Eduard Vilde - Dr. Aadu Rebane

Koolipreili Justiine Karreni juures oli perekonnanõukogu täiel liikmearvul koos. Päevakorral seisis ülitähtis asi: neitsi Ursula meheleminek. Viimane oli tädi Justiine kasvandik, allus aga oma onu, preili Karreni venna, apteeker Martin Karreni seaduslikule eestkostmisele. Noor kihelkonna-arst doktor Rebane, kes oli linnas Ursulat mõne kuu eest tundma õppinud, oli neiule oma tundmusi kirjalikult avaldanud ning palus samal teel ühtlasi nii ta kasvatajalt kui ka eestkostjalt tema kätt. Soovitud vastuse pärast oli siis Karreni perekonnanõukogul vaja otsusele jõuda.

Väikese seltskonna üle, kes istus auravate kohvitasside juures, hõljus asja tähtsuse kohane pühalik tõsidus. Justiine-tädi punane ninaots hõõgus ärevusest tumedamalt kui muidu, onu Karreni lagedalt pealaelt paistis pidulik sära, teiste onklite laubad seisid murelik-tarkades kortsudes ning tantad, need hoidsid eneste hambulised ja hambutud suukesed härdalt ja salapäraselt punnis. Ursulale oli tädi praegu käsu andnud oma kohvitassiga teise tuppa minna, sest arutused pidid algama. Siiski tekkis esiotsa tumm vaheaeg, mil oli kuulda ainult tasside kõlinat, suude rüüpamist ja hammaste naginat. See kestis nii kaua, kui tädi Justiine viimaks oma tühja tassi lauale pani. Tema eeskuju järgi tegid ükshaaval kõik teisedki.

„Alga!” ütles ta vennale enam silma kui suuga.

Apteeker Martin Karren, lühike, töntsaka kehaga lihav härra, kelle ninal ja põskedel leidus soolatüükaid, piilus üle prillide oma hiiglasuure kuivetanud abikaasa poole, kes troonis majesteetlikus poosis tema kõrval, ja laskis siis, kui selle küünarnukk samuti oli öelnud „alga!”, oma suured kollakad silmad nähtava tähtsuseteadvusega ümber laua ringi käia. Kui ta lai habemetu suu paar korda oli õhku hammustanud, algas ta viimaks harilikul kõnemehetoonil:

„Austatud pidulised –”

Samal pilgul aga tundis ta proua Karreni odateravat küünarnukki oma küljeihus ja teadis, et ta oli öelnud mingi mittesündsuse. Proua Karreni väite järgi juhtus talle seda sagedasti, eriti kõnedes. Hoolimata sellest oli ta osavaim pidukõneleja kogu linnakeses, ja mitte üksnes ta enda, vaid paljude teistegi arvates.

„Armsad lauasõbrad –” parandas ta end ruttu, kuid ka see üte ei näinud ta targemale poolele meeldivat, sest uuesti puuris end tuttav piigiots ta küljeluude vahele. Lähemaks seletuseks olgu tähendada, et proua Eulaalia oskas otse imetaolise sihiosavusega tabada ikka ja alati ühte ja sedasama küljeluudevahet; mitte ükski tõuge ei läinud märgist mööda. Seepärast reageeriski papa Martin nii erksalt tema meeldetuletustele.

Südi kõnemees nilpas jälle mitu korda õhku nagu kuivale sattunud luts, enne kui alustas uuesti:

„Kallid härrad ja prouad – õigemini: prouad ja härrad – ja ka preilid – ühe sõnaga: armsad sugulased! … Ta aimas korraga, et oli õige sõna leidnud, sest tõukevalmis hoitud oda tõmmati tagasi; kergendatud rinnal ja kähku kasvaval iseteadvusel avas ta nüüd oma vaimu vesiväravad ja kõneles – kõneles otsekui teine Demosthenes, muudkui saksa keeli:

„Teie kõik teate, minu kallid hõimud, et sel lapsel, meie kõikide armsal võsul, kelle elusaatuse pärast me täna siin pidulikult koos oleme, – teie teate, et sel lapsukesel olid kord ka vanemad – vanemad nagu teistelgi lastel. Ja teie teate, et need vanemad surid, sest, minu kallid, inimene on surelik ja meie kõik peame kord surema –”

„See on peaaegu kindel,” ütles laua otsast keegi kuivalt, vist advokaat Hiller, kes ka ise oli tubli kõnemees. Aga enne kui onu Martin sai sellest kiitlikust kinnitusest rõõmustada, tuksatas ta keha kramplikult sest juba jälle oherdati tuttavast kohast ta ihu – seekord iseäranis valusalt. Arvatavasti ei olnud ta elurõõmus õrnem pool nõus selle kurva hüpoteesiga, et kõik pidavat surema.

