja rohkeid sõrmuseid põlve vastu hõõruma, nagu tahaks ta seega emandakesele omagi rikkusest pisut aimu anda. Isegi uur muidugi kahekaaneline kuldne – tõmmati paar korda taskust, sest kulla võluv mõju oli Tutsu-isandal küllaltki teada. Tasakesi vilistades, natuke nohisedes, taoti silmi pilutades ja mokki muigutades – nõnda mängis ta oma uhkusasjadega. Viimaks hakkas mees seda sõrme vahtima, hõõruma ja naksutama, milles kantakse laulatussõrmust, mis aga temal teadagi oli tühi.

Ja vaata imet – sel mängul oli tagajärge! Vähemasti ärkas emand Eineri tähelepanek ja ta pöördus Rakvere isanda poole naiivse küsimusega:

„Kas ehk olete oma laulatussõrmuse kaotanud?” Tuts sättis oma kosilasenäo asjaomastesse kortsudesse.

„Seda mul veel ei olegi,” kostis ta häälega, mis kõlas kui flööt.

„Aa, või olete poissmees ja sõrmus ei ole õnneks kadunud? Vabandage mu julget küsimust! See sündis kaastundest. Laulatussõrmusest peab õigel naisemehel väga kahju olema.”

„Pole viga, et küsisite, pole viga!” ruttas Tuts vahele, õnnelik, et jutt roopasse on saanud. „Küsige mult aga, niipalju kui tahate, ma vastan kõik te küsimused lahkesti ära Tulen Rakverest ja sõidan Tallinna. Seal tahan külastada sugulasi ja ajada ka muid asju – nõnda-öelda – salajasemaid asju …”

Ise vaatas nii loetaval pilgul ja ilmel emanda otsa, et see oleks heameelega punastanud, kui ta oleks saanud.

„Jään vist küll kauemini sinna kui pühade ajaks,” ladus isand edasi, „mis ei ole majanduslikult sugugi hea, sest suured ärid ja kõik talitus kodus peab nii kaua ilma peremeheta olema. Aga mis teha, kui ehk asjad nõuavad nõnda. Palun võtta teatavaks, et mul on Rakveres suur maja, pood ja trahter. Tänan küsimast, ei või kaevata, mul veab kõik üsna hästi, ja otse sellepärast ei võiks kodust ära sõitagi. Noh, aga eks pea vahel ikka Kui te pahaks ei pane – mu nimi on Tuts, Aadam Tuts; olete vahest seda nime kuulnudki? Rakveres ja ümbruses tunneb teda iga laps – kui mitte maja ja poe, siis ometi kuulsa trahteri pärast …”