Carl Jakobson - Kolm isamaa kõnet

Et Eestlased laewa-ehitamist ja taewa tähtede tundmist mõistsid, tunnistawad nende meresõidud. Ka mitmetsuga laewa-riistu pidi neil olema, see on selge, nimelt kui meie mõtleme, et nende laewad mitmet moodu olid ehitud, nagu Lätti Hindrik jutlustab. Ise olid kauba-laewad, ise sõa-laewad ja wened. Nüüdki on neist tundmistest ja riistadest mitmeid meie rahwa juures leida.

Aga mite üksi laewa-ehitamist, waid ka suuremaid ehitusi mõistsid Eestlased, nagu nende kantsid tunnistawad, kellega Sakstel kõige oma tugewama sõariistatega enne wäga palju tegemist oli, kunni naad neid ära jõudsid wõita. Wana Warbola ja Soontagana kantside waremeid on nüüdki weel Harjumaal näha, kust ka palju wana rahast on leitud ja weelgi leitakse. Kahju, et meie rahwas neid mullarüppe seest ilmsiks saadawaid asju weel nii wähe mõistab kalliks pidada, kes, kui naad õppetud meeste kätte saaksid, mõndagi otsust meie wanast aeast wõiksid anda.

Pääasi aga, kust ühe rahwa waimuharimise järge äratunnukse, on tema keel. Keel on ühe rahwa harimise kandja, ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja, on tema kõige kallim pärandus. Keel on, kes üht rahwast rahwaks teeb; ta warjab üht lõpmata wäge ja pühaust oma sees. Keel ja mõistus käiwad käsikäes, sest keel on awalikuks saanud mõistus. Seepärast wõime ka sest, kuidas ühe rahwa keel haritud on, kõige paremine rahwa enese waimujärge äratunda. Wõtkem sellepärast kuulda, mis kuulus keeleuurija Faehlmann eesti keelest ütleb. Ta kirjutab (Ueber die Declination der Nomina): „Missugused asjad on need, kes järeltulewa põlwedele ühe rahwa täieliku ise-olemist ja ise-aega kuulutawad? Kus histooria selgest kirjutud sõna puudub, seal teewad seda ehitamise ja luulemise järele jäänud mälestused, ja mitmesugused asjad, keda maa rüppe maeti ehk kes kogematal wiisil sinna juhtusid, ning siis kogemata jälle pääwa ete tulewad. Kuidas oli Eestlaste wanapõlw? Kas siis Eestirahwal ühtegi mälestust ei ole, mis meile tema möödanikust sõnumeid annaksid? Meie ärawõitjad omas tühjakslaastawas tujus häwitasid kõik, mis wana oli, maa pealt süütumast ära, ning ilma-aegu küsime nende kasinaid kirjasi, kuidas siin oli, enne kui sai, nagu ta nüüd on. Ehituse mälestusi ei ole meie aeani ühtegi järele jäänud, sest linnad ja ehituse tööd pidid kül kõige esite ja iseäranis laastamise tujule ohwriks langema, ehk ärawõitjate sundimise kantsidele matterialiks saama. Üleskirjutud luuletusi Eestirahwa möödanikust meil ka ete ei ole näidata, ning meie kodumaa rüppest hulgakaupa ülesleitud wanadusi katsub histooria kriitik ja heemika teadus wõeraste omanduseks mõista, kes aegaealt meie randades ja uulitsate peal kõndimas käinud.

