Villem Grünthal-Ridala - Ungru krahv ehk Näckmansgrund

On läinud mitu päeva, mitu ööd,
ja mitu nädalat ja mitu kuud,
ja jatkunud kesk tüünt on argitööd.
Ja vaevalt kohkanud on ranna puud,
ehk kastund adrud, meriajud muud.
Ja kustunud on kilged, ranna leed.
Kuil merikoer ei ole avand suud
all Näki-Neelus, maa pool sõidu teed,
kus tormi aegu hulisevad mustad veed.

Jo valvel mitu ööd on istund krahv,
kulm kortsus, meri öine silme ees,
ja kõrval vana Andres, kipper vahv.
Nõrk tuli vaevalt loidab kivilees,
rumm helgib mustjalt laual kannu sees.
Ei kilgeid ole lasknud panna ta.
Kui öö, nii tume mõtteis istub mees
ja piilub läbi pimeduse vaa,
ja üle tühja ranna, öise musta maa.

Krahv pärib vanalt Andreselt, mis lood
on käimas rahva keskel siin ja sääl;
mis kipper kuulnud külas teispool sood;
kas märka nähtud merel, Tõivemäel,
ja mis neist arvab vana rahva ääl;
kas muile teadmata on verisüüd,
mis ranna liiva maetud ööde väel;
kas katkemata saladuse rüüd,
ja mida teha, püüda, üritada nüüd.

Ja kipper jutustab, mis mõtleb ilm
neist kilgeist, märkidest, mis nähtud siit;
ja terast välgatab ta kuri silm.
Krahv olla nõid, kord säälpool Mäepää hiit
ta nähtud Õelaga, sest sündind liit!
Kuid olla üks, kes saladuse teab!
See vana kalamees, to Ranna Tiit,
kes krahvi vihkab, krahvi põhjab, neab
ja ööse salaja ehk varitsejud seab.

Siis peidab võigas vari krahvi näo.
Ta otsal tõmbleb vihas sinav soon.
„Haakrikku, kulda saad sa ohtra jäo,
kui Tiidu tabad, et ta üles poon,
nii kuida raiped muud, mis merest toon.
Siis vaatame, kes julgeb needa veel!
Nüüd siia kann, et Tiidu tervit joon,
mu suu on kuiv ja kuivanud mu keel;
öö tulekul lass rõõmsaks muutub süda, meel!”

Krahv vaikib, kisub äkki vimma hend,
kui oleks painand õlgu raske taak,
või silmad pahu varje kavatsend,
mis kandis peidus mõisa sala kaak
Krahv näeb, kuis mehi tapab tuur, pootshaak,
ja veri nõrgub mööda rindu, päid,
näeb, kuida liival mustab haakrikk, saak.
Ja siis, mis hirm! kesk neid, kes liiva jäid,
ta silmab omi vendi, oma isa, väid.

„Ei! See on viirastus! Ta tõrjub naad!
Ei väid, ei isa, vendi ole tal!
Kui olnud on, neid peitvad teised maad,
mis kaugel Lõuna päeva kiire all,
kus loodusväge ei löö karge hall.
Ta tõrjub naad! Ta sugu, hõimu teist!
Kuid ime! Merest ilmub kuldne tall,
täis punast atru, astub läbi neist,
raud ketti kandes kaelas, õudu, kurja leist!”

Krahv kohmetab, siis väriseb ta huul,
ta liikmed haarab hirm ja jäine jahm.
Kui hirvitades kostab merituul,
kui sadasuine naer, kui kole kahm,
kui merikoera hulun, ablas ahm!
„Või oli see ehk väljas tume pauk?”
„Ei! Kõik on vait, leel kirgab mustjas tahm,
vaid nõrka valgust hõhkub süsiauk.”
Vait nagu koolja istub kipper, igar rauk.

Kaob painaja. Krahv vaikib nagu tumm,
ja vahib aineti, kuis kustub lees,
kuis salavõikalt mustub ahju kumm.
Kes on see võõras rauk, see võigas mees,
kes mustab nagu paha vaim ta ees?”
„Ah, vana Andres! Seep ta, nagu tont!
Ta punab nii kui veriauru sees.
Kas käes tal tuur ehk nui ehk lont?
Ah, kuis ta vaikust rõhub nagu koolja ront!”

