Matthias Johann Eisen - Rahva nali

Hiidlane meelitama: “Tulge alla! Tulge alla, Jumala linnukesed!”

Linnud ei pannud aga meelitust tähelegi. Jäenud kõik oma paigale.

Kui meelitamised midagi ei aidanud, hakanud Hiidlane Mats puu pihta koputama. Selle peale tulnud mesilindusid mis hirmus Matsi rõõmuks puust välja, lendanud aga kohe Matsi kallale ja pistnud teda mõne hea korra.

Matsikene palub, meelitab mete toojaid iga moodi, paitab käegagi vahel sekka, aga või ep need sest hoolivad! Ikka rohkemini torkavad Matsi.

Viimaks lõpeb Matsi kannatus otsa. Mats pistab jõe poole jooksu. Mete toojad “va õelused” aga Matsi järel.

“Mats ae! Mats ae! Hüppa vede! Hüppa vede!” hüüab naene järele.

Karrsummdi! kargab Mats jõkke.

Naese abiga pääsis Mats viimaks jõest välja. Hakanud siis õige südame põhjast vana õeluse kärbsid siunama.

Õhtu oli seni kätte jõudnud. Mats hakanud naesega koju poole minema.

Üle silla minnes roomanud neile sõnniku sitikas vasta.

“Oot, oot sa sarviline! Küll ma sind tunnen!” kiljatanud Mats loomakest nähes. “Päeval kannad sa kollavatti, nüüd sinivatti!”

Mats hüpanud täis hirmu sitikast nähes uuesti vette.

O. Hintzenberg Tapalt.

Hiidlane kiitis kangesti oma sõpra.

Küsiti mehelt, missugune ta sõber olla.

Hiidlane vasta: “Mu sõber on pikk, peenlane lühelane, jäme mees! Tall on süsimust pea ja lumivalged juuksed ja pikk putkjas habe. Jalad on tall maast saadik, pea mütsist saadik!”

J. Neublau Jootmalt (Ambla k.)

Hiidlase lamba karja läinud hunt ja murdnud mitu lammast ära.

Hiidlased püidnud hundi kinni. Hakanud nõuu pidama, mis hundiga teha.

Üks õpetama: “Teeme hundile suure häbi rahva ees!”

Teised vasta: “Teeme!”

Pühapäev viinud mehed hundi kiriku juurde. Üks hoidnud kõrvust kinni, teine teinud häbi. Ütelnud ise: “Kudas inimesele mekib, mekib ka metsa loomale!”

G. Tikerpuu Pühalepast.

“Ei tea, kus kuningas jõulu laupäeva ööse piaks magama?” küsis Keina mees teise käest.

“Ull eide sõõge, või seda saap täegi: eks ikka kahe kasuka vahel!” vastas teine Keina mees.

“Ei täe, mis ta piaks sööma?” küsis esimene.

“Aina sula rasva!” vaatas teine.

G. Tikerpuu Pühalepast.

“Suur maa, suured asjad!” kiitis Hiidlane suurele maale jõudes. “Kui kodunt välja tulin, paistis kuu nagu sirp aia teivas. Aga vaada sii: just kui tõrre põhi taeva küljes!”

G. Tikerpuu Pühalepast.

Keina mees sõitis linnast koju poole. Pilgates hüüdis aga poepoiss ukse vahelt: “Näe, kus üks itsis suuga mees on!”

Keina mees ei mõistnud nii järsku midagi vastata. Sõitis edasi kuni Harku mäele. Harku mäel tulivad talle naabri mehed vasta. Neile kaebas mees oma äpardust.

“Mis sa talle selle peale kostsid!” küsisivad teised.

“Map muistnud nii äkisti mitte musta ega valget lausuda, sest va oo köss ei annud seks aega, vaid trööpis edasi!”

“Kas sool häppe ei ole!” ütlesivad teised Keina mehed. “Sa oleksid niigi palju pidanud ütlema: Sa oled ise üks itsis suuga mees! Pööra ruttu ümber, mine, ütle talle nii!”

Keina mees sidus hobuse puu külge kinni ja vantsis ise linna poole tagasi. Kesköö oli jo käes, kui mees linna värava taha jõudis. Et aga värav kinni oli, karjus ta läbi värava: “Sa oled ise üks itsis suuga mees!”

Hobuse juurde jõudes nägi mees eemalt, et märal varsad olnud. Karjus nüüd rõõmu pärast: “Ull eide sõge, õnn tuleb uksest ja aknast sisse: Mui va mära teind seitse kollast!”

