Christina Schlatterer - Ketogeenne toitumine vähi vastu

Need suhkrud on kindlasti tõhusad energiakandjad. Selles, kas nad on ka tervislikud, on isegi need spetsialistid hakanud kahtlema, kes veel hiljaaegu jutlustasid süsivesikuõpetust. Eelkõige kehtib see vähipatsientide puhul. Vaid paar aastat tagasi soovitasid Saksamaa Vähihaigete Abistamise Ühingu eksperdid vähihaigetel eranditult järgida Saksa Toitumisühingu soovitusi. Vahepeal on aga vähihaigete abistamise ühingu nõuandelehe uutes numbrites hakatud soovitama patsientidele, kes silmanähtavalt kõhnuvad ja kokku kuivavad, „metabolismile kohandatud toitumist“, mis seisneb hoopis vastupidises: toit peab olema valgurikas ja mitte suhkur ega tärklis, vaid rasv peab andma enam kui poole vajalikest kaloritest.

„Metabolismile kohandatud“ ei tähenda midagi muud kui „ainevahetusele kohandatud“. Ainevahetus on see, mis toimub kehas ja tema rakkudes keemiliste reaktsioonidena, et näiteks toitaineid omastada ja kasutusse võtta. Vähihaige ja kasvaja ainevahetus on midagi hoopis muud kui 22-aastasel jalgrattasportlasel, kes vajab tõepoolest süsivesikuid, et sprindis maksimaalset tulemust saavutada. Jalgratturil, erinevalt vähihaigest, on vaja, et suhkur jõuaks kiiresti lihastesse. Vähihaige lihased võtavad verest vähem suhkrut ja võivad selle asemel saada energiat hoopis rasvast.

Ja miks peaks sellist dieeti alustama alles siis, kui vähi tehtav kahju avaldub juba selgesti nähtava kehamassi ja jõu vähenemisena? Palju mõttekam on hakata vähi tagajärjel tekkivat organismi kurtumust tõrjuma kohe alguses.

Selle suhkrukoguse, mida organism päris kindlasti vajab, suudab korralikult toimiv maks ilma vähimagi raskuseta ise toota. Seepärast ei pea süsivesikuvaese dieedi pidaja tavaliselt ka muret tundma, et ta võib suhkrutaseme languse tõttu pikali kukkuda. Siin ongi põhjus, miks lihtne valem „suhkur toidust välja = vähk jääb nälga“ kahjuks ei tööta. Isegi kui süsivesikute tarbimisest täielikult loobuda, jääb suhkur verre ikkagi alles – ehkki seda on seal siis küll hoopis vähem, kui vähipatsientidel tavaliselt mõõdetakse.

Ettevaatlik on vaja olla suhkurtõve põdejatel, kes võtavad ravimeid. Nendel tuleb oma toitumise muutmisel kindlasti jälgida veresuhkru sisaldust ja lasta endale määrata uued ravimite manustamise annused.

Süsivesikuvaesele toidule üleminekul pole tarvis karta, et sellega loobutakse „tervislikust“ fruktoosist. Fruktoosil ei ole tegelikult mingeid eeliseid. Ka fruktoos on kõike muud kui tervislik. Näiteks suurendab fruktoos veres nende rasvade sisaldust, mis on tõesti ebasoodsad, ja soodustab maksa rasvumist, mis on juba päris ebatervislik.

Kõige vanema säilinud vähktõve kirjelduse võib leida 3500 aasta vanuselt Muinas-Egiptuse papüüruserullilt. Ka kuulsad Antiik-Kreeka ja – Rooma arstid kirjeldasid haiguse mitmesuguseid vorme. 1500 aastat hiljem püüdis Šveitsi arst Paracelsus esmakordselt kasutada keemiaravi. Ta kirjutas patsientidele välja näiteks arseeni või elavhõbedat. 18. ja 19. sajandil hakkasid Prantsusmaal ja Inglismaal kirurgid naistel rinnavähki opereerima. See oli ilma tõelise narkoosita äärmiselt valus ja ka väga ebahügieeniline. Mõned patsiendid surid pärast seda mitte vähki, vaid haavanakkusesse.

