Eduard Vilde - Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad

Parun Riesenthal wiskas oma niiske wiltkübara nagi otsa, wõttis kirjutuslaua ees suure nahkse leentooli peal istet ja jäi küsiwalt imeliku külalise peale wahtima.

See seisis alandlikult ukse kõrwal nurgas. Kompsu pahema käega wastu rinda hoides, püüdis ta werist paremat kätt selja taha peita. Ta näis herra küsimusi wõi käskusid ootawat. Tungiwa põnewusega, nagu soldat ülemasa otsa wahib, wiibis ta silm paruni priske, kõrgi näo peal. Wõi silmitses Mait oma isa, oma õiget isa, keda ta esimest korda elus nägi, nii uuriwalt, nii põnewalt? Tahtis ta tema näost oma saatust wälja mõistatada, mille üle siin sel silmapilgul otsust pidi tehtama? Püüdis ta selle mehe südamesse pilku heita, et teada saada, kas see hea wõi kuri on, kas seal isa-tundmusi peitub, kas seal „risti-inimese weri” woolab?

„Tule ligemale! – Sa tead ometi, kes ma olen?”

„Ja.”

„Kes siis?”

„R. mõisa parun.”

„Ja nüüd räägi, mis sa minust soowid.”

Parun kõneles järsult, käskiwalt, aga mitte ilma lahkuseta. See kare toon näis tal enam harjunud wiisiks olewat. Ta silm waatas ennem julgustawalt, kui kurjustawalt wõi ähwardawalt poisi peale.

Maidu ärewus näis aga weel nii suur olewat, et ta sõnadega hästi järjele ei saanud. Wõi pidas ta terane pea aru, kuda kõige targemalt ja mõjuwamalt peale hakata? Ta pani kompsu põrandale oma jalgade kõrwale maha, lükkas juukseid tagasi, kohendas oma lõhkist kuube ja heitis kohkunud pilgu oma üleni mudaste jalgade peale, millega ta saksa-toa puhtal põrandal seisis. Siis astus ta, nagu hoogu wõttes, sammu saksa ligemale,

„Ma tulin suure palwega paruni herra jutule,” algas ta sel tõsisel wana inimese toonil, mille terasemad külalapsed nii waratselt ära õpiwad. „Ma oskan puust kõiksugu asju wälja leigata, teen seda tööd juba lapsest saadik, ja mul oleks tuline himu olema meistri juure õppima minna. Aga wõi saksad talupoega linna lasewad! Neil tööinimesi tarwis. Käisin küll oma herra palwel, nurusin, mis wõisin, palusin, kuda oskasin – ei lubatud. Mõtlesin: mis nüüd heaks nõuuks wõtta? Himu suur – annaks kas wõi poole elu ära…”

,,Ja siis tulid minu juure?” küsis parun Riesenthal, kes teraselt kuulatanud.

,,Jah.”

„Miks siis? Kust sa mind tundsid?”

„Seda reagin paruni herrale warsti. Enne näitan paruni herrale oma proowitööd, mis kaasa tõin. Paruni herra wõiwad siis ise näha, kas ma midagi oskan ja kas ma meistri poisiks ka kõlban.”

Ning wäledaste nabis poiss, haawatud käest hoolimata, põrandal olewa kompsu lahti ja tõi sealt oma tuuleweski nähtawale, mille ta ettewaatlikult saksa ette laua peale seadis. Ta läikiwad silmad näisiwad ütlewat: Waata nüüd, ja ütle siis weel, et ma meistripoisiks ei kõlba!

Parun hakkas weskikest silmitsema – esmalt naerwa, pool pilkawa pilguga, siis toekamalt ja wiimaks üsna elawa huwitusega. Mait awas weski uksed ja aknad, et ta ruumi sisse wõiks waadata, ja ajas käega tiibu ümber, nii et rattad sees käima hakkasiwad. Puust möldrit ja tema poissi nähes, kelle käed nii kentsakalt nõksusiwad, tõmmas parun suu naerule. Kui ta kena mänguasja küllalt waadelnid, küsis ta healega, mis Maidu südame hüppama pani:

„Kas see weski tõeste sinu tehtud on?”

„Minu oma tehtud, paruni herra!”

,,Kui wana sa oled?”

„Mardi-päewa ajal soan wiieteistkümne oastaseks.”

„Hm, sa oled osaw poiss. Ma pole nii täielist mänguweskit weel näind… Aga ütle mulle, miks sa siis seda asja noorherrale ei tahtnud näidata?”

„Ma tahtsin enne paruni herra enesega reakida,” wastas Mait tõsiselt.

„Sa oleksid wõind ju minuga pärast rääkida.”

„Ei, see ei läind. Noorherra oleks minu käest siis ühte ja teist hakand pärima, ja ma põleks talle wõind wastata.”

„Mis sa siis põleks wõind wastata?”

