Hasbro - Equestria Girls. Loojangukuma tähetund

Kenterloti keskkooli saginat täis koridorides tunglesid õpilased klasside poole. Nad hõikasid oma sõpru, kritseldasid kiiruga kodutöödesse viimaseid vastuseid ja võtsid kappidest õpikuid. Kohe-kohe kutsub kell nad esimesse tundi.

„Terekest, pliksid!” hüüdis Õunarüüp keemiatundi suunduvate sõprade juurde kapates. „Olete kõik suureks kontrolltööks valmis?”

„Mina pabistan hirmsasti,” tunnistas Võbelus huulde hammustades.

Vikerkaaresööst naeratas talle julgustavalt. „Pea lihtsalt meeles, mida me koos õppisime, ja sul läheb hästi! Harjutamine on ju põhiline. Trenn on tehtud ja nüüd oleme võistluseks valmis. Eks?”

„Täpselt nii,” oli Roosa nõus. „Täpselt nagu kokkamisega. Veidi seda, veidi teist, ja põmaki – kreemimuffinid!” Ta itsitas.

„Rahu nüüd, partner,” ütles Õunarüüp. „Plahvatusi katsume keemias küll vältida, aga põhimõte on sul selge, see on küll tõsi. Viskad hulga asju kokku ja korraga on sul midagi uut, täitsa nagu maagia.”

Võbelus hingas sügavalt sisse.

„Pealegi,” ütles Haruldus kätt rahustavalt sõbra käele pannes, „kui me suudame koos muusikat tehes tõelist maagiat esile kutsuda, siis kui raske on selle kõrval üks kontrolltöö?”

Võbelus naeratas. „Äkki võiksime koos laulma hakata ja kontrolltöö ajal pooleldi ponideks muutuda!”

„Oot-oot!” ütles Õunarüüp. „See jääb ainult erilisteks puhkudeks. Me kõik teame ju seda.”

Korraga tõsiseks muutunud tüdrukud noogutasid. Alati, kui Vikerbuumide bänd üheskoos muusikat tegi, kasvasid neile armsad kõrvad, lehvivad lakad ja pikad lainetavad sabad. See kõik oli alanud siis, kui sõpruse printsess Videvikusära Equestriast kooli külla tuli ja sinna veidi maagilise ponimaailma võlujõudu maha jättis.

„Tund algab! Tund algab!” Abidirektor Kuu jalutas käsi plaksutades mööda koridori.

„No nii, nüüd on see käes,” neelatas Võbelus kuuldavalt.

Välkvalve tormas tüdrukutest mööda keemiaklassi, nägu märkmetesse peidetud. DJ keeras muusika kinni ja võttis kõrvaklapid ära. Triksi kalpsas neist mööda ja võttis esireas istet.

„Hei, kus Loojangukuma on?” küsis Vikerkaaresööst ringi vaadates.

„Ta jääb hiljaks,” ütles Õunarüüp.

„Seal ta ongi!” Haruldus näitas koridori teise otsa poole, kus üks tüdruk peaustest vahetult enne nende sulgumist sisse lipsas. Pealtnäha täiesti muretult jalutas Loojangukuma oma kapi juurde, kammis kaunid punakuldsed juuksed kiiresti ära ja haaras kaasa teritatud pliiatsi. Sõbrad ootasid teda klassi ees.

„Kahju, et sa eile meiega õppima ei jõudnud,” ütles Õunarüüp.

„Kas sa muretsed kontrolltöö pärast?” sosistas Võbelus sõbrale.

„Ei,” vastas Loojangukuma ausalt. „Peab lihtsalt pähe õppima valemid ja reaktsioonid ja perioodilisustabeli ja kõik elemendid, ja teadma, mis millega reageerib, ja kontrollima vastuseid ja arvutama, ilma et vigu sisse tuleks. Ongi kõik.”

Tüdrukute silmad läksid suureks. Haruldus neelatas.

„Me tegime eile õhtul läbi väga palju ülesandeid,” ütles Vikerkaaresööst teistele julgustavalt.

„Keemia pole minu jaoks eriti raske,” sõnas Loojangukuma vabandavalt, kui taipas, et oli sõpru hirmutanud. „Pärast maagiaõpinguid Equestrias küll mitte.”

„Me tegime küpsiseid ka! Eile!” teatas Roosa teemat vahetades. „Ei saa ju ilma midagi head küpsetamata koos õppida!”

Loojangukuma muutus kurvaks. „Te tegite küpsiseid?”

Tüdrukud noogutasid.

„Me jätsime sulle ka,” ütles Võbelus. „Järgmisel korral võiksid ikka tulla. Ma tean, et sul pole õppimisega abi vaja, aga meile meeldib sinuga koos aega veeta.”

„Ja ausalt öeldes kuluks meile veidi abi ära küll,” ütles Õunarüüp silma pilgutades.

Kell helises ja viimased hilinejad kiirustasid tüdrukutest mööda klassi. Tüdrukud lipsasid kohtadele ja Loojangukuma istus viimasesse ritta oma laua taha. Haruldus märkas, et ta kortsutab kulmu.

„Ära kontrolltöö pärast muretse,” ütles ta. „Sa oled nii tark. Sul läheb alati hästi.”

Aga ega Loojangukuma keemia pärast muretsenud. Kui tüdrukud teda endaga koos õppima kutsusid, ei näinud ta põhjust, miks kohale minna. Aga ta oli ainult endale mõelnud. Ta ei olnud taibanud, et oleks võinud aidata teistel harjutada, et õppimise sekka oleks ka lõbu mahtunud ja et ta oleks võinud sellest osa saada. Ta ohkas. Järjekordne päristüdrukuna veedetud päev Kenterloti keskkoolis alles algas, aga juba oli ta jõudnud teha suure valearvestuse.

