Juhan Liiv - Nõia tütar

Võibla Annuse pererahvas istus tares peretule ümber. Peremees punus lehmalõõga, sulane parandas hobuseriistu, naised ketrasid. Võibla peres elas ka Plärälärä Leenu, oma rohke lora pärast nõnda nimetatud vanatüdruk. Leenu istus ahju peal ja sõi lusikaga kausist suppi, mida perenaine talle praegu oli andnud.

Karjapoiss tuli õuest ja ütles, et Aia õuest kaks meest pühapäeva-riides, täkuga, saaniga ja kurinatega välja sõitnud.

«Ehk Mihkel läks kosja,» ütles Leenu ja peatas süües. «Või, vist sinna!» arvasid naised. «Ta käis minev nädal linnas – ehk vist kosjaviina toomas.»

«Sellep seal täkku turgutati,» arvas peremees.

«Küll siis läks kosja,» üteldi mitmelt poolt.

Leenu pani lusika käest.

«Kuhu, kuhu? Või ikka kosja? Jajah, näe, läks kosja. Ei tea, kas Mäe Mihkli Maiele? Või Puskari Anule? No kuhu ta ometi pidi minema? Vist Kirsi Viiule, kuhu siis mujale. Viiul suur kirst riideid täis: kolm kasukat, viisteistkümmend seelikut, kakskümmend paari kindaid – näe tuli tahab nuusata kolmkümmend meeste särki – riitsika-raiped oma kisaga või läks koguni Raismiku Leenule. Seda üteldakse, ei kuulvat madalast – või, no kuhu ta ometi läks?»

Ja Leenul tuli meelde, et tal homme Kõgedi külasse Jalaka perenaise lõnga tarvis minna ära viima. Kui ta nüüd ei tea ütelda, kuhu Mihkel kosja läks, siis ei ole tal peale Ohela Peetri hobuse otsasaamise mitte ühte uudist enam kõnelda.

Leenule ei maitsenud enam toit ega ahjupealne. Ta kobis enesele vana kasuka selga ja läks Aia peresse puhtele.

Tükk aega pärast Mihkli ärasõitu lipsaski Leenu Aia omade kambri. Ta jäi ukse kõrvale seisma ja pistis käed kasuka siilu alla.

«Teie ka, siittalu rahvas.»

«Tere, jumalime. Eks aja tahapoole.»

«Vai ei saa.»

«No mis siis kuulub?» küsis peremees.

«Keda, nõndasama.»

«Toeta ikka ka puu peale,» käskis perenaine.

«Vai ei saa alati istuda,» vastas Leenu, istus aga nüüd pakutud istmele.

«Tulin vaatama, kas teie naistel ju kedrus otsas on,» algas Leenu toas ringi vaadates. Kui selle peale keegi vastust ei andnud, küsis ta nagu kogemata:

«Teie Mihklit ei olegi kodus?»

«Sõitis natukeseks välja.»

«Eks ta ole. Noortemeeste asi, kes teab kuhu läks.»

«Mis teie naised teevad?» tegi perenaine teist juttu.

«Nõndasama. Perenaine ketrab villu, tüdruk vantsib takku. Laisk tüdruk. Magab rohkem kui näppusid liigutab. Kuhu Mihkel läks?»

«Läks natukeseks välja.»

«Vai välja. Ei tea kui kaugele. Kus Leena on?»

Peremees, kes juba tüdinenud oli, läks heitis sängi pikali.

«Leena ütles pea valutavat, läks magama,» vastas perenaine, kes tülikast võõrast mitte ka nõnda kergesti lahti ei pääsenud.

«Tütarlapse asi, eks valuta ka vahest peagi. Pällu Miina olla Kaabu Peetri kihlad tagasi viinud, kas olete kuulnud? Või, mis ilusad teki lõngad teil! Ohela Peetri hobune olla mineval öösel otsa saanud. Kas linikud juba valmis? Või olemata. Juudi Juhanile tahetavat kevadel oksjoni teha, ei jõudvat võlga jäänud renti ära maksta. Perenaine, kas annad mulle matikese tangu, ma teen suil lõikusepäeva?»

Sel kombel podras Leenu veel tükk aega edasi, aga nähes, et ta Mihkli sõidust ometigi otsa kätte ei saanud, läks ta viimaks minema.

Kodus rääkis ta, et Mihkel Kirsi Viiule kosja läinud ja Leena selle südamevaluga, et teda ei võetavat, silmad peast välja tahtnud nutta ja ei tea kuhu ära jooksnud. Kirsi Viiu muidugi aga Mihklile ei tulevat, tal olla ju rikkamaid.

Teine päev rääkisid küla naised: Kirsi Jaak visanud Mihkli kättpidi kambrist välja. Leena olla ennast pimedaks nutnud.

«Kes kõneles?»

«Plärälärä Leenu.»

«Kuhu me siis õige lähme?» küsis Andres Mihkli käest, kui nad Aia väravast välja sõitsid.

