Lydia Koidula - Ainuke

Noh, seda pani ka igaüks tähele, kuid mitte keelepeksjad ise, liiati kus nad käisid seelikud seljas. Aga seekord oli Lohasaare Andresel kosjaminekuga ometi tõsisem nõu kui külaeided arvasid. „Ainukese” laul, niipalju oli kõdistajatel õigus, „ainukese” laul oli vaiki jäänud. Mispärast, jah, seda ei teadnud Andres isegi. Sest saadik kui Pahmaru Adoga kosjajutt ära oli räägitud, sest saadik ei läinud „ainuke” Andresel enam üle huulte: ta süda lõi sees rahutuks, niipea kui seda laulu alustama läks – jäi parem üles võtmata. Seda tundmust rinnus Andres seletama ei hakanud, muud kui tegi selle järele. Niisamuti ei tahtnud Andres otsekohe Vaarikule minna ja üle ukse tuppa komistada: „Andke oma Kadri mulle, mul on naist tarvis!” Uih, ega temagi eilne olnud! Pole neil tarvis karta, et tal kes teab kui suur häda käes on. Naisi on ju iga nelja tuule käest saada, kümme tükki iga sõrme kohta. Aeg annab head nõu.

Aga jaanipäeva hommikul, kui P. valla mölder Hans Särg kahe ruunaga Lohasaare ukse ees peatas ja tütre uus pulmakirst ning vokiratas vankrile oli kantud, siis vaatas Andres veel korra ümberringi järele, kas kõik köied peavad ja raske kirst teise ääre peale ei või vajuda, ajas siis sinivillase kuue selga, tõmbas uue kaapkübara pähe, mis mineva laada aegu linnast oli ostetud, ja ütles möldri vastu:

„Nüüd oleks hea, kui me minema saaksime – mul on ka seda-teist P. mõisa pool toimetada ja õhtul pean aegsasti jälle kodu olema; muidu jääks talu ööseks peremeheta.”

„Hobustel on alles kaerad saamata,” kostis teine. „Seniks kui nad söövad ja vett saavad, läheme natuke edasi kõrtsi ja võtame pudeli õlut: mina maksan. Selle olete minu Miina kena kirstu eest ära teeninud, ja pika tee vastu kulub meil ka suutäis ära. Läki peale!” Sellega astus ta mööda maanteed mõisa kõrtsi poole ja Andres sammus takka järele, endal mõttes, kuidas ta ühest asjast pidi kõige sündsamalt juttu tegema, mis tal südame peal kipitas.

Kui mõlemad laua taga istusid, õllepudelid ees, ja seda-teist olid rääkinud – ilmast ja välisest tööst ning mis muidu ette juhtus, köhatas Andres ja hakatas:

„Mis ma tahtsin küsida: Teie olete teadupärast P. vallas igal pool nagu kodus, mölder?”

„Miks ep ole. Tunnen seal iga last ja iga laps tunneb mind. Mis teil siis küsimist oli?”

„Hm, parem kästakse ikka kahe kui ühe juttu kuulda – ”

„Kas seal ehk kellegagi töö pärast kaubal olete?” küsis mölder, kui teine jälle takitses.

„Võiks küll nõnda sündida,” kostis Andres kergema südamega. „Jah, ma olen töö pärast kaupa tegemas. Kas vahest tunnete Vaariku pererahvast? Mis inimesed nad peaksid olema?”

„Küllalt tunnen. Ärgu olgu teil hirmu. Nemad on jõukas rahvas, seal te tasust ilma ei jää.”

„So, so. Ma võin siis julgesti – ”

„Muidugi. Kuid ühe poolest võtke head nõu kuulda.”

„Head nõu? Mille poolest?”

„Tehke kõik kohtu ja tunnistuse abil kirjas kindlaks. Vaariku Villem on üks neist, kes iialgi rahul ei ole, kui ta hinnast maha ei tingi ega laida, olgu töö ka kes teab kui hea. Tema on paigal nendega jändamas, kellele ta tööd andnud, ja on ka kohtutega alati käepärast. Muidu on ta kindel mees. – Aga nüüd on aeg käe, läheme peale, hobused ootavad. Tulge, puusepp!”

