Jakob Pärn - Oma tuba, oma luba ehk Lahwardi Kristjani ja metsawahi Leenu armastuse lugu

„Armas isa, oleks wist parem, kui sina homme mitte mõisa ei läheks,“ ütles Leenu pool paludes.

„Kasi wälja!“ käratas Tõmm ja wiha wälkus tema silmist.

Leenu jooksis wälja, jäi õues aja ääre seisma, pisarad tilkusiwad silmist ja ta ohkas: „Oh Jumal, isa tahab Kristjani kohtu kätte anda; piaks see karikas temast weel mööda minema; mina nutaks omad silmad peast, kui ta koguni mõisas peksa saaks.“

Tõmm aga istus tuas laua ääres, saatis wihaga leiba luusse ja pomises: „See on minu süi, et nüid oma tütar narukaelte ja wargate eest seisma hakkab. Kihelkonna koolitaja on neid kõiki ühe wormilise õpetusega täitnud ja minu tütar on ka uut õpetust temalt saanud. Parem oleks wõinud mina oma raha maha wisata, kui nüid õpetud tütre käest niisugust hullu juttu Eesti rahwast, ja kes teab kellest weel kuulma pian. Aga mina olen weel Tõmm ja mõisa metsawaht ja pargin enne tütre ja lasen siis ninaka Eestlaste nahka parksepa wiisil parkida.“

Selsamal ajal tuli metsawahi naene Edu koju. Tütar Leenu läks temale wastu ja ütles:

„Armas ema, isa on tuas hoopis pahane; Lahwardi Kristjan on teda täna metsas hoopis pahandanud, homme lubab ta tema peale mõisas kaewata, ja ega siis head lugu ei tule. Pai ema, katsu isada sugu waigistada. Minul oleks wäga kahju, kui see noor mees ilma aegu peksu läbi tiutatud saaks. Ta on koolis mind mitu kord aidanud, aita teda, armas ema, kimbatusest.“

„Mis meil, armas laps, meeste riiu-asjaga tegemist on? Aga siiski tahan asja kuulata, aga sa tead, kui wähe isa minu nõuu andmisest hoolib.“

Leenu jooksis karja lauta, nuttis kibedaste ja ohkas: „Oh jõuaks mina, ma peastaks Kristjani sest kimbatusest.“

Edu astus tuppa, nägi meest kortsus kulmul ja küsis asja järele.

Tõmm luges terwe epistli Kristjani uhkusest, ilmatarkusest ja ähwardas jälle peksuga.

„Jäta wanamees mõni nahatäis mõnele ka wõlgu“, ütles Edu tasaselt.

„Mis wõlgu, mis, mis? Kas sina ka tema poolt seisma hakkad? Mis!“

„Ära pahanda ilma aegu, armas mees, mõtlesin, tema on noor inimene ja saaks peksu läbi wäga tiutatud.“

„Nõnap need naeste mõtted on, just noortele on karistust tarwis, siis ei lähe nemad ninakaks. Talupoeg ei saa peksu läbi sugugi tiutatud, waid aga mõistlikumaks tahutud.“

„Seda mina just ei usu“, wastas Edu, „waid arwan, et talupoeg peksu läbi weel pahemaks läheb ja pealegi pool hulluks, kui ta enesel arwab õiguse olema, ja Kristjanil näitab sugu õigust olema, sest härra on wist temale luba annud oma koplit puhastada.“

„Mis aru teil tütrega täna peas on?“ kisendas Tõmm. „Teie tahate minu üle walitsema hakata ja mind sundida metsawargatega ühte nõuusse heita. Wist on teil mõni kosja nõuu weel selle taga warjul?“

„Ära nüid jälle wihasta, mina olen omi mõtteid aga sugu awaldanud; kas tütar sedasama mõtleb, ei tea mina.“

„Siis olge mõlemad üsna wait ja tehke oma tööd ja ärge segage mind minu radalt.“

„Tee siis, kuda tunned õige olema, aga ära pärast kahetse, kuda sa seda minewal suwel kord tegid.“