Loojangukuma pani pliiatsi käest. Ta sai valmis. Kõikidest klassikaaslastest varem. Nagu ikka. Ta viis töö ära ja läks tagasi oma laua juurde.

Kui ta alguses Kenterloti keskkooli oli tulnud, oli ta tahtnud olla edukas päristüdruk. Vaid paari nädalaga oli temast saanud kooli kõige populaarsem tüdruk. Ta oli korraldanud enda valimise sügisballi printsessiks ja nägusast Välkvalvest oli saanud ta poiss-sõber. Muidugi oli ta ühtlasi varastanud Equestriast maagilise krooni ja muutunud maailmu vallutada üritavaks tüdrukdeemoniks, aga pärast seda, kui Videvikusära oli teda võitnud, andsid kõik talle miskipärast andeks. Ja kui kurjad sireenid olid üritanud Kenterloti keskkooli ebakõla külvata, kasutas Loojangukuma võimalust ja näitas kõigile, et oskab ka koostööd teha. Aga ikkagi oli lihtsalt hea sõbra roll mõnikord raskem kui mis tahes keeruline katsumus.

Koolis olid kõik ained talle lihtsad. Ka ponimaal polnud ükski õpilane temast parem olnud, peale Videvikusära. Ja maagia õppimine oli kordades keerulisem kui matemaatika, loodusained, ühiskonnaõpetus ja emakeel, kindel see. Ta keerutas juukselokki ümber pliiatsi ja vaatas ruumis ringi. Kõik küürutasid paberite kohal ja pingutasid usinalt.

Loojangukuma võttis seljakotist numbreid ja sümboleid täis märkmiku. Ta üritas mõelda välja valemit, millega seletada selle maailma maagia tööd. Kui võtta viis tüdrukut – kuus, kui ta ise ka kaasa arvata – ja igaüks võis mängida seitset nooti, siis kuidas sai vastuseks tulla maagia? Loomulikult mängis iga tüdruk eri pilli ja nad laulsid mitmesuguseid laule ja ilmselt tuli arvestada ka laulusõnadega ja vist ka sellega, mis neil seljas oli ja … See oli nii keeruline! Kuus pluss seitse pluss kes teab kui palju võrdus sellega, et kõik muutusid pooleldi ponideks! Kui vaid keegi saaks teda mõistatuse lahendamisel aidata. Ta vaatas klassis ringi.

Võbelus näris närviliselt alahuult. Vikerkaaresööst kustutas vastust. Haruldus kontrollis hoolikalt tööd üle. Roosa vaatas aknast välja ja ümises, kuni talle töö meelde tuli ja ta jälle kiiresti kribama kukkus. Tüdrukud tundusid nii, noh, tavalised, ja ikkagi, kui nad koos muusikat tegid, tekkis maagia. Kuidas see toimis?

Kui vaid Videvikusära siin oleks ja aitaks tal selle võlumõistatuse lahendada! Just siis tuli Loojangukumale meelde võlupäevik, mille abil ta Equestrias oleva ponisõbraga sõnumeid vahetada sai. Ta võttis päeviku välja ja kirjutas ruttu Videvikusärale kirja.

Kallis Videvikusära, kirjutas ta. Vahel olen veidi kade, et sina saad tulla Kenterloti keskkooli maagilistele seiklustele ja mina pean iga päev siin olema, proovides kõigest väest olla päris tüdruk ja õige sõber. Kui ma õppisin printsess Taevalikuga võlumist ja loitse, teadsin alati, mis mu eesmärk on, aga nüüd ei tea ma enam, mida ma teen, ja ma ei ole ka päris kindel, miks ma siin olen.

Loojangukuma sulges kaane. Ta ei teadnud kunagi, millal Videvikusära talle vastu kirjutab, aga oli täiesti veendunud, et ühel hetkel teeb ta võluraamatu lahti ja leiab mõnelt leheküljelt sõbra kirja.

Ta heitis pilgu kellale. Tund oli peaaegu läbi ja lapsed kirjutasid kiiruga viimaseid numbreid.

„Ongi kõik. Aeg on läbi,” teatas õpetaja.

Kell helises.

„See polnudki nii raske, kui ma arvasin!” ütles Võbelus, kui tüdrukud koridori astusid.

„Sellepärast, et sa harjutasid!” ütles Vikerkaaresööst.

„Ära tegime! Ära tegime! Ära tegime!” pahvatas Roosa. „Tähistame seda täna minu juures pidžaamapeoga.”

„Jaa!” hüüdsid kõik tüdrukud koos.

„Jaa,” ütles ka Loojangukuma. Ta oli väga õnnelik, et tal on võimalus sõpradega liituda, eriti pärast seda, kui ta nendega koos õppida ei taibanud.

„Kas tuleme kohe pärast kooli sinu juurde?” küsis ta õhinal.

„Ma ei saa jalgpallitrennist puududa,” ütles Vikerkaaresööst. „Aga ma tulen pärast järele.”

„Mina ka,” lisas Haruldus. „Mul on pooleli näiteringi kostüümid koolietenduse jaoks, aga ma jõuan õhtusöögiks kohale.”

„Mina pean enne ajalehe jaoks paar lugu kirjutama, siis olen vaba,” ütles Õunarüüp.

„Mina pean loomade varjupaigast läbi käima,” ütles Võbelus. „Ainult natukeseks.”

„Ja minul on aastaraamat ja õpilasesindus ja laulukoor ja,” Roosa hingas sügavalt sisse, „ma pean kõik meie peo jaoks ära kaunistama ja pitsad tellima. Mida sina täna pärastlõunal teed, Loojangukuma?”

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.