Jakob Mändmets - Külamehed

Küll tõusis ta sees midagi, mis teda selle poolest elavalt sõitles, aga see polnud muud kui sõitlus. Mingit mõistlikku põhjendust polnud ette tuua, sellepärast niisugune sõitlus ka palju ei mõjunud.

Ja mis mõisnikkude või nõndanimetatud mõisavanemate austamisesse puutub, see langes joonega. Küll oli neid vanemaid või mõisnikke, kes pealtnäha vallale, rahvale head tegid, aga lähemalt vaadates tegid nad head sellepärast, et ise rohkem selle läbi võita. Nad pidasid alles nüüd veel oma esivanemate sakslaste teguviisi ajakohaseks, kes maarahvale klaaspärleid ja peegleid andsid ja siis enestele kalleid kasukanahku ja muid hinnalisi andisid vastu võtsid. Olgu nüüd küll, et nüüdne vahetamine hoopis teisel viisil sündis, nõndanimetatud heategemise nime all tuntud oli, ometi oli põhimõtteliselt ta üks ja seesama. Niipalju kui Vaik ka püüdis otsida, ei leidnud ta ülema klassi poolt alama rahva vastu nõndanimetatud ja ülikauniks ja kõrgeks kiidetud inimese-, ligimesearmastusest mitte raasugi. Igale poole taha redusse oli inetu omakasupüüdmine peidetud, olgu ka nii salamahti, et ta iga kord silma ei paistnud.

Ja see’p see vilets lugu oligi, et see inetu omakasupüüdmine neile vaestele silma ei paistnud. Oleksid nad teda näinud redust, heateo seljatagant, vastu irvitamas, kes teab. Mõni oleks ehk puu võtnud ja teda hurjutanud.

Mis siin ja seal ka talupoegade ja sakste vahelise sõbraliku oleku üle kõneldi, siis võis iga terase nägemisega inimene sest aru saada, et see tühine kõlin ainult kunstlikult rahu-unesse suigutamiseks on toime pandud. Täiesti leplikust olekust, rohkem veel sõprusest selle kahe seisuse vahel ei võinud siin edaspidi ega nüüdki juttu olla.

Teine pidi valitsev võim olema.

Ja nüüd olid mõisnikud siin nõndanimetatud jämeda otsa kord enda kätte saanud ja mõisnikud püüdsid sellel uinuval hiiglasel hellasti käe kaela peal pidada, teda unesse edasi kussutada, et neil seda parem talitada oleks. Ja see, kui Vaik sellele mõtles, kuidas mõisnikud püüavad rahva enesetundmist kõigest väest kõvades mähkmetes kinni hoida, täitis teda vihaga. Ja et see rahvas ikka edasi, enesest lugupidamist unustades, mõisnikkude ees alanduses roomas, seda heameelega sallis, kui uhke isand igas liikumises talle silma ette pani, mis tema ja mis rahvas on, täitis ta südant haledusega. Lauldi ja kõneldi ka siin ja seal isamaast, eesti vendadest, aga see oli muidu nagu jutuaineks saanud, iseäralikku tähendust neil lauludel-juttudel polnud.

Tõesti, niisugune nähtus tegi südamele valu.

Ja kuidas vaadati kaugemalt selle rahva peale?

Rahvast ei teatud palju, ja see vähene, mis teati, teati ainult teiste jutustuste järgi. Ja mis oli lapsukesest kõnelda, kes veel omal jalal ei kõndinudki? Vähe head, sest ta kasvatajad, niihästi vaimulikud ja ilmalikud, rääkisid, et ta pidavat üks kangekaelne, jonnakas laps olema. Niisugused kasvatajad tegid vahel üsna mureliku näo ja ütlesid osavasti ohates: “Ei sest lapsukesest niisugust inimest kasva, et see ka ilmarahva seas võiks omal jalal kõndima hakata. Küll oleme meie talle palehigis õpetusi jaganud niihästi vaimuliku kui ka ilmaliku elu poolest, aga tal on kõva pea, ei sinna sisse lähe midagi.” Siis kirjutati pikad aruanded kõiksugu nõndanimetatud kuritöödest, räägiti kombelise elu langemisest, pühade vaimulikkude asjade vastu külmemaks minemisest ja jälle näidati näpuga: “Näe, see on eesti rahvas, need asjad on seal üsna päevakorral.”

Tõsi, jumal paraku, kaugelt nägija pidi pead vangutama ja juurde lisama: “Niisugune pisuke rahvas…”

Tõsi, aruanded ja kõned rääkisid ju sellest maast, kus eestlased elasid.

Härra Vaik ei kõngutanud pead ja ei õhanud rahva pattude pärast. Tema ütles ettevaatamatu noore inimese kombel, et sünniks vahest ka karjaste pühaduse pärast pisaraid valada. Laiksaare haritlastele olid niisugused mõtted uued ja hirmsad. See on vist see uue aja mees, sotsialist või nihilist, või jumal teab, on niisuguseid parajaid – listisid veel palju.