So, so, või sellevärviline oli Vaariku Villem! Hm – Noh, kui ta „kindel mees” on ja muidu suuremat laiduväärt viga ei ole, nagu Pahmaru Ado ka juba ütelnud, – mis Andresel muu korda läks! Temal ei olnud ju muu kui tütre pärast temaga tegemist, ja kiusakamadki äiataadid üteldakse tulevase väimehe vastu okkad ikka sisse tõmbavat. Kes teab, kas niisugune kiusleja äiataat väimehele enesele edaspidi koguni kasulik ei ole? – Andrese meel läks sedasugu mõtete juures õige lahkeks. Ta tõusis üles, pani piibu põlema ja astus möldri kõrval tuldud paarsada sammu Lohasaare poole jälle tagasi, kus koorem ootas.

Tont teab, kust see nüüd tuli, kas kõrtsmiku noorest õllest või paksust suitsust ja vingust kõrtsitoas, või koguni mõlemast kokku – Hannus ise ajas lugu küll tagantjärele ikka kuuma jaanipäeva päikese süüks, aga mis siin salata: toast õue astudes lõi vana Hannuse pea korraga kaunis ümber käima. Vana Lohasaare päeviline Mikk, kes ukse ees hobuseid vahtis, kuulis neid suure häälega juttu ajades alt mäele tulevat. Peremees vilistas juba kaugelt suure häälega: „Oh Eestimaa, oh Eestimaa, kus leiba ja vett …” Mis niisugune ka veest-leivast peaks rääkima, kellel õlut-viina ühtepuhku põigiti nina ees võis seista! Küllap sellel hea korjata, kellel kott oma käest kaelas ripub! Nemad kahekesi võisid senikaua oma hea suutäie neelanud olla, kui tema siin tulipalava südasuvise päikese käes hobuste juures higistada saanud. Eks ole ammugi teada, mis temasuguse vaese orja päralt jäi: sai ööd-ilma kui päeva sundida ja taga kihutada, ja juhtus kord kogemata teise hea inimese armust suutäis jumala märjukest üle keele libisema, siis sõnu veel pealegi „lakkevasikas” ja „jälle täis” ning kes teab mis veel, mida vana pea kõike enam meeles ei jõudnud pidada, nagu nimelt eile õhtul. Aga kui nad ise õlut jõid nagu vett, siis polnud ühtigi. Jumalaristike olgu vilja juures – see kinnitas ikka vana südant! „Joobnud” – Tohho hullu! Nagu sellesuguse kasina palgaga veel midagi ära juua üle – ! Mikul jäi pool mõtet pähe kinni, sest Andrest-Hannust olid hobuste juurde jõudnud, ja enne kui mölder ohjad peosse tõmbas, kutsus ta sulase kõrvale ja pistis talle vaevapalgaks valge hõbetüki peosse. Miku jäi ammuli suuga vahtima: tule jumaluke appi! Kui see 25-kopikane ei olnud, siis ei tundnud ta enam raha! Seda pidi ütlema: P. valla mölder Hannus Särg oli ometi mees, kes ennast teise higist nuumama ei läinud. Poole päeva palk sellesama tühja pooletunnise vaeva eest! Vaata hinda ja – ju ta ikka ka õige raha on?

Seni kui Miku veel hõbetükki näpu vahel veeretas ja vahtis, oli aga hobuste peremees ohjad juba enda kätte sasinud, uhtis ja laksutas piitsa, nagu oleks kahel noorel loomal tühja kirstu asemel kümnevakane jahuvoor taga. See ajas küll ruunadel aru pähe, aga enne kui heatujuline peremees tahtis. Tuhatnelja lendasid äkisti ohjad ta peost välja, ise kümme sammu eemale kraavi, ja vanker hobustega edasi, ikka põrinal ja tuhinal mööda maanteed minema – mine võta veel kinni!

Suure suuga vaatas Miku pealt, kuidas ehmatanud Andres hüüdes ja appi kutsudes loomadele põigiti üle kesapõllu ette jooksis. Noormehel välkus küll nagu nool meelest läbi: ega see tema kahju ole, kui kirst, vakad ja vokiratas ühtekokku pihuks-puruks oleksid pudenenud – töö palk oli käes ja uued riistad oleksid uuesti maksta olnud. Aga – uih – eks tal ka ristiinimese veri rinnus ole! See oleks ju inetum kui inetu olnud, kui tema teise kahju peale oleks lootnud. Hobuste peremees ise oli parajasti luud-kondid kuivast kraavist välja koristanud ja urises iseeneses: „Tohho sõge, mis see peaks olema!” kui Andres all, eemal maanteel, kõrvalise hobuse peast valjaidpidi kinni sasis ning vaigistades ja hüüdes tuliseid loomi seisma pani.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.