Karl Ristikivi - Hingede öö

Kogu tänav tundus kuidagi suletud, ärapööratud näoga. Aimasin millegipärast, et see pidi olema umbtänav, see ei viinud kuhugi, ja sellepärast ei olnud siin ka rahvast. Peaaegu kõik aknad olid pimedad, ainult paaril kõige ülemise korra aknal kaugemal säras kunstlik jõulutäht. Ühes aknas paistis peegeldus vilkuvaist küünlatuledest, aga kust see küünlavalgus tuli, seda ma ei leidnud. Alumise korra aknad olid varustatud kas luukidega või tugevate raudvõredega, võimalik, et siin oli kullasepaärisid. Tänav ise oli kitsas, aga kõnnitee lai ja sile, ja isegi selles pimeduses võisin märgata parketimustrit tumedatest ja heledatest kiviplaatidest. Kuulsin ainult oma samme kajavat – kaja tuli aga niipalju hiljem, et tundus, nagu kõnniks keegi mu järel. Algul pettis see mind, nii et ma vaatasin paar korda tagasi. Aga ma ei näinud seal midagi peale peatänava valguskuma.

Ei saa öelda, et ma oma hirmust siin kohe oleksin vabanenud. Alguses jälgis see mind, siis tundus, nagu varitseks see hoopis eespool. See tunne muutus veelgi sügavamaks ja tumedamaks, aga selle pinnale kerkis mingi sama mõistmatu ja põhjendamatu hulljulgus ja hoolimatus. Lapsepõlves olin mõnikord võidelnud pimeduse vastu vilistamisega, vahe oli ainult selles, et see vile nüüd ei saanud kuuldavaks. Mul oli korraga tunne, nagu läheksin vastu mingile seiklusele, mille olemusest mul polnud mingit aimu, mis mind aga ometi vastupandamatult meelitas. Tundsin isegi kerkivat väikest ootusärevust, peaaegu kannatamatust.

Tänav tegi siinkohal väikese käänaku ja sellest möödudes nägin ootamatult valgusjuga, mis ühest majast lõikas risti läbi tänava. See tuli üllatusena, nii et ma korraks tasandasin sammu. Samas hakkasin kuulma nõrka muusikat, mis tõenäoliselt tuli samast majast. Kui ma jõudsin valgusvihuni, võisin näha, et see tuli uksest, mis tänava kommete vastaselt oli pärani avatud.

Leidsin sellele kohe lahenduse, mis tekitas väikese pettumustunde. Arvatavasti oli siin mingi avalik vana-aasta ärasaatmine, mingi kõrvaltänavasse peidetud kino või teatrike. Sel kellaajal pidi etendus muidugi olema juba alanud, millega ka võis seletada, et polnud näha kedagi, kes oma samme oleks seadnud selle oaasi poole.

Lootsin, et mul siiski vahest õnnestub sinna hetkeks sisse astuda. Et uks oli nii kutsuvalt lahti, võis arvata, et nii vaeslapselikus kohas asuv saal ei olnud välja müüdud. Nii saaksin viimaks ikkagi paari krooni eest ostetud valguses ja soojuses veeta selle tunnikese, mis sellest aastast veel oli jäänud. See oleks muidugi tähendanud taganemist mu varem tehtud otsusest. Aga parem lõpetada vana aasta oma ebaõnnestumise tunnustamisega, kui et alustada uut aastat sellega.

Ja ma astusin sisse lahtisest uksest.

Wouldst thou be in a dream, and yet not sleep?

Muusika kostis nüüd juba üsna selgesti, sest ka järgmine uks otse saali oli lahti. Sealt tuli ka see hele valgus, mis oli paistnud tänavale, sest muidu oli eesruum üsna hämaralt valgustatud. Tükk, mida mängiti, oli mingi klaverikontsert, mida ma kindlasti olin varem kuulnud, mida ma aga kohe ära ei tundnud. See meenutas midagi, millel tänase õhtuga ei olnud mingit sidet – jasmiinilõhna. Läbi lahtise ukse võisin veel näha, et saalis istusid inimesed ridamisi asetatud toolidel, kuid see valgus, mis pealegi voolas otse vastu, oli nii hele mu veidi õrnaks muutunud silmadele, et ma midagi selgesti ei näinud. Pealegi on mu silmad juba loomult üsna tunduval määral astigmaatilised. Kõik paistis nagu läbi prilliklaasidele langenud udu.

Korraks tuli mulle tahtmine jälle tagasi minna, aga ma sundisin ennast siiski paigale jääma. Vaatasin ringi avaras, kuid madalas eesruumis, otsides kassaluuki. Aga ma ei näinud seda kuski. Nägin ainult hämara ruumi tumedaid seinapaneele, mustade, otsegu suitsunud aampalkidega lage ja ainsa sisustusena tühjas ruumis garderoobi, mis asus vasakul ja oli kuhjatud üliriietega.

