Gillian Flynn - Lõikepind

„Kas saaksin ka kuidagi aidata?” Ma polnud veel valmis reporterimärkmikku välja võtma.

„Te võite siin minu kõrval koha sisse võtta,” soovitas mees. „Abivägi kulub ikka ära. Läheb libedamalt.” Astusime mõnda aega vaikides, mu paarimees ainult peatus aeg-ajalt, et märja röginaga köhatada.

„Mõnikord ma mõtlen, et peaks selle metsa siin lihtsalt maha põletama,” teatas ta äkitselt. „Paistab, et siin ei juhtu kunagi midagi head. Kas teie olete Keene’ide sõber?”

„Kui aus olla, siis ma olen reporter. Chicago Daily Post’ ist.”

„Mmm… No mis sa kostad. Kavatsete sellest kõigest kirjutada?”

Järsku kaikus puude vahel kellegi hädahüüd, tüdruku karjatus: „Natalie!” Mu peopesad tõmbusid higiseks, kui hakkasime hääle suunas jooksma. Nägin komistavaid kogusid meile vastu tulemas. Plaatinablond teismeline tüdruk sööstis meist mööda metsateele, nägu punane ja krimpsus. Ta koperdas nagu joomahulluses, karjus taeva poole Natalie nime. Keegi vanem mees, võib-olla ta isa, jõudis talle järele, võttis tal kõvasti ümbert kinni ja talutas metsast välja.

„Kas nad leidsid ta üles?” hüüdis mu uus sõber.

Ühine pearaputus. „Tal võis lihtsalt liiga õudne hakata,” hõikas üks teine mees vastu. „Liiga ränk tema jaoks. Üleüldse ei peaks tüdrukud siia metsa tulema, arvestades olukorda.” Mees vaatas tähendusrikkalt minu poole, võttis nokatsi peast, et sellega laubalt higi pühkida, ja asus siis jälle kepiga kõrget rohtu tuuseldama.

„Kurb töö,” märkis mu paarimees. „Kurb aeg.” Me liikusime aeglaselt edasi. Lõin jalaga eemale roostes õllepurgi. Siis veel ühe. Üks lind lendas mu eest silmakõrguselt läbi, muutis kurssi ja lendas otse üles puulatvadesse. Ootamatult kargas mu randmele rohutirts. Nagu kõhedusttekitav enne.

„Ega te pahaks ei pane, kui ma pärin teie arvamust selle kõige kohta?” Võtsin välja oma märkmiku ja lehvitasin sellega.

„Mis ma ikka oskan ütelda.”

„Lihtsalt öelge, mida mõtlete. Kaks tüdrukut väikeses linnas…”

„Noh, keegi ei tea ju, kas need on omavahel seotud, või kuidas? Või teate teie midagi sellist, mida mina ei tea. Täitsa võimalik, et Natalie ilmub veel välja, elus ja terve. Täna alles teine päev.”

„Kas Anni kohta liigub ringi teooriaid?” küsisin.

„Mingi hull, mingi peast põrunud mees pidi seda tegema. Sõidab selline meie linnast läbi, tabletid jäid võtmama, hakkab siis hääli kuulma. Midagi taolist.”

„Miks te nii arvate?”

Ta jäi seisma, tiris tagataskust paki närimistubakat, surus tubli sõrmetäie sellest igemete alla ja asus mäluma, kuni esimene väike haav tubakale ukse avas. Mu oma suu limaskest kirvendas kaastundest.

„Kes siis veel kisuks väikesel surnud tüdrukul hambad välja?”

„Mõrvar viis kaasa tüdruku hambad?”

„Kõik ta piimahambad, suhu jäi ainult osa tagumisest purihambast.”

Veel tunnike tulutuid otsinguid, mille käigus mul ei õnnestunud enam midagi uut välja uurida, ning ma lõin lahku oma paarimehest Ronald Kamensist („sa võiksid mu teise eesnime esitähe kah kirja panna, see on J”) ja liikusin edasi lõunasse selle koha poole, kus eelmisel aastal oli leitud Anni laip. Alles viieteist minuti pärast ei kandunud Natalie nimi enam mu kõrvu. Veel kümme minutit ja ma hakkasin kuulma Falls Creeki, selle vete kirgast vulinat.