Siis virgub Ungur kui kesk ränka und.
„Võid minna, Andres, homme oled siin
taas vara! Moona meestele perkpund
vii ühes randa, lisaks õlut, viin.
Nii unub merielu raskus, piin!
Ja homme algavad meil jälle tööd,
sea valmis paadid, iga köis ja liin!
Siis lase lõkkeks loita kilge söed,
kui kupli säravat näed helkjalt läbi ööd!”

Öö vajub, saabub uue päeva alg,
lööb Idas kahvatama valu hahk,
ja koolja sarnaseks lääb krahvi palg.
Kui kivi, karge näib ta nägu, nahk,
mis peitvad julmad kurrud, jooned, rahk.
Kui varga tabab Ungru valguskiirg.
Et uus ei haaraks teda hirmu vahk,
ta põgeneb, silm hälbiv, ihus viirg.
Ja ahju rinnalt langeb lõppu põlend piirg.

Taas läind on päivi, läinud pikki öid.
Tuul endine ja ilm on selge, soe,
ehk saarel tehakse jo sügistöid.
Kuid meri, nagu enne, lebab loe,
ja vaevalt loorib taevast udu koe.
Ja kipper Andres liigub küla teid.
Ta säilitand on kõiges vana moe:
ta kuulab kõike, pärib noid ja neid
ja vaatab ilmu, ootab aegu tormiseid.

Kuid endist tumedam on krahvi kulm,
kui näib, kas kohaks rand ehk Kõrgessaar.
Tusk sala painab teda – vaade julm!
Ja rahvas teab: „Ei ole asi klaar!”
Ja sama tõendab Ranna Tiit, to vaar.
Ei tabada või Tiitu Ungru saks,
ei mõisa verikoerde valvas paar.
Ja jutud tõusvad, läävad sagedaks.
Kõik tundub krahvile kui kius, kui kättemaks.

Jo kaugelt kuulub võõrast üht ja teist,
mis nagu tuli äkki üles lööb.
„Või olgu, vähe hooliks jutust neist!”
Kuid vargsi kahtlus päis ja mõtteis köeb,
ja sala usalduse juuri pöeb.
Kui mükk küll oleks vilu ranna liiv,
on laine salalik, see kangrud sööb,
ja jäljed paljastab, mis ööde siiv
on matnud: valla laugeb saladuse riiv.

Siis ühel õhtul pilve peitub Lääs,
ja ulalt kostab kohin imelik.
Ja lained välgatavad, vaht neil pääs.
Tuul tõuseb, eemalt kuulub hulin pikk,
ja valgeks muutub meri, pimedik.
Torm möllab, öösse mattub taevas hall
ja meriselg, kõik vete lagamik.
Iil iili järge käib ja sööstab skvall,
ja laine müriseb kui ilmsielav vall.

Öö hirmus algab. Valgmat otsib laev,
mis merel tabanud on maru tõus.
Kuid asjata kõik püüd, kõik meeste vaev!
Torm mässab, väänab meeletumas jõus,
peab laastust peeldes, mastides ja tõus.
Ta murrab taakelvärgi, pilgub koost.
Laev sööstab keskel tormi Loode sõus.
Kui merikoeri valkab üles voost,
ja öö seest hirnub niikui mitu sada hoost.

Ja merimees, kel hädas heitleb hing,
ta tähistab, kust paistaks Lootus-Paak,
kesk pilkast ööd, mis suleb surmaring;
kas kostab tõustes tormist merinaak,
või hulub merikoer, kel valmis saak.
Kõik öö, ja öö on iga taeva kaar,
ja tühjust rõhub hirm kui painav taak.
Kes teab, mis koos on see ja mis tee haar?
Ja ometi peaks olema siin Hiiu saar!

Kuid, äkki, kaugelt paistab ihmjat tuld!
See kustub, kaob, taas paistab helkjalt eel,
kui paagi loit, mis hiilgavam kui kuld.