Astusin otsustavalt lahtise saaliukse poole. Sammud põranda kivitahvlitel kõlasid nii tugevasti, et ma siiski kohmetult peatusin. Teatud määral äratas mu tähelepanu seegi, et seda ruumi tänavast ei lahutanud mingi lävi või trepp, vaid et kõnnitee kiviparkett otse näis jätkuvat põrandana. Siis, kui ma seal seisin keset ruumi, tuli üks hallijuukseline vanamees, keda ma varem ei olnud märganud, kikivarbail mu juure ja ütles sosinal: „Palun siiapoole!“

Ta pidi olema riietehoidja, sest ta viis mind garderoobi poole. Pikemalt mõtlemata andsin ära palitu ja kaabu ja sain vastu vaskplekist numbri, millele kiiret pilku heites nägin, et sellel arvu asemel seisis tähekombinatsioon XYZ. Ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, sest kogu aeg vaatasin ikka veel ringi, otsides mingit kassat, ja et ma seda ei leidnud, pöördusin tagasi, et küsida riietehoidjalt, kas vahest tema ei hoolitse ka piletimüügi eest. Aga teda ei olnud enam seal ja garderoobi kõrval nägin väikest ust, mis oli pooliti avatud. Sealt teda otsima minna ei pidanud ma aga sündsaks.

Lähenesin nüüd ettevaatlikult saaliuksele, mille juures seisis kaks meest pikkades, mustades kuubedes, milliseid ma pole enam sellest peale näinud, kui meil algkoolis käis üks koolinõunik, kelle võte selle lõhkise saba vahelt taskurätik välja õngitseda oli jätnud meile unustamatu elamuse. Nad olid mõlemad keskealised, pidulikkude ja tähtsate nägudega, rohkem inglise teenrite kui tavaliste rootsi uksehoidjate moodi. Mõnel teisel juhul poleks ma iialgi usaldanud neist mööda sisse tungida. Aga nüüd ei hoolinud ma isegi midagi välja mõelda juhuks, kui nad minult piletit nõuaksid. Kui ma oleksin teadnud, kui kaua see etendus juba on kestnud, oleksin ju võinud teha näo, nagu oleksin ainult vahepeal välja läinud. Selline võimalus on siin maal tegelikult olemas, nii teatris kui ka kontserdil pärast esimest vaheaega. (Millest ei maksa järeldada, et ma oleksin seda võimalust kasutanud või soovitaksin kellelgi seda teha.) Aga ilma midagi ütlemata, isegi minu poole vaatamata ulatas üks neist mulle kavalehe ja viipas käega vasakule, kus viimases kahes toolidereas leidus tühje kohti.

Mõningal määral kergendas mu olukorda see, et publik istus seljaga minu poole. Heledasti valgustatud saal ise erines tunduvalt süngest, kuidagi keskaegselt mõjuvast eesruumist. See oli pigemini rokokoolik, kõrge ja valge, heleda parkettpõrandaga, kus toolidevahelist keskkäiku kattis sinise põhiooniga vaip. Saali valgustasid neli kroonlühtrit elekterküünaldega, sellele lisaks näis veel olevat mingi prožektori valgus suunatud saali kaugemasse otsa, kus oli midagi poodiumitaolist. See oli paar trepiastet saali muust osast kõrgemal ja seal istus noor tütarlaps roosas kleidis, keda tiibklaver pooliti varjas. Ma ei mõelnud sugugi sellele, et selline klaveri asetus õieti oli ebatavaline. Parajasti oli muusikas vaheaeg ja ma ruttasin, et võimalikult vähe segades oma kohale jõuda, sest mu sammud kõlasid ikka veel meelehärmi tekitavalt valjusti.

Oli veel üks asjaolu, mida kohe märkasin ja mis mu kohmetust tunduvalt süvendas, veel enamgi kui puuduv pilet. Igal juhul pidin ma siinses seltskonnas tähelepanu äratama kaunis ebameeldival kombel. Pidin veel enam imestama, et need kaks tõsist ja ranget keerubit olid mu sisse lasknud. Kogu seltskond oli nimelt piduriietuses, härrad kas frakis või smokingis, daamid õhtukleitides ja enamik neist dekoreeritud karusnahkadega.

Kui ma aga eelviimases reas avastatud tühja tooli poole trügisin, hingasin korraks kergendatult. Just selle tühja koha kõrval istus üks noor poiss, kes oma riietuselt siia veel vähem sobis kui mina. Olin ise vähemalt niiöelda restoraninõuetele vastavalt riides. Tal oli aga seljas pruun pintsak, kõrge kaelusega must svetter, jalas manchestersametist ja tublisti kulunud ja väljaveninud püksid ja tanksaapad. Ometi polnud ma teda enne märganud, kui ma otse ta juures olin, ja nähtavasti ei märganud teda ka teised. Ta tõusis püsti, et mind mööda lasta, ja kui ma hääletute suuliigutustega vabandasin, naeratas ta nagu äratundvalt. Selle põhjuseks võis aga olla ka ainult asjaolu, et ta minus riietuse suhtes leidis ühe, kes vähegi toetas ta erandlikkust selles tärgeldatult soliidses seltskonnas. Võimalik siiski, et ma olin teda kunagi kohanud, ilma sellest päris teadlikuks saamata. Tal oli seda tüüpi nägu, mis tundub tuttav ka esimesel kohtamisel, sest et selle üksikud elemendid nii sagedasti esinevad.