Jah, niisuguse mehe eest sündis eemale hoida, niisuguste mõtete eest hoiatatakse vist isegi pühakirjas, niisugused mõtted hakkavad vist külge kui pidalitõbi.

Kuid see kõik ei muutnud härra Vaigu vaatepunkti isamaa asjade kohta ja ta püüdis “häid mõtteid” ka taluinimeste seas edasi õhutada ja neid, nagu härra Vaik ise armastas nimetada, “inimesetundmisele kasvatada”.

Iseäranis elavalt kandis pooliti äralagunenud Naari koht, kus nad täna oksjonit olid tulnud pidama, meie rahva viletsat seisukorda meelde. Muidugi vaatas igamees omast vaatepunktist sellele viletsusele, mis siit neile vastu haigutas. Talitaja nägu oli tusas, sest Naari kohal oli Luha küla omadega tublisti sarnasust. Ta teadis, kust see vaesus tuleb, sest niisuguseid kohtasid oli palju. “Nöörijad, vereimejad, katsuvad, kuidas vaese talupoja käest viimse kui kopika kätte saaks, pärast surgu aia ning hange vahel.”

Kohtumees silmitses maapinda, heitis pilgu üle koha sisseseade. “Siin võiks tõepoolest midagi teha,” mõtles ta ja ta leidis palju vigasid majapidamises. Nägi mitmeid varanduseallikaid, mis aga hooletult olid kinni tallatud. Ta hingesse asus iseäralik kahjutundmus, süda läks nagu haledakski, aga kelle üle niisugune tundmus ta südamesse pesitas, sellest ei saanud ta aru. Oli see nüüd sellepärast, et koht nii hooletusse oli jäetud, või oli tal vaesest peremehest kahju, seda ta ei teadnud. Kirjutajahärra Vaik vaatas hoopis üleüldise pilguga. Tema ei näinud ainult Naari talukohta, vaid ta kujutas selle all endale ette tervet lõppevat, nagu hinge vaakuvat rahvast. Jah, üht rohtu oleks talle tarvis – haridust, teadust, aga kes teeb selle suure looma suu lahti, kes valab talle pudelist seda rohtu kõrisse.

Kes?

Sellele ei suutnud härra Vaik kostust leida.

“Lähme korraks tuppa.”

Tuba oli hoopis ilma aknata, aukus sauest põrandaga, nagu nad siinpool sugugi haruldased polnud. Paljaste särkidega lapsed kükitasid lee ees, kus ema neile praegu jahu sorinal vette laskis, et väikestele pehmet putru keeta. Kibe ving tõusis leest emale vastu silmi üles, kuna see silmadest valguvat vett jämeda varrukaga püüdis ära pühkida.

Niipea kui võõraid märkasid, jooksid lapsed aralt pimedasse nurka pelgu. Ema tõi pika pingi, pühkis valgest riidest, nüüd aga tublisti määrdunud põllega üle ja sundis võõraid istuma.

Selle aja sees oli jahu vist juba jõudnud paja põhja kõrbeda. Peenike, mitte üsna vastumeelne kõrbehais heljus õhus ja tungis vallaametnikkude ninasse, nagu oleks ta näha tahtnud, mis seal ka näha on. Pimedast nurgast tuli väike ilus valge põrsas, kõrvaotsad mustad, välja, jäi vallaametnikkude ette seisma ja vahtis, uudishimulikult põrsahäälega röhkides, nagu midagi järele pärides, meestele otsa. Siis läks ta, kui ära nägi, et võõrastest temaga kõnelejat ei saa, perenaise poole ja püüdis sellega elavamalt pikemat juttu alustada. Aga ka perenaisel polnud põrsa kõnest lusti, lõi talle tugevasti lapiti käega mööda külge. Nüüd läks põrsas laste juurde nurka. Küllap ta nendega juttu sai, küllap nemad üksteist mõistsid. Oi, põrsas on lastele kena seltsiline, poleks tal paganal nii väga teravad hambad. Aga ärge mõtelgegi, et seapõrsas liiga rumal loom on ja ma palun, ärge vihastage ilmaasjata, kui keegi teile “põrsas” ütleb.

Pole viga, pole viga.

“Noh, kas Mihklit ennast kodus polegi?” küsis kohtumees.