J. Ekemann Tapalt.

Üks Hiidlane ütelnud herrale: “Kui herra linna läheb, siis too mulle sealt ka tubakat!”

Herra kurjustama: “Kudas sa tohid mulle “sina” ütelda!”

Hiidlane vasta: “Anna andeks, kulla herra! Mis sa teed selle Hiiu keelemurdega: ei saa kõiki sõnu hästi välja ütelda!”

G. Tikerpuu Pühalepast.

Keina mees leidnud uuri. Uur läikinud päeva käes kangesti. Mees pole teadnud, mis see on. Näidanud teisele Keina mehele. See tunnud niisama vähä uuri.

Pannud kõrva äärde, kuulanud. Uur tiksunud.

Mees ütlema: “Kuule, ei see õige asi või olla! Ei see ole muud kui vana õeluse silm! Vana õelus on oma silma ära kaotanud!”

Visanud uuri plarts maha.

Mõlemad mehed võtnud vemblad kätte, hakanud uurile pihta andma. Peksnud uuri pihuks ja põrmuks.

Teine kuulanud siis veel, kas uur tiksub. “Juba sai küll! Vait on!” kiidelnud mees siis rõõmuga.

Teine vasta: “Mehed me oleme! Meie läbi on vana õelus nüüd ühe silmaga jõenud!”

G. Tikerpuu Pühalepast.

Hiiu mees lükkas paadi vette. Seda nägivad kaks ülemaa meest. Palusivad endid merele kaasa võtta.

Hiidlane aga vaatas taeva poole ja ütles, et täna tuult tõuseb. Lubas mehi ometi kaasa võtta, kui mehed merd ei karda.

“Mina küll merd ei karda!” ütles esimene maamees. “Kui ma korra enne merel käisin, olivad laened nagu härja jutad ja mull ei olnud viga midagi!”

“Noh, see polnud veel midagi!” ütelnud teine. “Kui ma ükskord järve peal käisin, olivad laened seal nagu heina kaared. Mull polnud siiski viga midagi!”

Läksivad merele. Tuul tõusis.

Kohe hoidis teine põtku teisest paadi parrast kinni ja oksendasivad mõlemad. Hiidlane naeris aga kas kõht katki.

J. Ploompuu Kuusalust.

Kaks Hiidlast läinud jahile. Leidnud jõe äärest parve parta. Hakanud ligimale piiluma. Ühel olnud püss, teisel ei. Püssita mees õpetanud püssimeest: “Ära sa sõrme kohe riklisse pane, pärast paugub enne aega!”

Saanud juba õige ligi, et oleks lasta sündinud.

“Tõmma nüüd riklist!” õpetanud teine.

Pardid kuulnud hüüdu, valmistanud minekule. Pauku aga ei ilmunud.

“Tõmma riklist! Tõmma riklist!” karjub püssita mees.

Pardid lendavad kus seda ja teist.

“Miks sa ei tõmmanud?” tapleb püssita mees.

“Ma tõmmasin küll, aga ei läinud lahti!” vastanud esimene.

Hakanud viga otsima, miks püss lahti ei läinud.

Korraga hüüab püssita mees: “Sull paganal põlnki sõrm riklis, oli hoopis rihma taga!”

G. Tikerpuu Pühalepast.

Korra lõune ajal sirutanud Hiidlased kivi silla ääres selga. Herra tulnud sinna ja küsinud: “Kuule mees, kas nägid kaht preilit siit mööda minevat?”

“Mua täe!” kostis Hiidlane. “Kaks litsakat läksivad siit mööda! Mua täe, kenne omad nad olivad, sinu või!”

Pahandades küsis herra: “Kas siin teist meest ei ole, kes paremini oskaks rääkida?”

Hiidlane hüüdma: “Mats! Mats! Tule eige siia, soole tulle üks vööras!”

“Laku eige rasva sa ja su vööras ka!” vastas Mats teist külge pöördes.

Vigalast.

Keina mees tulnud silgu koormaga suurele maale. Teinud talus kasulikku kaupa, saanud kauba peale toobi kohvi.

Mees joonud ja kiitnud mõnusat märjukest.

Kui kõht täis saanud, küsinud Keina mees pererahva käest: “Mis asjast niisugust märjukest tehakse? Ma tahaksin kodu oma eite enesele ka niisugust jooki lasta keeta!”

“Ubadest!” vastanud pererahvas.

