Matthias Johann Eisen - Viies Rahva nali

M. Rekkaro Raikülast.

Hiidlase naene keetnud leent. Tua uks olnud lahti. Aastane laps roomanud üle ukse õue. Naene lapsega üsna hädas.

Mees ütlema: “Pane ta õige poolpaljalt lume peale istuma, küll ta himu siis õuest täis saab!”

Naene teinud nii. Pada hakanud seni kaua üle ajama. Naene läinud pada valvama.

Viimaks tulnud laps meelde. Läinud last ära tooma.

Laps aga ei liiguta enam sugugi, päris kange.

Naene kiruma: “Näe kärnast, kui ruttu ta suri! Noh, ega sa nüüd enam õue kipu!”

M. Rekkaro Raikülast.

Korra arutanud Hiidlased, missugune keel kõige parem ja kergem piaks olema.

Üsna vanamees ütelnud: “Mina olen küll keelesid maailmas söönud, aga nii head pole ma veel leidnud, kui mineva aastasel valge lehma vasikal. See oli hea ja magus keel!”

J. Kurgan Kurnalt.

Hiidlane läinud talvel metsast heinu tooma, koer kaasas. Metsas hakanud hunt koera takka ajama. Koer joosnud mehe jalgade vahele. Hunt järele.

Hiidlane karanud hundi kõrvu kinni, hoidnud hunti kinni. Võtnud siis nua taskust, lõiganud hundi saba takka ära. Hunt tõmmanud enese valuga lahti, joosnud metsa.

Nüüd hiidlasel kahju, et hunti ära ei tapnud. Hundi saba vaadates ütleb mees: “Hunti minul nüüd kat on, kut väga vähä. Hea oleks olnud, oleksin hundi hinge kätte saanud. Siis oleksivad kõik küla koerad mind kartnud kut hunti!”

J. Rootslane Võnnust.

Hiidlase poeg palunud isa käest luba meresse suplema minna.

Vana Hiidlane lubanud, lisanud aga ähvarduse juurde: “Hoia, et sa raibe ära ei upu! Teed sa seda, küll sa siis mu käest tubli keretäie saad!”

A. Kivi Hõbedalt.

Hiidlane läinud peremehele sulaseks. Töö päeval pärast söömist heitnud sulane magama.

Peremees ajanud sulase üles.

Sulane pärima: “Kas seitse tundi nii ruttu täis?”

Peremees vasta: “Mis seitse tundi?”

Sulane jälle: “Ega sest lebameest ei soa, kes leva peale seitsmet tundi ei leba!”

Ütelnud ja keeranud külge.

A. Kivi Hõbedalt.

Hiidlane teinud heinamaal heina. Heinad kuivanud just päikese paistel, kui korraga vihma sadama hakanud.

Hiidlane sõnuma: “Saja, saja vihm! Küll sa saad siis näha, mis ma talvel hoostele ette anna, kui sa ei lase heina kuivada!”

J. Neublau Jootmalt.

Hiidlase naene olnud haige, palunud surma.

Mees toonud metsast öökulli, pannud ahju peale sooja.

Naene näinud. Mõtelnud surma olevat. Hakanud paluma: “Suur surm, suured silmad, kallis surm, karvased jalad, aga küll on kurjal küüned! Jäta mind veel järele!”

A. Kivi Hõbedalt.

Hiidlane olnud suve otsa podrätsiku juures. Teised töölised nimetanud teda rassnossikuks.

Hiidlane arvanud selle auu nime olevat.

Kodu kiitnud Hiidlane: “Teised on elu aja podrätsiku juures, ei saa rassnossikuks! Aga vaata, kus mees, sain ühe suvega rassnossikuks. Kell on niisugune hea hakamine!”

A. Kivi Hõbedalt.

Hiidlane kiidelnud korra:

“Mede mehed käivad ikka nii: Olgu üksi ehk kaksi – ikka roppis. Kui tuleme üle väina sada meest roppis, kõige ees torupilli mees, kõige taga veske-kiviga mees. Lähme Tallinna purjutama. Kui purju jääme ja torupilli mees ees pikali kukub, siis kukuvad taga järele kõik 99 pikali!”

A. Kivi Hõbedalt.

Hiidlane küpsetanud korra suurel maal tööl olles ühte lugu silku.

Teised imestama. Hakanud ütlema: “Mis sa neist küpsesilkudest alati närid? Eks söö vahest ka paremat!”

Hiidlane vastu: “Jah, eks kõhtu mahuks paljugi, aga kes seda jõuab täita!”

M. Rekkaro Raikülast.

Trobikond Hiidlasi läinud suiks suurele maale kraavi lamutama. Üks olnud laisk, ei läinud teistega kaasa.

Sügisel tagasi tulles küsinud teised ta käest: “Noh kudas sool veli ka läks kodumaal?”

Kodune Hiidlane vasta: “Muidu läks kat heasti küll, aga lebaga oli peenike peos!”

T. Viedemann Koselt.

Korra läinud Hiidlane õpetaja juurde. Tahtnud last üles kirjutada, kelle vaderiks teda kutsutud.

Õpetaja küsinud: “Mis kella ajal laps sündis?”

Vader vasta: “Ei tea, kulla herra seda ühtigi. See oli nii suitsu aeg!”

Õpetaja uuesti: “Millal see suitsu aeg siis oli?”

Vader vasta:”See oli see aeg, kui mehed metsast tulivad ja me sõime küpse tuhvleid!”

M. Rekkaro Raikülast.

Hiidlased teinud enestele kaevu. Olnud väga sügav. Toodud metsast poolteist süllane lepa latt; selle ülevelt otsast võetud ahjuhark ja roobi vars. Mis üle jäänud olnud paras kaevu kooguks.

Nüüd hakanud Mats oma poja Tähvega nõuu pidama, kuhu mulla hunikut panna.

Viimaks ütelnud Mats: “Tarvis teine auk maa sisse kaevata. Sinna ajame mulla!”

Tähve aga küsima: “Kuhu me selle mulla paneme, mis uuest august välja loobime?”

Mats vasta: “Sa oled ikka rumal poiss! Kaevame siis nii sügava augu, et mõlemad hunikud sisse mahuvad!”

T. Viedemann Koselt.

Hiidlane istunud pulmapäeva õhtul söömalaua taga. Küsinud: “Isa, kus meie va lapse kätki on?”

Isa vasta: “Mis sa nüüd sellega teed? Seda ei ole kodugi! See on teises peres!”

Peigmees vasta: “Olen nüüd naesemees. Eks maja asjad pia ikka kodu olema!”

T. Viedemann Koselt.

Korra läinud Käina mees tapetud siaga Kärdla vabrikusse.

Ostjad tulnud, vaadanud siga, leidnud aga üht, teine teist viga.

Üks ütelnud, et sea silmad ei ole hästi puhastatud.

Käina mees vasta: “Kas ta siis öte teile kontoli kirjutajaks pannakse!”

J. Neublau Jootmalt.

Hiidlased leidnud siili. Pidanud aru, mis loom see on.

Ütelnud: “Ei tea, ons ta noor hunt või vana kukulind, mere või maa nosi, aga kurivaim ta ei ole. Oleks meie Kõpukuia Pärt siin, küll tema teaks! Ta on ammugi üle kuue jala pikk ja suure laeva timmermann! Küll tema teaks!”

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.