Ernst Enno - Rändaja õhtulaul

Kuid tõde oli mullas:
Mees viidi puhkama -
Arm igavene üksi
Jäi järel leinama.

Ta õmber valvab öö,
Paks, pime öö;
Ei hiilga ükski täht,
Ei ükski kiir
Siin kaitsvat piiri iial valgusta.
Ja püüad talusse
Sa vaiksesti,
Siis kõlab nagu laul,
Kui läbi kannelde
Käiks vaikne tuul,
Ning imehelin lendab südame. -
Sa tungid pimedusse
Ning oled üksinda.

Siin valvab öö,
Et pärale
Ei jõuaks ükski talusse,
Kus asub elu kuldne unenägu.
Siit jõuab pärale
Veel üksi see,
Kes igatsuses kodu poole
Lõi ise teed
Ning tungis läbi murekaljude
Ja jättis rõõmu,
Ning igaveses hääs
Siin aimas elu vaikset rada,
Mis juhib üles päikse õnnemaale.

Siit jõuab pärale,
Kes tungib o m a valguses
Siin pimedusesse
Ning omas varjul jõus
Jääb üksinda.

Ta ümber valvab öö -
Kuid, kuula, kaugel
Sääl kõlab nagu laul,
Kui läbi kannelde
Käiks vaikne tuul.

Sind kutsub unetalusse
Kui äraseletatud võimu viis -
Sa tungi pimedusesse
Ning tõuse üksinda.

Juba metsad kullaehtes,
Päike raugemas,
Tühjad aasad, väsind väljad,
Udud paisumas.

Juba metsad kullaehtes -
Nagu unine
Kojukutse hilju kõlab
Läbi looduse.

Läbi ööde, kuula, luigelaulud
Jumalaga jättes kostavad,
Nagu unes kurvad tervitused
Hingepõhjas tasa ärkavad.
Luiged läevad, lumi langeb!

Läbi rinna jahe aimdus kõnnib -
Ammu juba vaikis kevade;
Igatsus ei kodu enam otsi
Kaduvuses lootva’ vaimule -
Luiged läevad, lumi langeb!

Sääl pidi helisema
Me armastus valguses,
Ja hõbetiivul käima
Laul uues lootuses.

Sääl pidi põrmu sära
Kui uni kaduma,
Ja tähte igatsuses
Kõik tasa hõõgama.

Nüüd kadund kuldsed lossid -
Üks kannel tasane
Veel üksi tuules sonib
Ja igatseb ülesse.

Su silmis kui unenägu,
Kui kurbus tasane,
Kus nagu üksik purje
Läeb helkides merele.

Sääl nagu igatsuses
Silm mõnda mul seletaks,
Mis nagu koidu kodu,
Mis südant vaigistaks…

Su silmis kui unenägu,
Kui heldus tasane, -
Oh, jõuaks üksik purje
Ju ükskord rannale!

Üks imehelin eksib õhtuviivul
Kui uni hilju talust talusse,
Ning otsib südant – sugulane talle,
Kus pole soojus jäänud muresse.

Ja vaikseks jäävad inimeste meeled;
Kõik nagu ootel kuulab vagusi,
Kuis tundmusestes käib tähte lauluhelin,
Kui sõuaks Eeden ilma tagasi.

Õks imehelin eksib õhtuviivul -
Kõik vajub tasa nagu mõttesse,
Ja lootev süda tunneb igatsuse armus,
Kuis sünnib ilmas valgus taevane.

Nüüd läbi ööde särab
Kui uni kullane;
Hing lendab üle mure
Kui ilumerele.

Sääl nagu eksind säde
Lööb hinges kumama -
Ning kadund unenägu
Sa otsid lapsena.

Ja jälle sõuab vaikus läbi ilma -
Kõik valges igatsuses unistab;
Täht hiilgab tähe kõrval kõrgel taeval, -
Õrn sosin täna alla ulatab.

See sosin nagu kadund paradiisi
Toob kaduvuse ilma tagasi,
Kus eksind armastuse vaikne ohe
Ta jälgil kurdab kurvalt, vagusi.

Oh, armas vaikus, sära, tähte sosin,
Kuis tungite nüüd hilju südame,
Kus ootel nagu armukaunis kätki
Ja igatsuse laul kui uni tasane.

Sääl pimeduse rüpes
Kuusk nagu haljendab -
Mis imeline elu
Ta okstel sätendab!

Sääl hõbe, kullasära
Ning sõna sonija,
Mis ainult muinasjutus
Ma mõistsin lapsena;

Sääl nagu siniudu,
Kus peidul paradiis,
Mu lapselaulud, mängud
Ja karjakandle viis.

Sääl pimeduse rüpes
Kuusk väike haljendab -
Ta nagu omast lapsest,
Kes eksind, unistab.

Su sinilaintes kuldne tee
Viib sügavusesse,
Kus tukub meie Kaljuvee
Koit kogu ilmale,
Me Pühajärv!

Su kaldal tammed ootavad
Ja kuulab igatsus,
Kas sügavusel sõuavad,
Et hõiskaks hämarus,
Oh Pühajärv!

Küll lendab hilju mängides
Tuul hõbeuduga -
A’ab nagu salalootuses
Puulehti sonima;
Oh Pühajärv!

Kuid sügavuses unistab
Kui virve edasi -
Ja nagu kodu naeratab
Siin hingel jällegi,
Me Pühajärv!

Su sinilaintes Kaljuvee
Koit kogu ilmale -
Kes juhib sinna meie tee
Ja rahva südame -
Oh Pühajärv!

Üks vari kasvab ja kasvab
Ju hämaruse orgudes.
Veel üksi mägede tipud
On kumamas valguses.

Veel üksi mägede tipud -
Ja säälgi meelitab
Ju ere udude kuma,
Me valgus unistab…

Et kadugu leiguse udu,
Mäed säragu valguses.
Siis ülesse varjudki viivad -
Org hõiskab võimuses!

Lumi katab laia välja,
Kiigub oksadel,
Täidab õue, matab rada,
Lasub katusel.

Vaikus, püha vaikus täidab
Kogu ilmamaad -
Üksi läbi väikse akna
Tuled säravad;

Üksi läbi väikse akna
Välja lainetab
Laste hele lauluhelin,
Rõõmu kuulutab.

Vaikus, püha vaikus kuulab -
Läbi looduse
Kõrgel kostab inglikeelil:
Rahu ilmale!

Oh jõua koju, armas,
Mu koidukiireke,
Oh sõua, jõua, kuldne,
Mu armu õitele.

Mu igatsustes elab
Uus ilu tasane,
Kui sõuaks koidutiivul
Õrn õitsev kevade. -

Kui veereks veteviisid
Ja tähed naerataks,
Ning lehte kaisus hilju
Tuul kandleid kõlistaks…

Oh jõua koju, armas,
Mu koidukiireke,
Oh sõua, jõua, kuldne,
Mu armu õitele.

Nii tasa kellahelin
Käib üle majade
Ja läbi tänavate
Viib sõnu kaugele:
Üks hing on koju läind!

Ja tänavatel elu
Keeb, kihab püsita -
Ehk harva mõni võtab
Sääl hinge ülenda’, -
Üks võõras on koju läind.

Nii tasa kellakõla