“Näeb imet!” vastanud Keina mees. “On aga meie eided lollid. Nad keedavad uad ära ja annavad meile terveid ube süüa ja piaksivad ometi meile jooki tegeva. Kui ma Keinasse tagasi lähen, tahan selle eest hoolt kanda, et Keinas enam ühtki uba ära ei sööda. Kõik Keina uad piavad kohviks ära joodama!”

D. Pruhl Metsikust.

Hiidlane kaevanud suve otsa suurel maal raavi. Sügise antud Hiidlasele pool toopi viina peale kauba.

Kui palk käes, mõtelnud Hiidlane, kudas talve kõige odavamalt süüa saab.

Nõuu varsti peetud. Ostnud suurelt maalt hulga herneid. Kodu keetnud korraga nädalise herne jao valmis. Söönud iga päev herne jao ära.

Laupäev ei ole herned enam tahtnud maitseda.

Hiidlasel jälle nõuu peetud.

Teinud kasti lahti, kus sügise kingitud viina pudel sees olnud. Ütelnud siis iseenesele: “Vaata, Vesihiidlane, kui sa need herned ära sööd, saad lonksu viina!”

Hakanud siis herneid sööma. Kui herned otsa saanud, löönud äkisti kasti kinni ja ütelnud: “Petta said, ei anna sulle viina!”

Jäenudgi ilma viinata.

J. Vahe Kassaarest.

Korra läinud Keina mees naesega Kassaare kabelisse mööda nõrka jääd. Teel kukunud naene meresse.

Mees kaapinud sell silmapilgul parajalt piibu põhja välja.

Naene hakanud appi hüüdma. Mees pannud jala naese seeliku hänna peale ja ütelnud: “Mesa nüüd lougad! Lase ma pane piibu pehja mokka! Ega ma kallist toitu sinu pärast haka raiskama!”

Sai oma asja ära toimetanud, siis alles võtnud naese merest välja.

G. Tikerpuu Pühalepast.

“Ei täe, müsune toidus on kiige param süia!” küsis üks Keina mees teise käest.

“Eks ikka siia kala ja peen leib!”

“Oled sa siis seda söönud, et täed?”

“Ull eide söge, olen ma seda ise söönd – mu venna poeg oli Talinas näin’ läbi poe akne, kui poepoiss oli söön’!”

J. Holts Nõvalt.

Korra sõitnud Hiidlased üle väina. Vana Torupilli Toomas olnud ka nende seltsis. Teel olnud jää sees suur, lai pragu.

Toomas mänginud torupilli. Saanud sest praost üle, hakanud vaatama: ei Torupilli Toomast enam kusagilgi. Läinud kõik rahuga koju. Ei ole sest kellegile välja teinud, et Torupilli Toomas kadunud.

Kahe, kolme nädali pärast tulnud Tooma naene teiste juurde järele kuulama, kuhu Toomas saanud.

Mehed vasta: “Oh see väike asi ei ole koguni meeste asi! See on naeste asi! Toomas kukus merde! Torupilli ääl uugas aga kolm päeva meie kõrvus!”

T. Lepp-Viikmann Haljala kih.

Korra lõiganud trobikond Saarlasi mõisas kraavi. Ööse maganud mehed mõisa talli põningul. Mehed suitsetanud nii kanget tubakat, et juba hobused tallis hakanud turtsuma. Kutsar meestega päris kimpus. Hakanud nõuu pidama, kudas neist lahti saaks.

Kutsar kelm läinud ööse mehi hirmutama. Võtnud kõbja tüki, süüdanud põlema, mässinud takud ümber ja pistnud suhu. Läinud redelit mööda ülesse ja puhunud tasa kõbja tüki peale, nii et sädemed suust välja karanud.

Üks mees olnud veel ülevel. Hakanud kohe hõikama: “Mats ae! Mats ae! Tõuse üles! Vana õelus tihkub ligimale!”

Mats kohe laulu hürgama. Ei õelus pane laulu tähelegi. Tikub ikka ligimale.

Mats veel valjemini hürgama. Ei aita.

Mats karjuma: “Es aita! Teeme putked!”

Terve meeste kari hüppab laudilt maha. Kõik putkavad tuhat nelja metsa poole. Ei julge enam keegi tagasi tulla.

Teisel kevadel kurtnud mehed mullust lugu Rakveres. Ütelnud ise: “Pidi olema selge soo ja sau kraavi lõigata, aga oli selge ruus ja rahk. Me ei saanud tööst leiva rahagi. Pealegi tikkus vana hõelus meie kallale. Pidime katsuma, kudas jalad Kuresaare linna viisime, kopikast polnud juttugi!”