,,Noh, et miks ma oma weskiga just tema papa juure tulen ja kust ma R. paruni herrat tunnen ja muud weel…”

„Seda kõik tahaksin ma nüüd isegi teada saada,” ütles parun.

Mait waikis. Ta näis aru pidawat. Kuna ta, kätt laua nurga peale toetades, silmade wahel mõtlew korts, sirgelt paruni ees seisis, waatles see teda salaja ja – raputas korraga pead, nagu tahaks ta mingist soowimata mõttest wõi nähtusest lahti saada…

„Ma paluksin enne paruni herra käest teada saada, kas paruni herra mind tahab aidata, et ma linna meistri juure soaksin,” ütles Mait wiimaks paluwa naeratamisega.

„Kuda mina sind wõin aidata, sa pole ju mitte minu walla poiss,” wastas parun.

„Kui paruni herra meie herrale kirjutaks…”

„See ei lähe, Mait. Sa ise käisid ju herrat palumas, ja ta ei lasknud sind. See tähendab – tal on sind tarwis. Kuda mina wõin teise herra inimesi walla alt lahti paluda! Teie herra pahandaks minu üle. Ta mõtleks: mis temal minu talupoegadega tegemist on!”

Maidu nägu lõi kurwaks.

„Meie herra on ju paruni herra sugulane – ei ta paneks pahaks ühtigi,” ütles ta.

„Sugulane? Kust sina seda tead?” küsis parun Riesenthal.

„Olen kuuld,” kostis poiss mahalöödud silmadega. „Ja meie herral on inimesi wallas küllalt. Kas tal mind on wõi mitte, see on temale ükspuhas.”

„Seda ma ei usu. Niisugust tugewat, terast noortmeest, nagu sina oled, peaks iga mõisnik kinni. Sinust saab kord tubli peremees, kes kohta oskab pidada. Lollisi ja tuimasi on igas wallas küllalt… Ja mis sul wiga wallas elada, kui kord peremeheks saad? Ää ole rumal, et linna tahad minna! Ega sul sealgi Jumal teab mis põli ole. Saad meistri ja sellide kaest taguda ja pead tühja kõhtu kannatama. Ja teadmata on ka, kas sind meistri juure wõetaksegi. Oled juba liig wana, ei mõista Saksa keelt – ei tea, kas lugeda ja kirjutadagi oskad?”

„Lugeda oskan, kirjutada koa natukene,” wastas Mait, „ja Saksa keelt hakkaksin kohe õppima.”

„Arwad, et see nii kerge on! Ja meistri õpipoiss peab kohe Saksa keelt oskama. Meister ja sellid räägiwad ju Saksa keelt… Aga ütle, oled sa peremehe poeg, wõi teenid kellegi juures?”

„Olen peremehe poeg.”

„On su isal suur koht?”

„Ei, neljapäewakoht.”

„On sul wanemaid wendi?”

„Ei ole.”

„Sa oled isa kõige wanem poeg ja käid mõisas teol?”

,,Jah.”

,,No, mis su isa siis ütleb, et sa linna tahad minna?”

Mait punastas ära ja ei kostnud.

„Su isa on selle wastu? Räägi õigust!”

„Isa ei tea, et – et ma linna tahan minna,” kogeles Mait.

Parun tegi suured silmad.

,,Mis? Su isa ei teagi sellest? Miks sa siis isale pole rääkind?”

„Kartsin, et ta mind ära ei lase.” ,

„Siis ei tea isa seda ka, et sa minu juure tulid?”

„Ei.”

Paruni nägu muutus walidamaks.

„Waata, poiss, see pole sugugi ilus temp, mis sa oled teind! Sinu herra ei luba sind linna ja oma isast tead ka, et ta ei luba, ja sina läheb wõera saksa juure – see pidada sind wallast lahti aitama – su herra ja su isa tahtmise wastu! …Kuule, poiss, sa oled ju jooksik. Ma peaks su kinni pidama ja haagrehi juure saatma”…

Mait jäi aga kaunis rahuliseks.

„Ega paruni herra seda siis tee!” ütles ta üsna kindlaste.

„Kui sa mulle sõna annad, et siit ilusaste koju tagasi läheb ja jälle tööle hakkad, siis tahan sulle andeks anda.”

„Paruni herra ei taha mind siis mitte aidata?”

„Ei.”

„Ma palun paruni herrat kõigest hingest!”

„Ma ei wõi.”

„Aga ma olen paruni herra poeg!”

Mait oli seda öeldes saksale ligemale astunud – nii ligidale, et ta soe hingeaur peaaegu herra põske puutus

Parun Riesenthal kähwas tooli pealt üles, nagu oleks teda nõel torganud.

„Mis sa ütlesid?”

