Eduard Vilde - Minu vangipõlv Ellis Islandil

Ma sõin hea isuga õhtust ja saatsin rahuliku öö mööda, hoolimata sellest, et teadsin enese juba vangi olevat. Sest kui ma õhtul tekki mööda laeva nina poole tahtsin jalutada, mis vastu sadamasilda seisis, tuli mulle üks „Saxonia ohvitser keelates vastu: ma võivat ainult mere poole oleval tagatekil liikuda.

Järgmisel hommikul oli tollirevisjon. Minu reisikorvis huvitasid ametnikku kõige enam raamatud. Teatava pettumusega vaatas ta mulle otsa, kui talle muu seas pihku puutus Heine teoste kogu iluköites. Anarhist, kes loeb Heinet, ei meeldinud talle nähtavasti. Otsis ta aga pomme ja terroristlikke lendlehti mu kehva vara hulgast, siis viitis ta aega asjatult. Varsti oleme oma kolidega väikesel aurulaeval, mis sõidutas meid Ellis Islandi poole, kuna terve meie kolmas klass, umbes 1700 inimest, juba varemini sinna oli veetud.

Tilluke saareke, mis kannab mainitud nime, on New Jersey riigi päralt ja asetseb New Yorgist natuke maad edela pool, Upperi lahte voolava Hudsoni jõe suudme ligidal. Saarekesele on ehitatud kobar massiivseid telliskivihooneid, mis oma nägusate tornide, suurte portaalide ja rõõmsate aknaribadega soetaksid üsna imponeeriva ja ühtlasi küllakutsuva mulje, kui sind ei heidutaks teadvus, et see ehituslikult nägus, igast küljest veega piiratud kindlus on suur vangikoda. Sest reisija, kelle jalg vastutahtlikult selle hoonestiku lävedest üle astub, on lühemaks või pikemaks ajaks Ameerika Ühendriikide arestant. Ta elab trellide taga ning vahi all ja õhtust hommikuni lukutatud uste taga. Sa oled vang, kas sul mingit süüd on või mitte, ning kui sa nii kehvake oled, et sõitsid kolmandas laevaklassis Uude Maailma, siis lähed ainuüksi selle süü pärast pokri, kuigi ainult päevaks või paariks.

Selle vangla tume tähendus on saanud tänavuse aasta l. jaanuarist peale uue varju juurde. Ameerika sisserändamisseaduste käsitlemist on kõvendatud. Iga tõkkemäärust tarvitatakse suure rigoroossusega.

Ühendriigid kaitsevad endid nende arust üleliigseks läinud sisserändamise vastu. Nopitakse hulkade seast tervise, tööjõu, ainelise järje ja kõlbluse poolest kobedamad ollused välja, kõik teised saadetakse, sageli õige tühistel põhjustel, tuldud teed tagasi. Laevaühingud on seaduslikult kohustatud tagasilükatuid maksuta sinna viima, kust nad tulid, ja neid Ellis Islandil nii kaua toitma, kui laev teele läheb. Uus seadus, mis sisserändamist veelgi kitsendab, on ettevalmistusel.

Aurupaadist viidi meid munderdatud vahimeeste juhtimisel peahoone määratusse, inimestest kubisevasse sisikonda. Ilmatu saalikoppel, traat-taradega pikkadeks kõnnikodadeks jaotatud, võttis meid vastu. Siin formeeriti meist, nähtavasti põhjuste järgi, mis kellegi siiatoomise tarvilikuks olid teinud, üksikud salgakesed, keda hakati pikema ootamise järel kantseleidesse toimetama. Mina leidsin enese viimaks ühest väheldasest ruumist, mille uksel seisis „Arstlik jaoskond” ja kus mitu virka ametnikku tinti ilusale valgele paberile sikutasid. Siin hakatakse siis vist su kruvisid järele vaatama, mõtlesin. Ega nad sind ometi pikemaks ajaks mõnda kummiseintega üksikkongi uurimise alla ei pane – see oleks pagana igav nali! … Nimi võeti kirja, ka laeva oma, siis paluti istet võtta ja oodata. Istun ja ootan. Tund möödub. Teine tund möödub. Kolmandast tunnist möödub pool. Kõigi teistega ootajaist tehakse tegemist, vanad lähevad, uued tulevad – ainult minu hõlma ei hakka keegi, minu kärsitust ei pane ükski tähele! Kas see provokatsioon ei ole? Ehk loodetakse mind nii kaugele saavat, et kargan kantseleihärradele karvu või pillun midagi pähe? See lühendaks ja lihtsustaks tõepoolest mu protsessi märksa! Kuid tulgu, mis tuleb – leppida ma selle ümberkäimisega ei või. Ma supsasin istmelt, astusin suure puldi ette ja seletasin härradele, et ma ei mõtle kauemini enam oodata. Mul olevat kõht, ja see olevat tühi, ning mul olevat ergud, ja need ei laskvat ennast mitte kauemini vägistada. „Veel ei ole ma Ameerika seadusi rikkunud – teie asi on selle eest hoolitseda, et see jääks ka lähemail hetkil sündimata.”

