Jakob Mändmets - Kolm laipa lumisel väljal

Niisugused olid sõnad, mis tulid selle mehe suust, kes seisis seal purskkaevu trepil.

Väsides pühkis kõneleja taskurätiga higi oma lahjalt palgelt ja võttis lonksu vett suurest kivist raiutud anumast, millesse jooksid veejoad lendavate hobuste suust.

Rahva lahkudes astus Esku ta ligi.

“Kas ma võiksin saada teiega tuttavaks,” küsis ta kõhnalt inimeselt, “ja kas võiksite mulle õpetada neid tarkusi, mida siin kõnelesite?”

Lahkesti võttis totter Immanuel Esku enesega ühes, viis ta linna servale Pruutuse mäe jalale, kus tal oli korter. See oli pooleni mäkke raiutud koobas. Seal pani ta Esku magama põrandale kulunud riide peale ja andis talle katteks teki, millel oli sees palju auke.

Hommikul päikese tõustes andis Immanuel oma külalisele eineks päikese paistel kuivatatud kala, mahlarikast puuvilja ja pika-, karedakarvalise kitse piima. Peale einetamist istusid nad savist põrandale ja Esku kuulas pealt kõnet, mis oli täis elutarkust. Inimestele peab lõpmata hüüdma, et ilmast kaoks vägivald. Inimessoo kuulmed on paatunud, nende südametunnistused kivistunud, aga peab sõnadega nende hinge peale taguma, nagu väsinud rändaja koputab marusel ööl värava pihta. Sul peab olema usku sellesse, mis su suu kõneleb, ja kui sind naerdakse ja pilgatakse, siis tundku süda selle üle rõõmu: su sõnad on tabanud teravate nooltena sihitavat.

Kolm nädalat kuulas Esku Immanueli õpetust ja kui nad siis seltsis läksid linna tänaval, jäid inimesed lihapoodide, saiapagarite ja nahkurite ärklite uste peal vaatama ja laususid: “Näete, totter Immanuel on leidnud endale uue jüngri.”

Juba üle aasta oli Esku hüüdnud sildadel, uulitsanurkadel, sadamates ja puiesteedel rahvale neid tõekspidamisi, mida ta ise uskus. Teda oli mitmel pool irvitatud ja tõugatud; talle vastu kõneldud ja vanglasse veetud. Ta rändas ühest kohast teise ja öösi ei jõudnud ära oodata hommikut, sest tal oli ikka küllalt rohkesti tagavara kõnelemiseks.

Seal nägi ta ühel ööl und kodumaast. Oli Lepanurme vainule üles ehitatud kantsel ja selle ümber olid punutud pärjad pihlakaokstest. Need olid täis punaseid marju. Aga nüüd olid need marjad nagu veretilgad, mis veeresid inimese silmist. Ta jalge ees oli must rahvapilv. Kui ta hakkas kõnelema, tõusis suur tuul, mis viis enesega ühes tema, kantsli punaste veretilkadega ja selle rahva…

Ta ärkas.

Kaua istus Esku ja mõtles. Viimaks selgus ta peas mõte, nagu oleks pilv lahtunud päikese paistel: milleks käin ma mööda ilma? Kas see pole mulle märguandeks, et mind oodatakse seal kodumaal. Nad ihaldavad kuulda mu suust õpetusi ja juhatusi, et võiksid saada õnnelikuks. Ma pean ruttama sinna ja kaotama sealt vaevad ja viletsused.

Ega ta teadnudki seda tundi ja silmapilku, millal kasvas igatsus kodu järele temas suureks tuleks. Aga nüüd põles see täie lõõmaga ja tegi talle otse valu. Kuhu ta iial pööras silmad, kas oli ta üleval või uinakus, ikka tõusid ta ette kohad, kus astus ta jalg lapsepõlves ja poisikese-eas. Kõik need põllupeenrad, jalgrajad, karjateed, metsad, mäed olid ta ees ja neid radasid ja teesid mööda liikusid tuttavad näod, kes teda kutsusid: “Tule meie juurde, me oleme su tõsised vennad, me usume su sõnu ja teeme nii, nagu sa käsid ja nõuad.” Nõnda ütlesid nende suud.

Ta ei suutnud enam panna vastu, lõpetas ruttu ettevalmistused ja asus teele kodumaale.

Ta oli nüüd jälle kodus.

Kuidas siin küll oli muutunud teiseks paarikümne aasta vältel. Otse tundmatuks oli läinud ümbrus.

Aga ometi – endiseks olid jäänud inimesed, sest vaesus ja viletsus elasid pillavuse ja külluse kõrval endise õigusega.

Verihurma Esku on jälle kodus.