„Ma olen paruni herra poeg,” kordas Mait pikkamisi; ta wahtis sellesama tungiwa, usutawa, puuriwa pilguga wana herra otsa, millega ta kord oma ema käest saladuse wälja pitsitanud. Ja kuna parun, nagu emagi, waikis ja suuga õhu wõi sõnade järele nilpas, lisas poiss halastamata rahuga ja ärakaalutud rõhuga juurde: ,,Minu ema nimi on Liisu; ta oli enne minu sündimist siin mõisas toatüdrukuks. Minu isa nimi on Joak Luts; ta oli enne siin wallas, Rüüska peres, teomeheks…”

“Ma ei tunne neid inimesi!” hüüdis parun surutud healega.

“Paruni herra ehk tuletab meelde: Liisu Mätlik ja Rüüska Joak. Paruni herra käskis neid paari minna Ja soatis nad siis X. walda elama. Mina sündisin seal.”

Parun Riesenthal waatas segaselt ja ühtlasi argselt ringi. Õrn puna ta prisketel põskedel oli sinakaks tõmmanud. “See wõib ju olla – ma ei mälesta neid inimesi enam – aga kes sulle siis ütleb, et sina – et sina – ”

“Ema ise ütles mulle, et ma Joagu laps põle, waid paruni herra mu isa on,” seletas hirmus poiss armuheitmata selgusega.

Maidu papa oli natuke aega tumm. Ta walged, lihawad käed nabistasiwad wärisedes kuldse uurikee kallal, libisesiwad siis püksitaskutesse ja tõusiwad sealt jälle wälja. Nagu kohtumisest kohmetanud inimene kunagi otsis parun asjata sõnu. Seejuures wahtis ta üksisilmi poisi otsa.

Otsis ta selle palgelt tema nurjatumale tõendusele kinnitust? Püüdis ta tema ninast, suust, silmadest wälja uurida, kas selle räpase näoga teopoisi soontes tema suurtsugu werd woolab? … Kui parun Riesenthal õiglane tahtis olla, pidi ta enesele tunnistama, et ta poisi juttu usub. Toa-Liisut ja Rüüska Joaku mälestas ta wäga hästi; niisama teadis ta, kuhu ta nad elama saatnud. Enam kui tõenäoline oli, et see neljateistkümne-aastane auusa olekuga poiss nende esimene laps on ja otsekohe nende juurest tuleb. Kuid parunil oli poisi jutu uskumiseks paraku weel palju kindlam tunnistus: Maidu suur sarnadus tema ainuma poja Gotthardiga! See sarnasus oli parunile juba all aias silma torganud – äkitselt, aimduse wiisil – ning teist korda siin toas sel silmapilgul, kui poiss oma palwet ette kandes sirgelt tema ees seisis. Ja nüüd – nüüd nägi ta silmadega, mille waade poisi seletuse läbi teritatud, weel kord, kui ühte nägu nad oliwad – parun Gotthard Riesenthal ja teopoiss Mait Luts! Ning selle sarnaduse oliwad mõlemad isalt pärinud, temalt eneselt, parun Adalbert Riesenthalilt…

„Sinu ema waletab!” tahtis parun Maidu wiimase sõna peale müristada. Aga ta ei müristanud. Ta wahtis piiludes uste poole ja ütles kaunis tuhmi healega: „Sinu ema waletab, kui ta seda on öelnud, ja kui ta seda mitte pole öelnud, siis waletad sa ise.”

Sellest nägi waene Mait, et ilmas siiski isasid on, kes oma lapse ära salgawad! Wanema-armastus polnud siis mitte nii üleüldine, talupoja ja saksa juures tingimata leitaw tundmus, nagu Mait oma rumaluses arwanud…

„Ei, paruni herra, ma ei waleta,” wastas poiss wärisewa healega, „ja ma tean ka, et mu ema ei waleta.”

„Kust sa seda tead?”

„Isa käest. Isa ütleb koa, et ma tema poeg põle. Seda teawad meil kõik inimesed.”

„Kõik inimesed!” hüüdis parun, ja ta otsaesine lõi õhetama.

„Ja. Mind sõimatakse lapsest saadik paruniks.”

Adalbert won Rosenthal kõndis, käed püksitaskus, paar korda nähtawa ärewusega ühest seinast teise. Ta kiristas hammaste wahelt ühe Saksa keeli sõna wälja, mida Mait ei mõistnud; aga küll see wist mõni wandesõna oli, mis tema isa wõi ema kohta käis, kes oma halwa saladuse wälja lobisenud, wõi ka Maidu enese kohta, kes selle saladusega oma suurtsugu papat tulnud tülitama… Wiimaks jäi parun poisi ette seisma ja ütles healega, millest maharõhutud wiha üles kees:

„Kuule, poiss, ma annan sulle head nõuu: kui sa mitte ei taha, et ma su naha tallis mehe moodi lasen maha wõtta, siis katsu siit oma rumala loriga nii ruttu minema saada, kui su jalad kannawad. Pea meeles, et ma mitte nalja ei tee!”