Toolid näisid kuskilt mujalt siia toodud olevat, sest nad ei sobinud saali ülimusliku stiiliga – need olid lihtsad, kerged puutoolid, mis vähimagi liigutuse puhul segavalt nagisesid. Istusin selletõttu kaunis ebamugavalt pingutatult. Ja samas algas ka muusika uuesti. Klaveri mänglev meloodia põrkas vastu saali jäiselt korrektset atmosfääri, nagu oleks see olnud klirisev klaas. Heitsin pilgu kavalehele ja nägin, et see oli Mozarti klaverikontsert number 26, tuntud ka Kroonimiskontserdi nime all. See oli ainus programmipunkt, mis kavalehel seisis. Õieti oleksin pidanud selle ära tundma ka ilma kavalehele vaatamata, sest kolmanda osa lihtne teema jääb kergesti meele isegi üsna vähemusikaalsele inimesele, kes seda kord on kuulnud. Ja ma olin seda varem kuulnud. See oli olnud sel mälestusväärsel õhtul – nüüd ma teadsin ka, miks mulle kord oli tundunud, et see mingil kombel meenutab jasmiinilõhna. (Miks jasmiinilõhn, kui need tegelikult olid pärnad, mis lõhnasid? Valge vesiroos ei lõhna teatavasti üldse.)

Nägin nüüd klaverimängijat ees poodiumil, kummalisel viisil otse seljaga kuulajate poole. See oli tütarlaps kohevas roosas kleidis, kelle tumepruunid juuksed olid kuklas lühikeseks lõigatud, nii nagu see oli kombeks kahekümnendail aastail. Kuid ma ei näinud mingit orkestrit, kuigi kuulsin. Kui orkester oli asetatud saali teise otsa, kuulajate seljataha, siis oli see igatahes väga omapärane. Ma ei usaldanud siiski hästi tagasi vaadata, üldine tardumus oli haaranud mindki. Tõenäolisem oli, et orkestrisaade tuli heliplaadilt varjatud valjuhääldaja kaudu. Olin kuulnud või lugenud, et on olemas plaate ainult saatega viiulile, või jälle kammermuusikaga, kus üks instrument puudub. Miks ei võinud sama hästi leiduda ka plaate orkestrisaatega tervele kontserdile? Või miks polnud lõpuks võimalik, et terve kontsert tuli grammofonist ja klaverimängija oli ainult trikk? See seletas ka klaveri ebatavalise asetuse.

Kui see oleks olnud mõni teine muusikapala, oleksin kindlasti selle üle rohkem pead murdnud. Nüüd said aga hoopis teised tunded ja mälupildid ülekaalu. Unustasin sealsamas mitte ainult selle väikese tehnilise küsimuse, vaid ka teised, mis olid hoopis olulisemad. Mingi kerge ja vastutustundetu meeleolu lained kandsid mind neist küsimuskaridest üle. Ma ei juurelnud enam probleemi kallal, mis maja või mis seltskond see oli. Mozarti muusika klaasselge harmoonia oli nagu omaette suletud ruum, kuhu ükski ebakõla sisse ei pääsenud. Mind ei vaevanud korrakski küsimus, kuidas ma nii lihtsalt siia sisse olin pääsenud, kuhu ma ju tõepoolest ei kuulunud. See tundus niisama loomulik, nagu teadvus sellest, et elad, ja võtad seda enesestmõistetavalt, esitamata küsimust, kust ja kuhu. Ja ometi oli isegi argipäevaülikonnas noormehel mu kõrval suurem õigus siin olla kui minul. Ma pole kohanud ühtki teist inimest, kellel korrakski oleks tekkinud kahtlus, kas ta olemasolu on õigustatud.

Oleksin tõenäoliselt unustanud ka oma naabri, kui ta oma rahutusega aeg-ajalt poleks tõmmanud mu tähelepanu endale. Võib-olla ei ole rahutus õige sõna, sest see väljendus ainult üksikutes liigutustes, mitte üldises olekus. Väikeste vaheaegade järel tõstis ta käe, lükkas tagasi musta varruka ja vaatas käekella. See korduv liigutus kiskus mu pilgu vägisi ta kätele. Need olid mitte just väga puhtad, pruunid käed juurteni äranäritud küüntega ja pooleldi paranenud lõikehaava-armidega. Käte järgi otsustades oleks ta võinud olla kas mehhaanik või mõni muu käsitööline. Aga siis nägin ta põlvedel rihmaga kinniköidetud raamatupakki, millest pealmine kandis nime „Loogika“. Lihtne hall kaas, igava kohustuse sümbol, osutas, et see oli kooliraamat.