„Aga rääkimata sest, et hädastlikud tarwitused põhjapoolseid ehitusi üles ehitasid, – rääkimata sest, et luuletuse sünnitused ennast lauludes ja ennemuistese juttudes üks aastatuhat otsa alles hoidnud, – rääkimata sest, et Eestirahwas omal uuel ärkamise aeal waimu priiusele oma kodumaa mullapõrmus leitud wanadusi oma eeswanemate omanduseks saab tunnistama, – rääkimata sest kõigest, peame oma keelt kõige ülemaks mälestuseks pidama, kes meie rahwa põlgmata möödanikust tunnistust annab. See keel seisab nagu ühe suure kunstitöö ware meie ees. Keelt nimetan ma kunsti tööks – ta on seda niisama hästi, kui iga muu. Paabelist lahkudes sai iga rahwas oma jau kaasa, ja tahame seda jagu toore matteriali aru sisse panna, siis lõi iga rahwas sest toorest matterialist ühe kunsti töö, kas näusa ehk näuta, ning see kunsti töö tunnistab nagu iga seesugune töö oma meistri suurust. Ja nõnda peame ka meie, kui kõige seaduse-korralisema keele, see on oma eesti keele sügawuste sisse tungime, hüüdma: Selle rahwa möödanik, kellest see keel loodud, ei ole tühine olnud, kui ka tema leud teaduste paberise sissekorrasse, keda maailma histooriaks ja maailma kohtuks nimetakse, üesse ei ole tähendud”. – Nõnda on ka Faehlmanni sõnad. Ma wõiksin tosina kuulsaid mehi nimetada, kes seesama-suguse kiitusega meie keelest on rääkinud, aga sest ühest olgu kül. Seesugusel rahwal aga, kellel peale tema seitsmesada-aastase wangipõlwe weel seesugune keel ja weel seesugused laulud suus on, nagu naad meie „Kalewipoeas" kokn on pandud, – seesugusel rahwal, ütlen ma, on tõeste kord ka paremad aead, on üks walguse aeg olnud, kellest aga meie omale enam üht täielist pilti eiwõi teha. Mis meie teame, on siis lühidelt see, et wanad Eestlased kui üks prii rahwas hoolsaste põldu harisid, mere peal palju kauplesid ja wahwa sõameeste nime al kõigis põhjapoolseis maades kuulsad ja kardetud olid. Naad pidasid tõiste kuulsa rahwaga sõbrust, ja nende saadikud käisid kuuni Itaalia maale. Neil oli üks korraline walitsus, sest nende wanemad käisid iga aasta koos nõuu pidamas, kelle al naad ka sõdisid. Neil ei olnud aga mite üksi seadusi sõa ja rahuaea kohta, waid ka peenemaid eluwiisisi ja harjutusi, mis kõrgemast waimuharimise korrast tunnistust annawad. Naad mõistsid wõeraid keelest, sest Theodoriku kirjas seisab, et ta neile ka weel suusõnaga sõnumeid koju kaasa annud. Neil oli ehk ka jo oma kiri, sest üks imeliku nimekirjadega kirjutud wana-aegne eesti kalender on weel alles. Naad ehitasid kindlaid lossisi ja kõrgeid kantsisi, ning nende templid olid kulla ja kalli kiwidega ehitud. Seda leiame kõik oma rahwa juurest ligi tuhat aastat tagasi, kus weel palju Euroopa maid metsa pimedusega olid kaetud, ja kus Euroopas rahwast elas, kes metsloomadest palju paremad ei olnud. Kui meie nüüd sellepeale mõtleme ja meele tuletame, mis pärast tuli, siis peame hüüdma: Tõeste, see aeg oli Eestirahwa walguse aeg!

Sest aeast, mis nüüd tuli, tahame siis ka weel nattukene rääkida, ehk kül temast jo kõik lühidelt, aga täitsa ja meie südame põhjast wälja on öeldud, kui „Emajõe ööpikuga” hüüame:

1186 oli see õnnetu aasta, kus esimene „ristiusu apostel” Meinhart meie maale jõudis. Ta oli Breemeni linnast pärit, kelle kaupmehed jo mittu aastat otsa Liiwimaaga olid kaubelnud ja tema rahwa rikkusest sellepärast palju mõistsid rääkida. Et Saksad siis alles meie maa oleksid üles leidnud, see on üks naeruwäärt mõtte, sest et naad ommeti nii wähe haritud ka ei olnud, et naad kõigeis põhja-poolseis riikides kuulsat Eestirahwast ei oleksid tunnud. – Liiwirahwas seisis Meinhardi tuleku aeal Polozka kuninga Wladimiri kaitsmise al. Seda teadis Meinhart wäga hästi ja palus sellepärast Wladimiri käest luba, enne kui ta oma ümberpöörmise tööga peale hakkas, mis temale ka wäga hea meelega anti. Mõningad rikkad ja auustud mehed lasksid ennast Liiwlastest peale lühikese õppetuse ka pea ristida. – Töisel aastal näeme Meinharti jo üht kantsi ehitawat, keda ükskülaks nimetati. Paar aastat weel hiljem, kus ennast jo suur hulk rahwast heaga oli ristida lasknud, rääkis Meinhart ka jo Breemeni erzpiiskoppi ülemwalitsusest ja iga wilja kümnenda maksust.