Tänapäevased vähiuuringud said alguse 1884. või 1885. aastal Viinis tänu arstiteaduse üliõpilasele Ernst Freundile, kes tegi vähihaigetele vereanalüüse ja leidis, et kõigil, kokku 70 patsiendil, olid veresuhkru näitajad ebanormaalselt kõrged. Freund tegi ka kindlaks, et pärast kasvaja eemaldamist muutusid veresuhkru näitajad normaalseks. Alles palju hiljem selgus, miks vähipatsientidel oli kõrge veresuhkru tase: kasvajad mõjutavad ainevahetust nii, et nad ise saaksid oma käsutusse rohkem suhkrut. Miks Freundi meetod oli tänapäevane? Ühelt poolt kasutas ta moodsaid biokeemilisi meetodeid. Need võimaldasid tal mitte ainult haigust jälgida, vaid midagi ka tegelikult mõõta. Teiselt poolt püüdis ta suure arvu patsientide uurimisega kindlustada, et tema mõõtmiste tulemused ei annaks juhuslikku tulemust ega oleks käsitletavad erijuhtumina. Ta tahtis niisiis kontrollida, kas oli tõesti avastanud midagi sellist, mis kehtib vähihaiguse kohta üldiselt. Tema tulemust „70 patsiendil 70 patsiendist“ hindaks ka tänapäeva kõige kriitilisem statistik kui „äärmiselt tähendusrikast“ – see on täiesti ühetähenduslik ja selgelt väljendunud.

Kummalisel kombel ei huvitanud Freundi uurimistulemus sügavamalt mitte kedagi. Alles aastakümneid hiljem, nüüdseks ligi 90 aastat tagasi, püüdis Alexander Braunstein Berliini ülikoolis veidi põhjalikumalt uurida suhkru ja vähi vahelist seost. Ta uuris laboris äsja operatsiooniga eemaldatud hea- ja pahaloomulisi kasvajaid ning tegi kindlaks, et pahaloomulised kasvajad tarbisid palju suhkrut, samal ajal kui healoomulised tarbisid neid väga vähe. See tähendab, et pahaloomulised kasvajad parasiteerivad vere kõrge suhkrusisalduse peal.

Selle kohta, mis uurimistöödes ja ravis sellele järgnes, võiks kirjutada terveid raamatuid. Igaüks, kes soovib saada mõnevõrra ulatuslikumat ülevaadet, võib lugeda meie raamatut „Vähirakud armastavad suhkrut – patsiendid vajavad rasva“ ( Krebszellen lieben Zucker – Patienten brauchen Fett ). Siin püüame piirduda vaid kõige olulisemaga. Varsti selgus nimelt, et:

– mida pahaloomulisemad on vähirakud, seda enam katavad nad oma energiavajadust veresuhkru kääritamisega;

– erinevalt muudest rakkudest ei vaja vähirakud kasvamiseks hapnikku ja üldiselt nad ei kasuta seda isegi siis, kui seda on külluses saadaval;

– nimelt selle poolest erinevadki vähirakud normaalsetest keharakkudest;

– käärimisel tekib piimhape, mis hapustab ümbritsevaid kudesid ja muudab need sellega vähi suhtes vastuvõtlikumaks.

Kõige kuulsam selle valdkonna teadlane oli Otto Warburg, kes töötas Berliin-Dahlemi keiser Wilhelmi nimelises bioloogiainstituudis. Ta esitati seoses vähiuuringutega mitu korda Nobeli auhinna kandidaadiks, kuid sai selle lõpuks hoopis normaalsete rakkude hingamise uuringute eest.

Warburg ja teised teadlased mõtisklesid ka selle üle, kas ja kuidas saaks vähirakkude suhkrunälga kasutada vähi ravimiseks. Juba nimetatud Ernst Freund püüdis vähipatsiente panna dieedile, mis sisaldas palju rasva (näiteks täiendavate võiportsjonite kujul), kuid vähe süsivesikuid. Kahjuks ei ole midagi teada sellest, kas neil katsetel oli ka edu, ja kui, siis millist. Freundi ühe kirjutise põhjal on siiski teada, et ilmselt oli väga raske veenda patsiente dieeti järgima.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.