Matthias Johann Eisen - Kolmas Rahva nali

Hakanud kappi vaatama. Leidnud emise põrsastega kapist.

Emis oli kapis põrsad teinud.

A. Kuldsaar Sõrvest.

Kaks Hiidlast käinud Saaremaal. Jäenud peresse öömajale.

Peremees toonud suure vaagnaga leent, teisega räimi ja viimaks veel suure leiva. Leib aga olnud Hiidlaste oma.

Hiidlased söövad.

Teine sõnuma: “Mats ae! Täna õhtu saab õige hea vatsatäie. Aga leiba hoiame; seda võib kaasa võtta!”

Pärast söömist tänanud Hiidlased peremeest hea söögi eest.

Peremees vasta: “Mis sest nii tänada! Oli ju teie oma leib!”

“Mats ae! Ma ütlesin küll, õige meie oma leiva maik!” õhanud teine Hiidlane.

J. Sirdnak Narvast.

Hiiu Tõnts surnud ära. Teised Hiidlased teinud puusärgi.

Tõnts olnud pikk mees. Puusärk saanud lühike. Et Tõnts puusärki mahuks, võtnud Hiidlased Tõntsu jalgade otsast tükid ära. Tükid pandud puusärki.

Matuse ajal ütelnud õpetaja: “Tõnts oli ikka pikk mees, aga ei tea, kuidas ta nüüd nii lühike on!”

Hiidlased vasta: “Ei me ole siit keetu võtnud, mis ta oli, on ta tervelt teie ees!”

O. Schantz Pootsist.

Hiidlane läinud mõisa. Tüdruk oli just teed keetnud. Tulnud ukse peale, ütelnud mõisa rahvale: “Mede rahvas, tulge, jooge ometi tee ära!”

Hiidlane seda kuuldes uksest volks! välja. Õues teisele Hiidlasele kaebama: “Hai nah na! Sii niisuke tidruk, et hoia eest. Kuri loom kutsub teed ära jooma! Prügime veel enne kui hilja on ära minna! Joovad meil tee käest ära, kudas siis veel mõisast välja pääseme!”

Vigalast.

Hiidlane kaubelnud enesele sulast. Lubanud sulasele palga kõrva vaka vilja maha teha.

Sulane kaubaga rahul.

Et palk väike oli, Hiidlane ütlema: “Teeme õige kauba 10 aasta peale!”

Sulane sellegagi rahul. Vastab teisele: “Siis ei nõuagi ma vakka vilja palga juurde. Tee mulle ainult piotäis odre maha. Teise aasta jälle nii palju kui piotäiest odradest saab ja nii edasi iga aasta!”

Hiidlane rõõmus, et nii odavalt sulase saanud.

Enne kümmet aastat polnud aga Hiidlasel enam maa lappigi. Kõik kohad sulase vilja täis.

J. Sirdnak Narvast.

Kaupmehe poisid torgivad ja narrivad Hiidlase hoost. Hiidlane keelab. Ei poisid pane seda tähele.

Viimaks ütleb Hiidlane hobusele: “Seisa nüüd paigal, muidu nimetan ma su nime!”

Poisid narrivad Hiidlast ja Hiidlase hoost veel enam, et kuulda, mis nimi hobusel on.

Hiidlane põrutanud jalga ja ütelnud:

“Seisa paigal, sa kaupmeeste mära litakas!”

Rahvas puhkenud naerma. Kaupmehe poisid katsunud, et putkama saanud.

J. Ratas V. Löevest.

Korra rääkinud Hiidlane Saaremaal: “Küll mind taheti Pühalepa kirikule õpetajaks panna, aga ma ise ei tahtnud hakata!”

“Kas sa oleksid arvanud ka ametiga valmis saavat?” küsinud Saarlane.

“Mis seal ees on, et valmis ei saa, kui aga tahad va suu kätte võimuse anda!” vastanud Hiidlane.

J. Ratas V. Löevest.

Hiidlane olnud naisega hirmus kuri, et naesel last ei olnud. Lubanud naese merde ära uputada.

Korra olnud Hiidlane kottu ära. Naene saanud kogemata öökulli kätte.

Nüüd hea nõuu peetud. Naene kutsunud külast vanaema, mähkinud öökulli ilusasti riiete sisse.

Mees tulnud koju. Vanalemal kohe uudist tääkida: “Tule, vaata, naesel laps!”

Mehel hea meel: “Kus ta eige on?”