Kui suur suu kuskil mõjub, siis Ameerikas. Seda tarkust sain hiljemgi koguda. Kohe mindi abi otsima. Paar minutit hiljem olin teises ruumis kahe arstliku ülekuulaja ees, kellest üks küsis inglise keeli, teine aga küsimused saksa keelde ja minu vastused inglise keelde tõlkis.

Seesama eilne laul minu varitsevatest vaenlastest. „Kas te Euroopas mitte tähele pole pannud, et teile uulitsal järele kõnnitakse?”

„Olen küll: ühed kõnnivad järel, teised ees.”

„Mitte nii: et teile keegi alatasa järele hiilib, teid vahetpidamata silmas peab, teie liikumise üle arvatavasti mingi salanõuga ja kurja tahtega valvab?”

„Ei, doktorihärra, tagaajamishullust ma ei põe.”

Nad vahetasid teineteisega kiire pilgu, mis ära sulas muhelusse.

„Teie olevat paar aastat Euroopas, nimelt Saksamaal, ühes närviparanduse-asutises ravimisel olnud; kas teie ergud on nüüd jälle korras?”

„Niisuguse asutise tarvis näivad minu denuntseerijad küpsed olevat, muidu luiskaksid nad pisut arukamalt. Miski pole kergem kindlaks teha, kui et mina rohkem kui 27 aastat vahet pidamata oma kutsepärast ametit olen pidanud.”

„Keda te oma denuntseerijateks peate?”

Tähendasin oma umbkaudset arvamist ja andsin selle põhjenduseks pikema seletuse, mida ülekuulajad teraselt tähele panid. Minu imestuseks pöörasid nad uurimise nüüd asjadele, mis olid arstlikult alalt hoopis väljas, kuid hiljem sai mulle selgeks, et see sündis ikkagi arstlikul eesmärgil: minu vastuste järgi taheti mu vaimse tervise üle otsustada. Härrasid huvitas kõigepealt minu poliitiline meelsus.

„Kas olete kunagi anarhistlikele või nihilistlikele aateile lähedal seisnud?”

„Ei, ma olen ainult sotsiaaldemokraat. Nihilismi kohta lubage mind tähendada, et sellenimelistest poliitilistest aadetest kõneldi õndsa Turgenevi ajal, kes müntis voolule ka selle nime, nii siis läinud sajandi 80. aastatel. Praegu aga elab ja valitseb nihilism ainult veel minu denuntsiantide peades.”

„Missuguse sihiga on ajalehed, milledele kaastööd teete?“

„Osalt demokraatlikuga, osalt sotsiaaldemokraatlikuga, kuid viimased ilmuvad ainult väljaspool minu isamaad.”

Seepeale võeti kõnesse üks kaebusepunkt, mis üllatas mind samuti täieliku uudsusega nagu too vaimuhaiguse lugu: minu ärapõgenemine naise ja laste juurest. Valekaebajad olid nimelt „puhast tööd” püüdnud teha. Nad kalkuleerisid: mida rohkem süüsid, seda keerulisem kaitsmine, seda kindlam vastase tagasisaatmine Euroopasse. Sisserändamisvalitsusel aga on tagasisaatmisega praegu suur rutt. Rabeleb tõrvatud mees enese ühest konksust lahti, eks siis pea teine, ja kui mitte teine, siis ehk kolmas. Seepärast vaimuhaiguse ja anarhismi kõrvale veel „perekonna kuritahtlik mahajätmine”, mida Ameerika sisserändamisseadused, nagu kaht esimestki pattu, tingimata emigrandi kojusaatmisega karistavad. Ülekuulajate nõudmisel jutustasin neile oma esimese ja teise abielu loo ära: et ma Berliinis 20 aasta eest tsiviilabiellu olin heitnud, et mul iialgi lapsi pole olnud, et ma oma esimesest naisest juba ligi 14 aastat lahus olen, et see kui mittekristlik abielu riigis, mille alam ma olen, seaduslikult maksvusetuks on tunnistatud ja et ma oma maailmavaate ning poliitiliste põhjuste pärast Venemaal 1905. aastal vabaabiellu astusin, et kirikliku laulatuse tseremoonia alt pääseda.

„Kas teil oma esimese abielu maksvusetuks tunnistamise kohta dokumenti on?”