„Siin ei kahetse mina sugugi, noore härja terawad sarwed piawad nüriks lõigatud saama, ja nüid heidan puhkama.“

Edu pööris tuast õuue ja nägi Leenut mures oma tallitust tallitama ja ütles: „Ei minu sõnad mõju isa juures ühtegi, ta läheb homme mõisa ja kaebab Kristjani peale, aga mina arwan: härra ei tee Kristjanille ühtigi, sest tema on ise Kristjani käskinud oma hobuste koplit puhastada.“

„So, so, siis ei ole Kristjan jo mõisa metsast hagu ega puid raiunud?“ ütles Leenu.

„Ei ole, aga isal on käsk käes ka talupoegade piiris metsa kaitsta; on nüid Kristjanil käsk herra poolt, siis ei ole temal ühtegi wiga.“

Leenu nägu läks lahkeks ja südames ütles tema: „Tänu Jumalalle, seda mina Kristjanist kohe mõtlesin. Isa on ehk täiesti kõwera tee peal, ja toob homme pitka nina mõisast koju, aga see teeks teda weel õelamaks Kristjani wastu. Saagu mis saab ja tulgu mis tuleb, aga minu süda ei anna minule rahu, kui Kristjani käsi pahasti käiks.“

Teisel päewal tõttas metsawaht Tõmm mõisa, juhtus härraga kokku ja kaebas oma häda: „Kristjan olla tema wastu wäga ninakas olnud, lubanud teda üle aja wisata, sõimanud teda werekoeraks j. n. e., ja ei ole oma kerwest ära annud. Pealegi olla Kristjan juba ennemast mõisa metsast ilma luata mõnda käpanud, aga metsawaht teda mitte kohe kätte saanud.“

„Olgu nüid kuda on“, ütles härra, „aga see kord olen temale luba annud ja noored peremehed on ikka sugu ninakad, aga kül töö neid taltsaks teeb.“

„Härra on wäga armuline Kristjani wastu, ja kui ta kuulda saab, et minu kaeptus suurt ei ole maksnud, naerab ta mind kõige rahwa ees.“

„Kuule metsawaht“, ütles härra, „Kristjan käis juba eila enne õhtut minu juures ja andis oma sündinud lugu ise ülesse ja sellest wõid arwata, et tema üsna ilmasüita on ja ilmasüita inimesi ei tohi meie jo mitte peksa ega waewata, kui nemad ka meie orjad on.“

„See on kül tõsi, auulik härra, aga noorte meeste nina peaks sugu tömbim olema, kui ta Kristjanil on.“

„Jumalaga metsawaht! kui sa Kristjani warguse pealt kinni tabad, ehk wõid tõesti tunnistada, et ta seda teinud on, siis saab tema warga palka ja weel kibedamast, kui mõni wana ja puhtast õppimata talupoeg; sinu sõimamise eest saab tema minu käest noomida ja peab reede kohtu tulema.“

Tõmm kummardas alandlikult ja läks koju poole. Tee peal aga kirus ta: „Kas nüid pole hull aeg, talupojad jooksewad ise enne juba kaebama, kui nende peale kaewatakse, ja härra seisab nende eest! Kes wiie aasta eest seda nägi? Kelle peale mina siis sugu kaebasin, sai oma kolmkümment, et tagumine ots aga sinas ja siis oskasiwad talupojad mind ka auustada; aga mõisa peab ta ometigi tammuma ja kes teab, mis tujul siis härra on, ehk antakse temale ometigi 15 hoopi, ja seda oleks temale hädasti tarwis.“

Nõnda oli endine aeg oma wigadega!

Kewadine päike soendas maapinda ja waatas oma lahke näuga kurja ja hea, õnnelise ja õnnetu otsa. Tema ei küsinud selle järele, mis inimese lapsed temast rääkisiwad, kas teda kiitsiwad ehk laitsiwad.