„Meie kõik peame kord surema,” kordas kõneleja siiski, aga heites proua Eulaaliale tähendusrikast pilku lisas ta vabandamisi: „vanad muidugi enne, nooremad pärast – meie, mehed, kui vanad kännud enne, meie abikaasad aga, kes kui haljendavad, õitsvad tapud meid, oma vardaid, ümbritsevad – nemad teadagi pärast, nemad palju pärast meid Jah, minu kallid, ma küsin teilt: mis oleks abielu ilma naiseta –”

Uus puuring…Et kõneleja külg hakkas juba ülitundlikuks minema, siis nihkus ta oma tooliga kardetavast naabrist toll-tollilt vargsi eemale. Seda kavalust märgati aga varsti ja odanik siirdus oma ohvrile sedamaid järele. Seepeale tõusis vaene onu püsti. Paraku oli ta aga nii lühike ja proua Eulaalia käsivars nii otsatu pikk, et puuringud jäid puuringuiks, kuigi nad nüüd tabasid endisest märgist paar tolli madalamale. Õnneks unustas aga vaimustusse sattuv kõneleja varsti kõik ihulikud hädad, sest talle oli kogemata ajuõnge hakanud kõneaine, mille heietamises ta enda teadis suure, vägeva, ilmvõitmatu olevat. See aine oli: kiitus naisele. Ta tundis teda paremini kui kõiki oma rohuteri ja pulbreid. Seesuguses kõnes taevastas ta naist, abielu, perekonda, ja seda kõnet oli ta pidanud juba lugematud korrad – lihtpulmis, hõbe-, kuld- ja teemantpulmis, varrudel, sünnipäevil, matuseil, isegi tuletõrje- ja rattasõidu-ühingute aastapäevil, kõige viimaks loomakaitseseltsi avamispidul. See kõne oli talle pähe sööbinud nagu üks-kord-üks või issameie. Ja et ta tarvitas ikka neidsamu sõnu ja käände, siis mõistis ka terve linnake onu kuulsat kõnet peast.

,,Mis oleks abielu ilma naiseta – ilma ustava, armastava abikaasata –” need sõnad olid uued; aga nendele järgnes kohe kõne üldtuttav päris algus, laenatud õndsalt Schillerilt:

„Ehret die Frauen, sie flechten und weben Himmlische Rosen ins irdische Leben. –[ Austagem naisi, nad punuvad ja koovad taevalikke roose maisesse ellu (saksa k.). – Toim.]

Ja nüüd ei olnud enam peatust! Ei mõjunud enam valusaimad odatõuked, ei kuulajate kärsitud ohked ega nende pilkav naerukõhin: onu Karren ilutses keset oma suurt naisekiidu-kõnet! Kosena voolasid, kohrasid sõnad tal suust.

„See ei puutu asjasse!” karjus viimaks proua Eulaalia lõikav hääl, kuna ta käsi rebis meeleheitlikult mehe kuuehõlma.

„Ei puutu asjasse?” üllatus apteeker ja pühkis higi…otsmikult. „Miks ei puutu? Kas ei taha Ursula heita abiellu? Ja kas ei kõnele mina kui tema eestkostja abielust ning neist kohustest ja õigustest, rõõmudest ja kurbustest, mida see elupõlv enesega kaasa toob?”

„Sellest võid rääkida pulmakõnes!”

„Ka varrudel,” lisas advokaat Hilleri proua torkavalt.

„Mina kui Ursula eestkostja, mina kui tema kadunud isa armsam vend pean oma kohuseks kõik südamelt veeretada, mis seal tänasel tähtsal päeval pakitseb,” seletas Karren, koondades kõike oma vastupanekujõudu. „Kui minu õnnis vend, kelle truu eluseltsiline juba ennemalt hauda oli läinud, omal ajal suri, jättis ta oma kaheksa-aastase väeti lapse üksnes minu…kaitse alla –”

,,Aga minu kasvatada,” tähendas preili Justiine vahele.

„See ei puutu asjasse,” nipsas Karren nüüd omalt poolt, sest ta meel oli mõru, et teda ta suures kõnes…eksitati.

„Ohoo – see puutub küll asjasse,” vastas preili Justiine ja tõusis ka püsti. „Luba, armas vend, et mina kui Ursula kasvataja paari lühikese sõnaga ära ütlen, mispärast me täna siia kokku oleme tulnud ja kuidas kõige paremini selgusele jõuaksime otsuse üle, mis meil on teha.”

„Õigupärast peaks minu mees seda ütlema,” nurises proua Eulaalia.

„Seda tahtsin tehagi, kui mind ei oleks eksitatud,” pahandas Karren, istus aga siiski maha.

Preili Justiine tähendas lepitavalt, et igaühel veel küllalt mahti olevat sõna võtta ja oma arvamusi avaldada; lubatagu temale kui selle maja perenaisele ainult päevakorra kohta paar juhatavat märkust.

Mitte just paari sõnaga, aga kaunis asjalikult ja kujukalt andis siis tädi Justiine arutatava asja kohta tarvilikud teated.