Naine ajas ennast sirgu. Suur täis inimene. Poleks ta mitte niisugune talunaine olnud, võib olla, et keegi teda oleks väga ilusaks inimeseks pidanud ja ta kõrgest otsast, tublist ninast, lahjapoole pikergusest palgest kes teab mitmed-setmed suured vaimuanded välja lugenud, oleks ta tugevaid käsi ja ümmargusi käsivarsi imestanud, oleks ta kõrgeid rindu mäekinkudega võrrelnud, oleks ta pikki juukseid merelainete suguseks kujutanud, aga nüüd polnud siin midagi märgata, sest ta oli paljas vilets talunaine, kellele täna oksjon tehakse. Ka ei teadnud need mehed selle naise juures niisuguseid omadusi märgata; nad ei pannud seda iseäralikuks, kui ta põlglikult, kahetseval valurikkal uhkusel ütles:

“Pole teda kodu. Mis teda siia tarvis?”

“Kas tuleb varsti?”

“Ei tulegi – te teate ju ise.”

Muidugi nad teadsid, vallaametnikud teadsid vallas kõik. Nad teadsid ka seda, et vallas teisigi niisuguseid naisi on, kes oksjonile külma rahuga vastu vaatavad.

Aga süda – süda.

Vallaametnikud läksid toast õue. Päike oli juba sedavõrd kõrgele tõusnud, et ta täie soojusega paistis.

Soe, päris soe, tuuleõhku mitte tundagi.

Sigudik käis vingudes õue mööda edasi-tagasi, nähtavasti oli tema pikakarvaline kasukas talle praegu liig. Aga mis sa teed, nii suur kui sea pea ka on, sedavõrd tarkust pole seal sees ometi, et ta omast jõust pikad karvad oskaks maha heita.

Ja väljast polnud abi loota.

Viimaks arvas sigudik paraja koha leidnud olevat. Ta puges lagunenud, laugakil aia alla, lükkas nina kõigest väest maa sisse, nii et külm vilu muld välja tuli, ja sirutas sinna peale.

Tal oli nähtavalt hea tundmus.

Karjamaalt tuli värsi-pruks kiili karates. Nagu kiilide, nende vaenlaste vastu ähvardades hoidis ta saba kui sõjariista üleval. Kuid vaenlased ei hoolinud narrikese kaitseriistast. Lauda ees jäi ta korraks seisatama, nagu oleks tahtnud ta sellest oma värsikesemõistusega aru saada, kas see vilets, igapidi upakile vajunud laudakene jaksab ka talle vaenlaste eest varju anda. Kuid tal tuli viimsel pilgul vist mõni vanasõna meelde, mis ta tarkade inimeste käest oli kuulnud ja – värss põgenes lauta.

Selle aja sees oli juba hästi külainimesi Naarile kogunenud. Muidugi ei tulnud nad siia kõik asja pärast, nad olid nagu surnuvalvajad, kes teda veel soovivad viimsel silmapilgul palgest palgesse näha. Vanemate meeste näod olid tõsised, isegi mingi salahirm nagu hoidis keelepaelad kinni. Oksjon polnud siinpool haruldane asi, mitmed olid teda ise elus tunda saanud ja mitmele teisele tikkus iseäralik kuri etteaimamine hingesse. Sellest iseäralikust etteaimamisest ei võinud arugi saada, kuid nagu oleks keegi sosistanud: “Ega tea, kuidas sinugagi läheb.” Sellest võis ikka aru saada. Talupojad tundsid endid nagu halva paadiga vee peal olevat, ahnesti kuhugi ääre poole sõudvat. Kui ilm hea, tuul paras ja tagant on, võib olla, et ta siis ka õnnelikult sinna eemale kaldale jõuab. Aga kui tuul tõuseb, meri mässama hakkab – siis, siis ei püsi paat, siis peab põhja vajuma.

Eks Naari Mihkliga läinud nõnda, ta ju nüüd vajus, vajus.

Külamehed kogunesid varjulisse kohta aia äärde. Nad tegid juttu küll ühest ja teisest, üks küsis teiselt, mis linna pool ka näha oli, nad rääkisid tänavukevadistest hobusevarssadest ja ohkasid, et vihma ei tule, sest maa olla kuiv kui lee tuhk.

Aga päris asja, tänase oksjoni peale ei tahtnud naabrid heameelega juttu keerata. Mis seal ka rääkida oleks olnud, olid ju läbi ja läbi tuntud inimesed. Ja mis see oksjon siis on. Teab, kuidas läheb, võtavad poole hinnaga käest ära. Kuidas see nüüd Mihkliga on, et ta edasi ei saa, küsis ka mõni, aga keegi ei tahtnud sellele vastust otsida. Küllap säärane küsimus oli mõnele teiselegi meelde tulnud, aga et see raske, vahest võimatu oli ära kosta, sellepärast ei armastatud niisugust pähklit. Joodik Mihkel polnud, laisk ka mitte, seda naabrid teadsid, aga seda nad teadsid, et tema käes miski asi ei edene. Loomad surevad tal alatasa, hunt pureb vahel varsa reie läbi ja isegi rahe purustas mineval aastal pea ainult Naari põllu päris sodiks. Teistel läks hoog kergemini üle.