«Laseme tee peale välja, ehk tuleb siis hea nõu,» vastas Mihkel.

«Kuule, jätame hobuse hooleks. Kuhu peresse ta ise sisse pöörab, sinna lähme kosja.»

Mihkel ei vastanud midagi. Ta oli nii erevil ja ühtlasi ka natukene rõhutud ei, palju kohe. Esiteks oli vaja selle peale mõelda, missugusel viisil ämma rahva poole sisse astuda ja kuidas kõnet alata: kas nad õhvakese kadumisest või tedre jälgede otsimisest juttu teevad, või jätavad need vanarahva kongud koguni ja räägivad asja kohe avalikult südame pealt ära. Ja siis, kuidas tüdruku enesega juttu alustada, et ka kui terane poiss maksta. Kõige pahem oli ikka see, et kuhu minna. No ütle, kuhu sa ometi lähed? mõtles Mihkel. Poti Peetri oma nüüd on ilus küll – aga nagu ei taha. Kirsi Viiu kõik nõnda sirge ja elav niisugusega oleks õige ilus kiriku sõita – aga jälle ei taha. Ja nõnda on lugu igaühega. Ikka on midagi viga. Ema sunnib: võta, võta, – no ütle, keda sa sel kombel võtad?

Mihkel pühib taskurätikuga otsaesist. Punased nimetähed räti nurgas kukuvad ta silma. Need on kasuõe õmmeldud. Kui ilusad! Nimetähtede pealt libisevad ta silmad kinnaste peale. Kui peenikesed, nagu siidist! Kasuõe kootud. Temal on hea viks kasuõde – neiu kui tihane. Ema ütleb juba paarist aastast saadik: võta niisugune naine, nagu meie Leena on. Aga mine võta! Emal hea ütelda, aga mingu võtku ise! Kolle Liisa, Pindsi Maali ja Alekõrre Anna – keegi ei ole niisugused, arva keda tahad. Ja Mihklil tuleb meelde, kuidas nad kord Leenaga heinamaal olid. Leena niitis ees, Mihkel järel oma kaarega. Leena leidis mesilaste pesa ja andis ka temale mett – jah, kui veider see oli, kui imelikult Leena seekord tema otsa vaatas. Jah, Leenal on ilusad silmad. Puhtad ja suured! Ja ükskord, kui neil sõnnikuveo talgud ja Leena teiste tüdrukute seltsis talle vett oli visanud, nagu komme, rabas ta naljatades Leena piha ümbert kinni – või jah, kuidas Leena näost punaseks läks ja värisema hakkas; jooksis ära aida juurde koguni. Ei tea, kuidas see tal nüüd meelde tuli või mis see oli, aga tema meelest oli, nagu sõidaks ta valge käest pimeda kätte; hobuserajak ei jää ka seisma! Jah, tema lapsepõli on lõppemas, peab ta isegi tunnistama. Kui ta ka küll ema õpetuse peale on naeratanud, tõsi ta ometi on. Ja kui armas oli talle mõnigi asi enne. Kuidas nad Leenaga kahekesi karjas käisid, peitmist mängisid, kahe kase vahel kambri otsas kiikusid, mille oksad ta ühte oli pannud. Kuidas ta sinna keskele okstest pehme pesa tegi, Leena peale tõstis ja kiigutas. Nad mängisid siin Hani-Peetrit, seda laulu rahvas laulis. Mihkel oli Hani-Peeter, Leena Pudi-Hansu Kai. Mihkel kiigutas Leenat ja laulis:

Mihklile tuli see nii elavalt ette, et ta praegu seda viisi ümises.

«Andres!» hüüdis ta siis korraga.

«Keda.»

«Ära ometi nii hullusti kihuta.»

«Kas tahad, et tee peale magama jääme või. Sa laulad juba kiigulaulusid.»

«Kuule, Andres.»

«Noh.»

«Ma ei tea – ei taha õieti mitte kuhugi minna.»

Andres vahtis pärani silmil seltsilise otsa.

«Ära tee nalja!»

«Ei tea tõesti.»

«Miks sa siis minema hakkasid?» pahandas Andres, kes alles nüüd uskuma hakkas, et Mihklil sellega tõsi taga oli. Senini oli ta kõike naljaks pidanud.

«Miks sa siis minema hakkasid?» lisas ta juurde. «Isa-ema sundisid.»

«Keda nad sulle soovisid? Keda nemad tahavad?»

«Ei kedagi. Nemad ütlevad ainult: Võta naine!»

«Aga võtma pead sa ikka ometi.»

«Ükskord küll.»

«Miks siis mitte nüüd?» päris Andres.

Mihkel vaikis.

«On sul mõni, keda sa võtaks, aga keda vanemad ei taha? Või on see sinust kõrgem ja ei tule sulle?»

«Ei tea kedagi.»

«Kärvaku sind! Siis ma sinust küll aru ei saa.»

«Ma ei saa isegi enesest aru,» vastas Mihkel tumedalt. «See on, sul ikka on mõni, kes sulle armas on?»