Vanaema: “Tule, vaata, sängis naese kaenlas!”

Mees vaatab: “Jah, õige tubli poiss küll: isa silmad, ema nina ja eige tanni vitsutamise küüned.”

Hiidlane varrude vasta valmistama. Laupäeval enne seda lasknud naene öökulli lahti.

Kull lennanud aknast välja oma teed.

Mees seda nähes hüüdma: “Oh sa armuline aeg, küll on see aga õnnis laps, läheb üsna lennates taeva!”

D. Pruhl Metsikust.

Hiidlane tahtnud jõuluks õlut teha, aga vesi olnud kaevust otsas.

Mõtelnud ise: ühepäevaga vett kaugelt vedada ja õlut teha on palju! Parem vean täna kaevu vett täis ja teen homme õlut, siis on vesi ligidalt võtta.

Teinud nii. Vedanud õhtuks kaevu vett täis.

Teisel homikul teinud vara tule pajale alla. Läinud kaevust vett tooma. Kaev tühi.

Mees sõnuma: “Ei tea, kes ööse vee kaevust ära varastanud!”

Seda viisi jäenudki ilma õlleta.

Vigalast.

Hiidlane olnud soldatiks. Teninud aja välja, tulnud koju.

Teised küsinud: “Kudas lugu läks? Kas käisid sõjas ka?”

Hiidlane vasta: “Mis sa sõjast räägid! kümnes sõjas olen käinudt”

Teised jälle: “Ja oled ometigi eluga Hiiumaale tagasi peasnud!”

Soldat vasta: “Jah, kuhu vaene Hiidlane peaseb! Küll lasti suurtüki kuuliga mull sõjas auk peast läbi, aga ei mull olnud aega pikali kukuda. Võtsin taku nuustiku, toppisin suurtüki kuuli augule pähä ette ja põmmutasin jälle edasi, nii et tuhk ja tolm taga!”

J. Niinas Ristilt.

Hiidlane ostnud kõrtsist toobi õlut. Ei õlut olnud Hiidlase moka järele.

Hiidlane võtnud toobi, läinud õue.

Kõrtsmik vaadanud, kuhu Hiidlane õlle toobiga läheb.

Hiidlane läinud, kallanud õlle toobi hobuse saba alla ja ütelnud ise: “Siit oled sa end tulnud, siia piad sa kat minema jälle!”

J. Niinas Ristilt.

Hiidlane käinud Saaremal. Talle antud seal süüa. Pärast söömist küsinud Hiidlane, mis aruldane toit see olnud, mis ta söönud.

“Kiiselpupp!” vastanud Saarlased.

Hiidlane katsunud nime meeles pidada. Ütelnud ühte lugu: “Kiisel! Kiisel! Kiisel!”

Seal kukunud Hiidlane hobuse seljast maha.

Nimi kohe meelest kus seda ja teist.

Saarlane läinud sealt mööda ja ütelnud: “Kis seel upib?”

“Nii jah, nii jah oli nende toidu nimi!” hüüdnud Hiidlane.

Katsunud nüüd nime paremini meeles pidada.

Ütelnud ühte lugu: “Kisselupp! Kisselupp!”

Koju jõudes käskinud kohe kisseluppi keeta.

Kodused küsima, mes moodi see toit olla.

“Libe ja abjas, kui võtad, siis vibab!” seletanud Hiidlane.

J. Holts Nõvalt.

Hiidlase hobune varastatud ära.

Hiidlane läinud kõrtsi, kaebanud oma lugu.

Ütelnud ise: “Muud kat pole sest ühtigi, varas mädand sõidab mu hobuse märjaks!”

J. Karu Helmest.

Hiidlane näinud, et saks liha peale sinepit pannud.

Hiidlane arvanud Saksa võid söövat. Vaadanud vesise suuga lugu pealt.

Viimaks Hiidlane ütlema: “Mis sakstel viga elada! Panevad võid liha peale, me Hiidlased ei saa võid leivagi peale panna!”

Saks ei olnud kidsi. Ütelnud Hiidlasele: “Tule siia, ma annan sullegi võid!”

Hiidlane tulnud, teinud suu hästi lahti. Saks pistnud Hiidlasele terve lusika täie sinepit suhu.

Hiidlane katsunud kohe alla neelda. Aga see või olnud nii kange, et Hiidlase hinge tahtnud võtta.

Sest saadik ei ihaldanud Hiidlane enam iialgi võid.