Lilled õelitsesiwad niidu peal ja noor rohi kattis kui rohelise tekiga maa-pinda. Linnud laulsiwad ja rõõm oli kõige looduse sees. Täna oli pühapäew. T. kihelkonna rahwas tõttas rongis igast küljest kiriku poole; ehk kül töö mõnda weel laupäewal oli wäsitanud, tõmbas kirik ja tema jutluse tegija neid ometigi senna. Ka Lahwardi Kristjan oli kiriku tee peal. Kaks wersta kodust ühendasiwad Lahwardi ja metsawahi kiriku teed. Tee ühenduse kohal istus Kristjan künka otsa, ja pani piipu põlema. Korraga nägi ta metsawahi Leenut tulema. Ta tõusis püsti ja teretas lahkesti. Leenu wõttis terwise wastu ja mõlemad astusiwad kiriku poole.

„Kas isa ja ema ka täna kiriku lähewad?“ küsis Kristjan.

„Ei lähe“, ütles Leenu. „isa läks püssiga metsa ja ema jäi kodu hoidma.“

„Kudas muidu käsi käib?“ küsis Kristjan.

„Ikka tasa hillukesi, päewast päewa“, wastas Leenu.

„Kas isa ka minust kodu midagi rääkis?“ küsis Kristjan.

„Ja, minewal nädalal oli tema hoopis sinu peale pahane. Mina ja ema palusime kül, sind mitte mõisa kaewata, aga tema lubas mind läbi sugeda, kui weel sõna sinu pärast räägiks. Ta kaebas ometigi mõisas sinu peale ja see teeb minule suurt südame walu“, ütles Leenu haleda healega.

„Ära selle pärast, koolisõsar, muretse, kül mina seda weikest asja seletan.“

„Sa seletad kül, aga kui sinu seletus midagi ei maksa, mis siis? Isa oleks tuhat kord paremast teinud, kui ta seda tühja asja mitte härra kõrwu ei oleks lobisenud. Pealegi palun mina sind, Kristjan, wäga, et oma ette kõwasti waatad. Minu isa on sinu peale kord wihane ja sellepärast otsib tema igast küljest süid, sind auku lükata. Mina tahtsin sinule sellepoolest kirjutada, aga see on nüid wäga hea, et sinuga kokku juhtusin. Meie olime koolis head sõbrad ja sa aitasid mind ikka hea meelega; wäga kahju, et mina sind nüid aidata ei wõi. Walwa aga wäga enda üle ja ära ärrita minu isa enam; sellest ei tõuse sinule ühtegi kasu, waid ennemast kahju; sina elad metsa sees ja mõni teise inimese kuri töö wõiks sinu süiks aetud saada, seepärast waata ette.“

Kristjan tõmbas Leenu kätt oma pihku, surus teda armsaste ja ütles: „Tänan südamest nende sõnade eest ja tahan neid täita püida, kus wõin.“

Mõlemad noored inimesed olid seisma jäänud ja waatasiwad üks teise otsa ja armastuse tulukene põles mõlemate silmis ja käsi seisis alles käes.

„Wõta heaks“, ütles Leenu, „mis just oma isast sinule olen teada annud ja ära awalda seda teadust kellegille, muidu saab isa seda teada ja siis käib minu käsi sandiste.“

„Ole mureta, armas koolisõsar, millal Kristjan enne midagi lobises; weel üks kord tänan sind.“

Kristjani heal wärises ja ilma et ta Leenule sõna armastusest oleks öölnud, mõistis see küllalt, mis Kristjani süda tundis ja mõtles.

Leenu tõmbas häbelikult käe ära ja mõlemad kõndisiwad kiriku poole.

„Kuda nüid kodu elate ja mis ema teeb?“

„Kuda meie elame? Ikka ka tasakesi, ema on sugu haige ja jäi täna koju.“ „Talu töö on kibe“, wastas Kristjan.

„Kas sulasid ja tüdrukuid olete ka saanud?“

„Jah ikka, kaks sulast ja kaks tüdrukut on meil tänawu kewade, arwame nendege läbi saama, mina ise ka, heina ja lõikuse ajal tahame päiwilisi wõtta“, wastas Kristjan.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.