Nooremad teda ei tundnud, aga nad teadsid nimepidi. Oli ju neile kõneldud, et Verihurmal olnud kord kaks venda. Vanem neist, Herm, on praegune rikka Verihurma talu ja suure telliskivitehase omanik. Peale selle on ta juba kolmat aega peakohtumees, nii et ta vaatel ja sõnal on laias ümbruskonnas suur mõju ja jõud. Ta hooned on kõige raskemad ja ruumikamad kogu kihelkonnas. Juba isalt päris ta hästi korras oleva koha ja Hermi elu vältel pole see tõepoolest läinud tagurpidi.

Sellel Hermil oli noorem vend Esku. See oli hoopis teist laadi inimene. Ta läks ilma õnne otsima ja möödus aastaid, kus temast ei teadnud keegi kõige vähematki. Oli neid, kes kõnelesid, et Esku olla rikas mees, elada nagu vürst, aga oli neid, kes kõnelesid, et ta kerjata leiba võõramaa linna tänaval ja magada öösiti linna taga kapsa-aias sõnnikus.

Aga kõik need jutud osutusid luuleks, ei tugenud nad mingile alusele ja mõistlikkude inimeste juures ei väärinud nad tähelepanu.

Kuid ometi oli noorematel teadmine Verihurma Eskust.

Nüüd oli Esku kodus.

“Ta on tulnud rikkana,” kõneles Pärtli Tiiu Vahupeetril. “Jumal, terve kandam raha. Ja taevas – kõik, mis ta siin tahta ette võtta. Küllap ostab kroonumetsast üles kõik langid – mingu nüüd mõni teine niisuguse ropprikkaga võidu jooksma.”

“Sina taevane jumal, hoia ja anna ise noorele inimesele mõistust,” hädaldas Juhivere Anu. “Eks mina tunnud ometi küll seda Eskut. Eks me ole õige üheealised inimesed. Läks teine kodust ilma otsa kahe palja käega. Aga nüüd tuli tagasi nagu kerjus. Nägin seda oma silmaga. Küllap oleks võind jääda siia, eland ristiinimese viisi, eks oleks ikka saand kuidagi edasi.”

Külas arutati ja kaaluti.

Eks Herm pea ta enese juurde võtma. Ega see vanem inimene juba jaksa midagi ette võtta omal jõul. Ega Herm või talle keeldagi ulualust, sest eks olnud see niisama ka Esku isa, kes jättis järele suure Verihurma talu.

Koju jõudes astus Esku tuppa ja kogu pererahvas jäi võõrastades vaatlema võhivõõrast inimest. Alles kui Herm astus sisse, teda vaatles veidi aega, tähendas ta: “Sa oled ju Esku.”

Nüüd andsid vennad teineteisele kätt ja istusid. Hermi lapsed tulid lähemale ja vaatasid imestades ainiti lelle, kellest neil olid igatahes teadmised.

“Ah, tulid siis viimaks ometi koju,” tähendas Herm. “Ei sa saand seal ühti haljale oksale.”

“Nagu näed – tulin küll,” vastas Esku.

“Mis tahad siis nüüd peale hakata?”

“Seda ma praegu ei tea. Küllap leidub mullegi siin tegemist: astusin siiapoole sisse. Võib-olla annad sinagi mulle ulualust.”

Herm mõtles. Kui ma tema praegu ära ajan, siis ütlevad nad: “Näed nüüd seda Hermi. Eks Esku ole niisama tema isa poeg ja vend. Aga ei raatsi anda ühtegi nurka, kus vanainimene võiks peatuda.” Ons talle vaja seda, ons üldse seda tarvis, et temast sel viisil külas kõneldaks. Hea küll, las elab – võib-olla kauaks. Väsinud ja lõppenud on ta näost, küllap tuligi tooma oma luid siia mulda.

“Hea küll, Roosioja ääres on vabadik Antsu maja praegu tühi. Võõrast ma omale sinna heinamaade ja põldude vahele sisse ei võta. Sa võid seal elada. Puid kütteks võid isegi raiuda, nimelt Roosioja männikust kuivikuid. Seal on ka vakamaad paar põldu, võid teha kartulid maha. Hobuse võid tööks saada minu käest.”

Nõnda ütles Herm.

Esku asus elama Roosioja kaldale sauna.

Ei maksa üles lugeda päevi ja nädalaid, mis oli Esku juba elanud Roosioja saunas, aga see oli ometi kõigile nähtav, et käisid saunani nii mitmelt poolt tallatud jalgrajad. Iseäranis laupäevaõhtuti ja pühapäeviti kogunes Roosiojale mitmelt poolt noormehi. Oli nagu mõni käsk, mis sundis inimesi sinna kogunema.

“Sa pole seal käinud. Tule ometi kuula, missugust juttu see vanamees ajab. Ja kuidas ta kõneleb, nii suure hooga, et läheb otse südamesse. Kui oled teda kuulnud, siis saad ka aru, et tal on õigus.”