Hiidlane maksnud suure maa mehele 10 kopikat. Selle eest pidanud suure maa mees Hiidlase Haapsalusse viima.

Olnud talve käre külm. Hiidlasel olnud kerged hilbud seljas. Hiidlasele hakanud külm.

Hiidlane häda kaebama.

Suure maa mees vasta: “Jookse maas, küll siis sooja saad!”

Hiidlane sõnuma: “Mis eest ma 10 kopikat maksin, kui nüüd veel pian jala jooksma!”

Hiidlane istunud reel kuni külm mehikese kangeks võtnud.

J. Rootslane Võnnust.

Hiidlane kaubelnud linnas rukki jahu.

Ütelnud ise: “Kui ma ometi ilma leivata saaksin ära elada! Siis ei ostaks ma jahu sugugi! Ega ta, tühi suurem asi ole, aga kui ta majas puudub, küll paneb mehe kepsu lööma.”

J. Rootslane Võnnust.

Tartlane läinud Hiiumaale. Küsinud Hiidlase käest teed.

Hiidlane juhatanud: “Mine alt ua ja tagast tua, selt poolt seda ja tolt poolt toda, nende kahe vahe pealt. Kadakase kahearulise kuuse juurest pööra äkisti mõlemat kätt! Mine nüüd!”

J. Rootslane Võnnust.

Hiidlane tulnud noodalt koju. Olnud käre külm.

Hiidlase kasukas oli noodal märjaks saanud ja pärast kokku külmetanud.

Koju minekul puutunud kasukas Hiidlasele vasta kandu ja teinud ikka: “Kahekesi! Kahekesi!”

Hiidlane kuulnud seda. Arvanud, et tondid kahekesi ta kannul. Pistnud jooksu. Jooksnud nii et üle pea, kaela kraavi kukunud.

Kraavist välja tulles sõnunud Hiidlane: “Tulge pagana pärast kas ka kolmekesi! Enam ei jõua ma joosta!”

J. P. Sõggel Kaarlist.

Hiidlane võtnud noore naese.

Käskinud naist lehma lüpsma minna. Naene läinud. Ei oska lüpsta.

Hiidlane pahandanud.

Noorik aga ütelnud: “Näita mulle enne, kudas seda lehma lüpstakse! Küll ma siis õpin ameti ära ka!”

J. Neitvelt Veelt.

Kolm Saarlast tulnud suurele maale tööd otsima.

Roodi kõrtsi jõudes ütelnud vanem Saarlane teistele: “Kuulge poisid, mis hea õnn meil jälle on! Praegu kuulsin, et Enge mõisas 120 sülda kivi aeda ära põlenud. Muidu oleks veel rohkem ära põlenud, aga puu mulk tulnud ette, seal jäenud tuli kahjuks seisma. Enges võime uut aeda tehes jälle head tööd saada. Eks lähme nüüd kõrtsi ja võtame hea õnne peale natukese liiku!”

A. Kuldsaar Sõrvest.

Kihelkonna poiss tulnud kihlamise pärast õpetaja juurde.

Õpetaja poisilt küsima: “Mis su pruudi nimi?”

Poiss vasta: “Ega minap tea! Õpetaja ise tark mees, kirjad ees! Eks vaata ristiraamatust, mis ta nimi?”

Õpetaja uuesti küsima: “Aga mis su oma nimi on?”

Poiss vasta: “Mind hüütakse ikka Loode poisiks ehk Loodi Peetriks!”

A. Kuldsaar Sõrvest.

Saare Tõnu läinud õpetaja juurde naese surma teada andma ja küsima, mill naist võib matta.

Õpetaja Tõnult küsima: “Noh Tõnu, mis head mulle räägid?”

Tõnu vasta: “Tulin kuulama, mill õpetaja pruutpaarisid kuulutab!”

Õpetaja jätte: “Sull on ju naene kodu!”

Tõnu vasta: “Tahan reede õpetaja kätte tuua. Ei aita enam!”

Õpetaja ütlema: “Kuule Tõnu, paranda oma elu!”

Tõnu aga: “Mis moodi ma seda enam parandan? Kevade malgutasin katuse, seina alused määrisin sauega ää!”

A. Kuldsaar Sõrvest.

Korra läinud Saare Mats õpetaja juurde lapse sündimise aru viima.

Õpetaja küsima: “Kui vana laps on? Mill ta sündis?”

Mats vaata: “Ta es ole veel sündinud!”

Õpetaja jälle: “Mis sa muidu siis tulid?”