Aga nüüd hakkasid Liiwlased jo märkama, kuhu poole asjad püüdsid kaaluda; naad hakkasid ära tundma, et need, kes ika taewariiki suus kannawad, ka sugugi maailma riikisi ära ei põlga. Jo aasta 1l98ma kohta, kus Berthold piiskop oli, juttustab Lätti Hindrik: „Ja Liiwlased saatsid ühe saadiku piiskoppi juure” (kes suure sõawäega Saksamaalt Liiwimaale oli tulnud) „ja lasksid küsida, mikspärast ta üht sõawäge kaasa olla toonud. Saada oma sõawägi koju ja pööra omakstega rahus oma piiskoppi lossi tagasi: neid, kes usku wasta wõtnud, wõid sa meiepärast sundida, teda pidama; tõisi aga awatele, teda wasta wõtma, aga sõnadega ja mite piitsadega”. – Siiski ei arwanud Berthotd ilma sõata läbi saawat, kus ta aga ärateenitut surma sai. Albertiga, kes nüüd Liiwimaa piiskoppiks sai, algab aga meie maa päris hirmus aeg. Ta oli 30 aastat piiskop, aga peaaegu mite üht aastat ei läinud mööda, kus inimeste weri ei oleks jooksnud, kui wee-ojad. Kõige rohkem oli Eestlastel kannatada, sest et Lätlased ja ka üks jagu Liiwirahwast pea ära said wõidetud, ja ennast risti usku andsid. Ehk kül Liiwlased ka Eestlased olid ja Eestirahwa poole hoidsid, siiski sunniti neid wasta meelt oma wendade wasta wõitlema, nagu Lätti Hindrik jutlustab, kui ta ütleb: „Ja Saksad saatsid kõige Liiwlaste ja Lätlaste juure, ja ähwardasid ja lasksid neile öelda: Kes mite wälja ei tule ja kristlaste sõawäe järele ei käi, saab kolme markiga trahwitud. Ja nõnda tuli hirm kõikide peale ja naad tulid”. – Eestlaste wahwus selle hirmsa sõa aeal on imeks panna. Albert läks iga sügise Saksamaale, tuli iga kewade uue ristirändajatega tagasi, ta jagas neile mõisaid wälja, ta asutas wiimaks aastal 1202 mõõgawendade ordot ehk rüütliseltsi, kes sellepeale pidid wanduma, et naad oma terwet eluaega selletarwis saaksid kulutama, Läänemaa paganate wasta wõidelda, – aga see kõik ei tahtnud aidata, sest Eestlased tegid ennast ika jälle uuest neist wäekaupa neile kaela pandud ahelatest priiks. Wiimaks, a. 1218, läks ta ka weel wägewa Daani kuninga Valdemari juure, nagu Lätti Hindrik ütleb, „selle härda palwega, et ta oma merewäge tulewal aastal Eestimaa wasta saadaks, et Eestlased rohkem alandud saaksid”.