Mihkel vaikis, ütles aga viimaks viivitades: «Jah, on küll.»

«Lähme siis sinna,» arutas Andres edasi, «siis saame tõvele kohe abi.»

«Kuhu?»

«Sinna kosja, kus su tahetav on.»

«Iseenese koju?» küsis Mihkel hirmuga.

Andres tegi suured silmad.

«Jah, Leenat ma mõtlen küll,» hakkas Mihkel arglikult kõnelema. «Mina ei tea, kust see tuleb, aga praegu leian ma, et ta mulle nõnda armas on, et ma kuidagi ei saa naist võtta.»

«Eks Leena ole mõistlik tütarlaps,» ütles Andres. Iseenesele mõtles ta aga veel tasa juurde: Aga vaenelaps!

Mihklil jooksis nagu soe üle ihu Andrese suust oli tal sedagi kiitust väga magus kuulda. Ja ta kõneles mõnda juhtumist Leenast ja iseenesest, kuidas süda teda sel silmapilgul sundis, ja kõige lõpp oli ikka: Leena on Mihklile väga armas, Mihklil ei lähe Leena meelest ära.

«Eks võta ta siis ära,» arvas Andres.

Mihklil tuli see nii äkitselt ja oli nii hea, et ta selle sõna peale oleks hõisanud, aga ta ei tahtnud seda teisele kohe nii selgesti näidata.

«Aga ehk sa oled ära tehtud?»

Andres ütles seda sellel häälel, nagu see ütleb, kellel midagi meelde tuleb, mida ta isegi selgesti ei usu, aga uskumata ka ei saa jätta.

Mihkel vahtis Andrese otsa.

«Jajah, seda on olemas,» seletas see, «mina kõnelen, kuidas ükskord minul oli. Sa mäletad küll seda tüdrukut, kes aasta kaheksa eest Võidla peres teenijatüdrukuks oli, suurte sõstrasilmadega, ruuge, käharjuustega, Maali nimi. Sina olid siis veel muidugi poisikeselorots, aga mina olin ju täis noor poiss, ja tüdrukud – vai, oleks aga kätte saanud. Noh, mina ajasin Maaliga tihtipealegi juttu, kui Võidla Madist vaatama läksin, kes sel ajal veel poiss oli. Maali oskas ilusasti juttu ajada – kui lõoke. Ta hääl oli õige ilus, kui naeris, siis muudkui lõgises. Ja Maali naeris tihti. Ja kõik ta viis ja olemine oli igapidi ilus – kas vähe ilusad ikka ta hambad olid, kui ta naerule lõi, nagu tallekesed karjamaal. Kõigiti tark tubli inimene, muudkui aga need nõia kongud olid ta sees, nagu pärast paraku ära nägin. Ühel pühapäeva õhtupoolel, kui ma jälle Võidlale läksin, oli Madis kodunt ära. Muud ei olnud nende rahvast kodus kui Maali. Meie hakkasime kõnelema, ühest ja teisest, poistest ja tüdrukutest. Maali oli sel korral õige jutukas, naeris ühtelugu ja oleks heameele pärast ei tea mis ära teinud. Nii rõõmsate silmadega ja kergejalgset ei olnud ma teda veel millalgi näinud. Kui me tükk aega olime naljatanud, läks võttis Maali kirstukapist kaks õuna, hammustas ise teise küljest, teise andis minule. Või mina seekord teadsin, mis õun see oli. Ma sõin selle ilusa õuna ära, ja kui veel natuke aega olime kõnelnud, läksin ma ära koju.

Õhtul ei tule minul uni. Ei tule uni, kas tee mis tahad. Kardan, et haigeks jään, aga ei jää ka. Aga ei rahu kuskil, ei mõista, mis ära teha või olla. Teine päev ei ole asi parem ühtigi. Söögil polnud õiget maitset ega joogil; meel ühtelugu rahutu, ja mõtlen – mõtlen alati Maali peale, Maali sõstrasilmade, Maali käharate juuste ja Maali naeratuste peale. Alati nagu tahaks Võidlale minna Maalit vaatama, silmad seisavadki alati sealpool, kus Maali elab. Ja Maali on mu meelest korraga nii armas, et ei mõista ütelda, kuidas. Ei jõua enam mina seal ära käia. Iga pühapäev istungi ma Maali kõrval ja nädalad on nii pikad, et sure kas ära. Ma jäin näost otsa, meel oli alati nukker. Viimati kurtsin kadunud Möldri-Kaarlile oma lugu. Ma olin veskil ja Kaarel hakkas pärima, miks ma näost nii ära olen lõppenud. Kaarel teadis nii mõndagi häda aidata, sellepärast ütlesin talle, et nõnda ja nõnda on. Tema, kadunu, võttis piibu suust ja ütles: «Sina oled ära tehtud. Ütle kolm korda: juudasitt, juuda sitt, juuda sitt ja sülita iga korra vahele kolm korda, siis kaob ära, nõnda et mitte kedagi viga ei ole.»