Eduard Vilde - Klamanni emanda kosilased

Emand Klamanni leina-aasta oli täna lõpule jõudnud – tähtis päev noorele, elurõõmsale lesele. Maha seljast must kleit, maha must kübar musta looriga! Kadugu leinakortsud näost, ilusad huuled tilkugu kurbuse asemel jälle rõõmust!

Ja emand Klamann seisis peegli ees ja naeratas. Helkjas lillekirju kleit, mille ta oli selga pannud, valge tanu, mille ta oli pähe pannud, ning punane roos rinnas – oh, kuis oli see kõik palju kaunim kui kõik see igavene must!

Koputati ukse pihta, üsna tasakesi, üsna argselt. „Sisse!”

Ja sisse astus aeglaselt ja ettevaatlikult – esimene kosilane. Ta oli vanaldane mees tõsise, alandliku näoga, punakate juuste ja punase kikkhabemega. Juuksed ja habe olid mingi õliga nii ohtrasti niisutatud, et karvadel piisad otsas rippusid. Külaline kummardas peaaegu maani ja sosistas magusasti: „Tere hommikut, Klamanni-proua!”

„Tere hommikut, kirjutajahärra, tere hommikut, isand Mõtus!” hüüdis noor lesk heatujuliselt. „Võtke aga istet ja kõnelge, Mis asja pärast teie mind jälle kord vaatama tulite.”

Isand Mõtus kobis kohmetult tooli juurde, mille poole emand käega oli näidanud, istus kõige viimase nurgakese peale, vahtis häbelikult kübara sisse, mida ta käes hoidis, ja algas tasase, kaebliku häälega:

„Austatud ja armastatud emand! Ma käisin viie nädala eest siin vaatamas, aga teie leina-aasta ei olnud veel mööda. Kui ma kolme nädala eest käisin, ei olnud ta ka veel mööda. Kahe nädala eest käisin ka siin, aga siis ei olnud teid kodus. Mineval nädalal oli teie uks lukus. Täna tulin jälle kuulama, kas teile õnne tohin soovida. Ma oleksin üleeila ja eila ka tulnud, aga ma olen loomu poolest tagasihoidlik ja taktiline ega julge naisterahvast nii sagedasti käia tülitamas. Täna ei võinud ma aga tulemata jääda, sest mulle tuli selgesti meelde, et teie õnnis mees just täna aasta eest silmad kinni pani. Küllap siis täna ka teie leina-aasta mööda on, ja ma tulin teile seks õnne soovima. Jah, seda ma tulin.”

„Teil on õigus,” kostis Klamanni-emand, „just täna on minu leina-aasta ümber. Teie näete ka, et mul juba teised riidedki seljas. Tänan teid õnnesoovi eest. Aga kas teil veel midagi mulle oli kõnelda?”

„Veel midagi?” sosistas külaline, häbelikult märga habet silitades. „Hm jaa! Teie teate, emand, et ma õllevabriku raamatupidaja olen ja kaheksakümmend rubla kuus palka saan. Ka teate, et minu abikaasa kahe aasta eest suri ja et ma teist abikaasat veel ei ole võtnud. Lõpuks teate ehk peale selle, et ma kõigiti korralik ja hea südamega mees olen ja mitte vanem kui nelikümmend üheksa aastat ja seitse kuud. Lapsi ei ole mul enam kui neli ja needki kõik viisakad ja taltsad.”

„Seda tean kõik,” vastas emand Klamann. „Niisamuti teate aga jälle teie, et mina olen kakskümmend kaheksa aastat kolm kuud neliteistkümmend päeva vana ja et mul on siin Tartus kahekordne maja, suur pood ja Pihkva pangas kaksteistkümmend tuhat rubla sulakapitali. Ka on teil teada, et mul ainustki last ei ole. Siis teate veel, et ma rõõmsa, elumaia loomuga naine olen ja et ma alles täna, alles praegu leinariided kappi panin. Seda kõik teate ometi, eks?”

„Kõike vahest mitte, igatahes aga sünnime siis ju väga hästi kokku,” järeldas kosilane rõõmuvärinaga ja tõusis üles. „Teie teate, emand, kuidas minuga lugu on, see tähendab, teie teate, mispärast ma tänagi teie juurde tulin –”

„Eks ma pea juba teadma,” tähendas noor lesk igavledes. „Aga täna on mul liig vähe aega sellest teiega edasi kõnelda. Kas teate, armas isand Mõtus: Tuleval pühapäeval on minu nimepäev; ma olen nõuks võtnud seks päevaks kõik need härrad, kes nii põnevil minu leina-aasta lõppu ootasid, endale külalisteks kutsuda. Tulge ka teie. Siis kõneleme asjast edasi. Kell seitse õhtul.”

Isand Mõtus tegi üsna haleda näo, ei rääkinud aga emandale vastu, vaid kummardas maani ja sosistas: „Ma tulen!” Siis sammus aeglaselt ja aulikult uksest.

Vaevalt oli pool tundi mööda läinud, kui emandale uus külaline tuli. Hiiglapikk, kooljakõhnetu isand astus sisse. Ta kandis pikka musta kuube ja rebukollast vesti. Oma kõrgesti turri kammitud nisukarva juuste, punnis silmade ja pika terava lõuaga äratas ta mulje, nagu oleks ta millegi üle hirmsasti ehmatanud. Aga seda ta ei olnud; emand Klamann teadis, et see Pomerantsi-härra igapäevane nägu oli.

Külaline jäi ukse ette seisma, võttis taskust ühe paberipoogna ja hakkas selle pealt kõrge, härdalt kumiseva häälega lugema:

Luuleline õnnesoovija seisis nagu ritv ja vahtis oma pungis silmadega põnevalt emanda poole, kui tahaks ta küsida: „Noh, kas hakkad juba sulama?”

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.