Ursula olevat naitmis-eas ja tema kätt paluvat mees, keda hariduse, ameti, vara ega elukommete poolest ei võivat laita. Kui tublil, edasipüüdlikul arstil olevat tal juba nüüd sissetulek, mis tagab Ursulale kõigiti muretu tuleviku. Sellest tähtsaimast küljest ei võivat kosilase vastu kellelgi palju öelda olla, seda vähem, et Ursula ju ise on varata; isalt päritud kapital kulunud tema koolitamise peale peaaegu viimse kopikani ära.

„Ursula päranduse üle peaksin mina aru andma!” urises apteeker Karren ja hakkas oma sopilist, masajat kogu üles hoobama.

„Teine kord – see ei puutu asjasse,” tähendasid aga kärsitud hääled läbisegi vahele ning sõna jäi Justiinepreilile.

„Kui lisan veel juurde,” kõneles ta edasi, „et Ursula seda meest armastab, nagu ta seda mulle, oma kasvatajale ning teisele emale, tunnistas, siis, armsad sugulased, ei leia meie vist mingeid põhimõttelisi argumente tema ürituse vastu, vähemalt mis puutub kõigisse välistesse tingimustesse.”

Vasturääkimiseks ei võtnud keegi sõna. Siiski oli kuulda teatavat sahinat ja susinat, nagu vingerdaks mitu madu üle kuivade puulehtede. Kellegi suust nimises sõna: „Talupoja soost!” Ja nagu äkiline tuulehoog paneb kõrkjatuka pahinal liikuma, nii äratas see sõna Karreni perekonna auväärt nõukogu ärevalt kohama. Seda korrati, väristati päid, vingutati mokki, kehitati õlgu. Ja habemed tudisesid ja kõigi nägudele heitsid hämarad varjud nagu sügisesed pilved.

Preili Justiine pidas targu väikese vaheaja. Ta kõhn, vilajas vanapiigakuju sai keskele nagu murdekoha, ta terashallid torkavad silmad käisid kuldse näpitsprilli tagant leinapilgul üle sahiseva kogu. Ka tema kõlatu hääl ilmutas nüüd nagu vaevu tagasihoitud pitsitavat ahastust, kui ta viimaks jätkas:

„Ma näen, kallid sugulased, meie kõikide hinge muljub ühine ränk koorem. Sõna, mis äratab meis kõigis aina valusaid tundeid, mis heidab meie kalli lapse õnne peale tumeda varju, see õudne sõna sai teie seas praegu kuuldavaks. Ursula peigmees on talupoja soost – ta on eestlane!”

Tanta Justiine pühkis ninarätikuga suud, oma peent saksa suud, millest läbi oli käinud nii alatu sõna. Nõukogust kuuldus raskeid ohkeid. Tanta Justiine kõneles edasi:

„Sellele ülikurvale tõsiasjale, minu armsad, peame kaalutelles lähemale astuma. Mis puutub räägitava härra sünnisse ja suguvõsasse – ta on Viljandimaalt rikka taluniku poeg siis võiksime ehk pisut leppida selle nõrga troostiga, et teda ta praeguses elukohas, meie linnas ja siin ümberkaudu, lähemalt ei tunta. Parem seltskond, kuhu meiegi kuulume, ning ka kohalikud laiemad ringkonnad ei tea tema kahetsemisväärt perekondlikest oludest vististi midagi –”

„Aga tema n i m i!” karjatas keegi meeleheitlikult. Karjataja oli ülemkooliõpetaja Pillacki pisuke mustaverd abikaasa, kellegi Läänemaa kirikuõpetaja tütar.

„Tema n i m i!” sahises kaja kõrkjatukas.

„Tema nimi!”

„Tema nimi!”

„Jah, tema nimi,” ütles ka tädi Justiine ja oigas sellele nagu surija juurde: „Aadu Rebane!!”

„Aadu Rebane!” sahistasid kõik kõrkjad kooris. „Aadu Reb- Reb-” lõdises keegi.

„Aaa-duuu!” ägasid mõned.

Enamik aga ei suutnud hirmsast nimest rohkem suhu võtta kui lällutamisi ainult: „Aaaaaaaa – Reeeee” – nii halvatud olid nende vaeste keeled.

„Mäherdune õnnetus!” hüüdis teise gildi kaupmehe Berneri proua kramplikult käsi ristitades.

„Ja see mees pole ennast veel üles poonud!” tähendas endine kohtusekretär Selmer õiglase imestusega.

„Aadu Rebane – doktor Aadu Rebane! Ja selle nimega julgeb see isik ausate inimeste seas ümber joosta! Sihuke klaun!” Ülemkooliõpetaja Pillack raputas oma punahalli pead; ta oli „eelarvamusteta teadlane” ega pannud muidu kogu maailmas midagi imeks; aga siin, „Aadu Rebase” puhul, lõppes ka tema külm objektiivsus.