Tõisel aastal tuli siis ka Valdemar suure laewa ja sõawäega Eestimaale. – Kes jõuab neid taplusi kõiki nimetada, mis nüüd igal pool peale hakkasid, ehk kelle süda kannab sest were-ärawalamisest rääkida! Üht asja tahame aga selle aeast Otto von Ruthenbergi, ühe meie maa saksa rüütli, sõnadega juttustada, et kuuljad näha saaksid, kuidas seal Sakste poolt sõditi. „Õnnetumad Eestlased olid omale suured koopad maa alla kaewanud, kohu ise ennast, oma naisi, lapsi ja kõige paremat wara ära warjasid, kui kristlikud riisujate parwed nende maa peale langesid. Palju elas neist ka ühtepuhku maa al, sest et neil maa peal enam ühtegi elumaja ei olnud. Seesuguse koopa leidsid kord Saksad üles. Nemad tegid siis tule koopa ainsa kitsa suu ete, süitasid seda tuld kaua aega, ning lasksid suitsu kõik koopa sisse. Kõik mis elawa loomadest koopas oli, pidi ära läkkatama, ja kristlased leidsid, kui naad wiimaks koopa sisse tungisid, rohkem kui tuhat hinge (muidugi enamast kõik naesed ja wäetid lapsed), kes osast jo surnud olid, osast surmaga wõitlesid. Need wiimased said silmapilk ära tappetud, wäga rikkas saak aga sai kristlikult ära jagatud. Peale selle sündmuse juttustamise ütleb Lätti Hindrik omas aearaamatus edasi: Liiwlased ja Saksad pöörsid koju ja kiitsid oma Jumalat, et ta Harjumaa rahwa uhkeid südameid selle kristliku alanduseks maha oli rusunud”. – Et sugugi Eestlaste ristimine, waid ristitud Eestlaste maad neil inimestel pää-asjaks olid, seda näitab tüli, mis aastal 1220 Sakslaste ja Daanlaste wahel tõusis. Albert oli kaks missionäri, Peeter Kakenwaldi ja meie Lätti Hindriku, Eestimaale saatnud, rahwast ristima. Naad läksid ilma sõawäeta, ja sellepärast laskis ennast rahwas igal pool ristida. Peale selle, kui naad jo ruttu tuhat hinge olid ristinud, tulid naad ka Wirulaste juure. Nüüd räägib Lätti Hindrik nõnda edasi: „Ja Wirulased esimeses maakonnas , keda Pudümeks nimetakse, wõtsid neid wasta ja lasksid ennast ristida, nelitõistkümmend küla kõik üheskoos oma wanema Tabelinaga; selle mehe on aga Daanlased pärast ülesse poonud, selle eest, et ta Riialaste ristmist wasta oli wõtnud (!) ja oma poea mõõgawendadele pandiks annud. Muud Wirulased tõistes maakondades aga, et naad Daanlaste ähwardamiste pärast Riia preestrisi wasta ei julgenud wõtta, kutsusid Daanlasi, kui oma naabrisi, oma juure ja said neist ristitud. Sest Wirulased uskusid, et üks kristlaste Jumal olla, nii hästi Daanlastel, kui Sakslastel, üks usk, üks ristimine, ja arwasid, et ühtegi tüli sest ei wõida tõusta, ja wõtsid oma naabri Daanlaste ristimist wasta. Riialased aga, et naad Wiru maad oma pärisosaks pidasid, sest et naad tema rahwast risti-usu alla olid heitnud, saatsid ülewal nimetud preestrid sinna, et teda ristida”. Nõnda Lätti Hindriku sõnad. See tüli Sakslaste ja Daanlaste wahel Eestlaste maa pärast laks nii suureks, et Albert Rooma paapsti juure läks abi paluma, ja kui ta sealt midagi ei saanud, sest et ka Daanlaste saadikud seal olid, kes jälle omalt poolt tema peale kaebdust tõstsid, tõttas ta keiser Friedrichu juure, aga ka ilma aegu. Keegi ei tahtnud wägema Daani kuningaga tülisse heita. Eestlastel aga oli selle tüli juures kõige rohkem kannatada, sest kes ennast Sakslastest ristida laskis, seda poosid Daanlased üles, kes aga Daanlaste käest ristimist wasta wõtsid, neid tõmmasid Saksad wõlla. Kõige esimesed, kes nende tapmiste juures langesid, olid ika ülemat sugu Eestlased ja wanemad, sest kunni need otsa ei saanud, ei olnud ka hästi wõimalik, Eestirahwast pärisorja seisuse sisse lükkata. Ja seda surmawat põlwe ei maitsnud Eestlased mite üksi paar aastat, waid mittu sada aastat otsa. Pärast tuli ka weel muid rahwast meie maale; seal oli Rootslase, Poolaka, Tatterlase ja Shottigi sõawägesi leida, kellest igaüks oma poole kiskus. Ei olnud neil Eestirahwa käest enam midagi wõtta, siis läksid ükstõise keskis riidu, kus wiimaks ommeti Sakste wägi kõigist tõistest üle hakkas käima. Need olid ika kõige kawalamad, sest õigel aeal mõistsid naad ka paganatega sõbrust teha ja nende wennaks heita, nagu Semgalli würsti Nesthardiga, kes ika Sakstega ühes tõiste ristimata rahwa wasta wõitles, et nõnda ise puutumata jääks, ja keda aastal l225 paapsti legaat Wilhelm von Modena weel ei jõudnud kõige oma tulise kõnega sinna saada, et ta ennast oleks ristida lasknud. Siiski jäiwad Saksad tema sõbraks. Eestlased olid kül ka mittu kord Wenelastega ühes wõidelnud, kellega naad jo vanast aeast peale sõbrust pidasid, aga et Wenelastel enestel palju muid sõdasi oli, siis ei wõinud neile ka sealt poolt ika abi tulla.