„Niisugust dokumenti ei või mul olla. See on Venemaa valitseva senati määrus, mida säilitatakse Vene riigi Seaduste Kogus. Kui mina 1905. aastal uuesti tahtsin abielluda, pöördusin enne advokaadi poole, et lasta oma endist abielu seaduslikult lahutada. Minu advokaat, härra Jaakson Riias, andis mulle, kui ta asjasse puutuvad seadused läbi oli vaadanud ning ka evangeeliumi luteri usu kindralkonsistooriumist järele oli küsinud, otsuse, et minu abielu kui Venemaal eo ipso maksvuseta abielu mingit vormilist lahutamist ei nõua ning kohtuliku protsessi teel lahutatav ega maksvusetuks tunnistatav ei ole. Venemaal otsustab abielu asjus ainult kiriklik ametivõim, millele aga mittekiriklik abielu ei allu. Ilmlikel kohtuil jälle puudub abielude suhtes iga kompetentsus.”

Et minu Venemaa passil seisab minu endise abielu maksvusetuse kohta asjaomane märkus, seda ei tulnud mul meelde mainida; ka olin passi Euroopasse maha jätnud, kust ma ta hiljem traadi teel kätte nõutasin.

Seega lõppes inkvisitsioon. Kuid ainult tänaseks. Kui mind veel kahest-kolmest kantseleist läbi oli pukseeritud, kus minu kohta ikka jälle midagi paberisse pisteti, jõudsin viimaks endisesse traatvõredega hiigelsaali ning pikkade vahekodade kaudu ühte osakonda, mille eelkoridori sein kandis lapidaarset pealkirja: „Emigrantide korterid”. Kae, või korterisse pannakse sind siia! mõtlesin kasvava põnevusega. Vist ei saa siis maalepääsemisest täna veel asja. – Minult küsiti, mäherduse rahvusega ma soovivat koos elada. Valisin sakslased kui puhtamad. Silmapilk hiljem olin pogris.

Ma astusin oma käsikompsudega ühte ruumi, mis võis vaevalt 140 kuubikmeetrit suur olla. Ruum oli inimesi puupüsti täis. Ühed istusid kolmel seinte ääres seisval pingil ja kahel ainukesel aiatoolil, teised seisid istmete puudusel püsti. Raudsammaste külge kinnitatud magamisraamid – kaks kõrvuti, kuus paari pealekuti – olid lae alla tõmmatud. Suurt, mere poole minevat akent kaunistasid raudsed võrktrellid. Kambri kõrval asetseva avara väljakäigukoha uks seisis lahti ning esitles mu ninale lõhnakest, mis mitte liiga kange, aga ka mitte liiga lahja ei olnud. Väljakäigukohas oleva veekraani kallal kustutas üks germaani noormees parajasti oma janu, teine ajas habet, kuna kolmas vaigistas sealsamas mingit muud vajadust. Ehituselt oli tuba kõigiti korralik: seinad kolmandiku kõrguseni vooderdatud valgete samottkividega, põrand tehtud kuuekandilistest siledatest tsemenditahvlikestest, uks ja aknaraamid heast puust hoolsasti meisterdatud.

Ma tervitasin härrasid kaasvange ja küsisin, kas neil ikka nii vähe ruumi on.

„Mõne päeva eest oli meie salongis pisut lahedam,” vastas mulle üks väike habemik sakslane võltsimatus „Dräseni“ murdes, kuna ta pöidlaga põlglikult üle õla näitas, ,,aga tunaeile tuubiti meile terve Pfalzi pillikoor, kakskümmend kolm muusikalist kelmi, ühes oma mürariistadega lisaks, ja nüüd seisame tihedamalt koos kui papid põrgu väravas. Ja oleksid siis veel mõistlikud moosekandid, kes tooksid vahel väikese valsi „Nutusaare” rahvusvahelise publiku lahutuseks kuuldavale. Aga ei. Istuvad pingid läbi, sülitavad põranda ligedaks, aga pillid lastakse kotis roostetada!“

„ Wir blasen nur noclt Trübsal! ” [Me puhume veel ainult kurvastust (saksa k.)] ohkas üks süüdistatud pfaltslastest, kes norutas oma lühikese piibunossiga nurgas imar-vängelt lõhnava suitsupilve sees, kuna tema kõrvalt kerkis virn kottides ja kastides olevaid muusikariistu.

„Poisid, goddam, andke ometi uuele vabariiklasele teed ja istet!” käsutas järsku keegi kõhukas berliinlane preisi alamohvitseri toonil. „Kas te pimesikud ei näe, kuidas Ameerika priius ta ära on rammestanud!”

„Mis minusse isiklikult puutub, härrad,” vastasin neile vagusalt, „siis ei tee ruumiküsimus mulle vähematki muret. Minu „ülemkoda” on nimelt natuke korratuses. Mul käivad tujud peal, mille puhul ma naabritele ja teistele ligidalolijaile enam-vähem tülitavaks võin saada. Ma nimelt löön, hammustan, torkan noaga, kõmmutan brauninguga. Säärast anarhistlikku „otsekohest aktsiooni” alustan enamasti siis, kui ma parajal pilgul istet ei leia või kui naabrid mind pigistavad. Tarkadel hetkedel, mis paraku mitte liiga sagedad pole, olen muidugi igasuguse terrori vastane.“