Päris keeruline oleks last sellest metsast läbi tassida. Ülevalt ahistavad teerada oksad ja lehestik, maapinnast tikuvad esile puujuured. Kui Ann oli Wind Gapi vaimus kasvatatud tüdruk – see linn eeldab õrnema soo puhul ülimat naiselikkust –, pidid tema pikad juuksed lahtiselt seljale langema. Need oleksid siis teerada piiravatesse põõsastesse takerdunud. Mulle viirastusid läikivad juuksekarvad, mis osutusid siiski ämblikuvõrkudeks.

Laiba leidmise kohas oli rohi ikka veel maadligi, pinnas oli jälgede leidmise lootuses põhjalikult läbi sõelutud. Niisama uudistajad olid sinna hiljuti mõned konid maha jätnud. Küllap igavlevad lapsed, kes hirmutavad üksteist luisates, et on näinud hullu mõrvarit ja tema käes veriseid hambaid.

Ojas oli varem hunnik kive, mille taha oli takerdunud Anni kaela ümber seotud nöör, jättes ta pool ööd veevoolus otsekui lõa otsas ühe koha peale õõtsuma. Nüüd vulises vesi takistamatult üle liivase põhja. Härra Ronald J. Kamens oli mulle uhkelt jutustanud, kuidas linnarahvas oli need kivid ojast välja kangutanud, pikapi peale ladunud ja linnapiiri taga pulbriks teinud. Liigutav žest, nad oleksid justkui uskunud, et nii saab kurjust edaspidi linnast eemal hoida. Kuid see oli tühi lootus.

Istusin oja äärde maha ja tõmbasin mõlema peoga üle kivise maa. Korjasin üles kuuma sileda kivi ja surusin selle põse vastu. Mõistatasin, kas Ann oli oma elu ajal ka kunagi siin käinud. Või oli Wind Gapi laste uus põlvkond leidnud põnevamaid viise suvel aega surnuks lüüa. Kui mina olin väike tüdruk, sai käidud ujumas vaid veidi maad siit allavoolu, kus suured lamedad kivid moodustasid madalaid tiike. Meie jalgade ümber siblisid jõevähid, me karglesime vees neid vältides, kiljusime, kui mõnda kogemata puudutasime. Mitte kellelgi polnud ujumistrikood, siis oleks ju pidanud oma päeva ette planeerima. Me lihtsalt sõitsime pärast rattaga koju, lühikesed püksid ja topp vettinud, ja raputasime märja koera kombel pead.

Mõnikord sattusid samasse kanti vanemad poisid, varustatud jahipüsside ja näpatud õllega, teel laskma lendoravaid või jäneseid. Verised lihatombud rippusid neil vöö küljes. Need noorukid, ülbed ja terve ilma peale vihased, higist lehkavad ja meid väljakutsuvalt mitte märkavad, olid mind alati köitnud. Jahti võib pidada mitut moodi, nagu ma nüüd tean. Härrasrahva hulka kuuluv jahimees, kes ihaleb Teddy Roosevelti ja suurte kiskjate tabamist, kosutab ennast pärast vabas õhus veedetud päeva klaasikese džinni ja toonikuga, kuid mina kasvasin üles hoopis teistsuguste jahimeeste keskel. Poisid, keda mina tundsin, kes alustasid väga noorelt, nemad olid vere peal väljas. Neid lummas tabamuse saanud looma viimane surmakramp – alles ta sööstis edasi nagu voolav vesi ja siis järsku sai kuul ta kätte, tegi ta katki ja jättis abitult külili lamama.