“Inimesed on sellepärast õnnetud,” kõneles Esku, “et nad ei oska ilmas elada. Üks kisub enese kätte ilmatud varandused, haarab ära teise käte vahelt leivasuutäie. Ons tal seda vaja? Muidugi ei ole. Inimesed ei ole paremad kui murdjad loomad, kes hävitavad üksteist. Aga ometi, inimesed peaksid olema vennad, peab armastama teisi niisama kui iseennast.”

“Aga mis siis teha? Vaesed ei saa ometi midagi parata. Ei saa nad panna rikka mehe tahtmise vastu.”

“Mis teha? Seda teie küsite. Ma tahan teile ütelda, mis olen ilmas näinud. Seal ühinevad sageli need kes leiavad, et neile tehakse ülekohut, ja ühinedes on neil siis niisugune jõud, millele ka rikkad enam ei jõua vastu panna.”

Sellest ei saadud aru ja Esku pidi seda seletama lähemalt.

“Olin kord kaugel lõunamaal ühes sadamas tööl. Töö oli raske, kupjad ja sundijad toored ja palk väike. Seal käis tööliste ridadest läbi jutt: “Paneme seisma töö ja keegi ei liiguta enne kätt ega jalga, kui meie palka suurendatakse ja kõige tooremad sundijad kõrvaldatakse.” Muidugi oli neid küll, kes kangesti kahtlesid, aga teiste pealekäimisel jäid nad viimaks ometi nõusse. Ja ühel päeval ei läinud enam keegi tööle. Küll siis vannuti, kiruti, toodi politsei, aga see kõik ei aidanud. Ähvardati panna vangi, anda kohtu kätte, aga neid, kes ei läinud tööle, oli väga palju. Kus need siis mahuksidki vanglasse ja kust siis võtta kohe uusi töölisi. Laevu oli sadamas palju ja välismaa kaptenid käisid tekil ja vandusid, et nad peavad viitma oma kallist aega. Seal kutsuti ühel päeval töölised kokku ja üteldi: “Meie täidame teie nõudmised, hakake tööle!””

See kõne pakkus endi keskel arutamiseks ja üksikult järelemõtlemiseks rohkesti ainet.

Verihurma telliskivitehase töölised Laur ja Änilane kõnelesid koju minnes isekeskis.

See on jumala õigus, mis Esku kõneleb. Kas poleks ka meil tarvis ette võtta midagi selletaolist? Mis me siis õige oleme, lihtsalt lojused, muud mitte midagi. Näete, missugune on meie elumaja, lihtne karjalaut, külje all kahl mädanenud ja haisvaid õlgi. Ja mis palk see on, saad hädavaevalt silku-leiba. Aga kust tulevad Verihurma Hermile need uhked hooned, täkud teisel tallis ja sarabannid aina säravad. Ega aita meilgi muud, kui ütleme ühel päeval: “Ei nii enam lähe. Anna meile korter, kus võime elada inimese viisi, ja maksa palka, et võiksime osta ometi riide selga ja saapa jalga.” Muidugi pistab siis ülevaataja Hannes esmalt lõugama, aga mis see meile korda läheb.

Palupera männikust käis tee Palupera mõisani. Pühapäeva õhtul tuli paar teomeest, vana Kotka Jaan ja Igaste Rein Roosiojalt.

“Küll see vana Esku oskab kõnelda,” arvas Rein. “Ja mina pean ütlema: päris jumala tõtt ta räägib. Siin oleme aastaid otsa töötand mõisa põldudel. Aga mis oled sa selle juures saand? Ole küll aasta läbi väljas enne päikese tõusu ja õhtul tuled koju nagu läbi peksetud, aga suutäis silku-leiba – see on su palk. Jääd vanaks, vaata, siis ei saa kohta valla vaestemajja. Käi külakorda ja palu suutäit, nagu praegu vana Laane Pärdiga lugu ongi. Aga näe, kuidas seal üleval Palupera mäel elatakse. Noor parun, alles pisuke poisipõngerjas teine, lõi eila kutsaril piitsaga silmnäo veriseks. Sinuga käiakse ümber kui koeraga. Vaata, et saad keppi, kui juba eemalt ei kahma paruni ees mütsi peast. Sa ütled, et su jalad on kanged, jooksva sees, ja kui jääd nüüd maha, mis tahad peale hakata?”

“Ma ei tea seda,” vastas Kotkas, “aga eks nii ole elatud eluaeg.”

“On elatud, seda tean minagi. Aga kas siis nii peab ikka edasi minema?”

“Kuidas see siis võiks olla teisiti?”

“Kuidas võiks olla? Eks Esku kõnelnud seda sadama lugu. Neil oli seal ka ju vilets elujärg, aga lõid teised kokku ja ütlesid: “Ei, me ei tee enam, kui see nii edasi läheb.” Eks meie võiks niisama.”

“Ei, armas poeg,” vastas vana Kotkas, “kus nüüd sellega. Eks me pea ikka tööd tegema. See oleks ometi patt, kui äkitselt hakkaksime vastu.”