Kui ma veel koolis käisin, võisin olla umbes kaheteistaastane, lonkisin kord naabripoisi jahionni, see oli laudadest kokku klopsitud sara, kus ulukeid nüliti ja lahti lõigati. Niisked roosad naharibad olid paelaga kuivama riputatud. Muldpõrand oli verest roostepruun. Seinu katsid alasti naiste pildid. Osa tüdrukuid ajas ise jalgu laiali, teisi hoiti kinni ja kepiti. Üks naine oli kinni seotud, silmis klaasistunud pilk, ta rinnad olid välja veninud ja soonilised nagu viinamarjad, kui mees teda tagantpoolt võttis. Ma tundsin umbses võikas õhus nende kõigi lõhna.

Tol õhtul kodus libistasin ma sõrme pükste sisse jalgevahesse ja masturbeerisin esimest korda elus, lõõtsutades ja vastikust tundes.

Happy hour. Ma vandusin alla ja läksin Footh’si, linna silmapaistmatusse kantribaari, enne käiku Grove’i tänava majja number 1665, mis on koduks Betsy ja Robert Nashile ja nende lastele: kaheteistaastasele Ashleigh’le, üheteistaastasele Tiffaniele, igavesti üheksasele Annile ja kuuesele Bobby juuniorile.

Kolm tüdrukut ja siis lõpuks ometi – väike poiss. Kuni ma libistasin viskit ja ragistasin maapähkleid, tegelesid mu mõtted Nashide meeleheitega, mis pidi kasvama iga kord, kui ilmavalgust nägi järjekordne ilma peeniseta titt. Kõigepealt Ashleigh, mitte küll poiss, aga armas ja terve lapsuke. Nad tahtsid ju nagunii kahte last. Ashleigh sai endale ebahariliku kirjapildiga uhke nime ja kapitäie tordikaunistuse stiilis kleite. Vanemad hoidsid pöialt ja proovisid uuesti, aga tulemus oli ikkagi Tiffanie. Nüüd nad hakkasid juba pisut närveldama, vastuvõtt polnud enam sama võidukas. Kui proua Nash jälle rasedaks jäi, ostis tema mees tillukese pesapallikinda, et kasvavale kõhule õige suund kätte näidata. Võib vaid kujutleda seda solvunud masendust, millega tervitati Anni saabumist. Tema pidi leppima suguvõsa traditsioonilise nimega, ei saanud erilisuse rõhutamiseks isegi e-tähte lõppu.

Taevale tänu Bobby eest. Kolm aastat pärast Anni-pettumust – kas neljas laps oli kogemata tehtud või viimane meeleheitlik katse? – anti Bobbyle isa nimi, talle sai osaks vanemate ahviarmastus ja väikesed tüdrukud mõistsid järsku, kui ülearused nad on. Eriti Ann. Kes siis vajaks veel kolmandat tütart? Vähemalt nüüd pööratakse talle rohkem tähelepanu.

Ma kallasin teise viski ühe lonksuga kõrist alla, lõdvestasin õlgu, laksasin endale pihuga vastu põski, istusin oma suure sinise Buicki rooli ja kahetsesin, et polnud tellinud kolmandat viskit. Ma ei kuulu nende reporterite hulka, kes naudivad teiste eraelus sorimist. Mis tõenäoliselt ongi põhjus, miks ma olen teisejärguline ajakirjanik. Või vähemalt üks põhjustest.

Ma mäletasin veel teed Grove’i tänavale. See asus kahe kvartali kaugusel minu koolimajast, mis oli mõeldud kõigile lastele saja kilomeetri raadiuses. Millard Calhooni nimeline keskkool rajati 1930. aastal ja see jäi Wind Gapi viimaseks vapraks ponnistuseks enne suurt depressiooni. Nime sai kool Wind Gapi esimese linnapea, kodusõja kangelase järgi. Tõsi küll, tegemist oli lõunaosariikide poolel võidelnud kangelasega, aga see oli täpes, mees oli ikkagi kangelane. Kodusõja esimesel aastal oli härra Calhoon pidanud Lexingtonis tulevahetust terve roodu jänkidega ja ilma kõrvalise abita selle väikese Missouri linna päästnud. (Nii vähemalt võib lugeda koolimaja sissekäigu juurde kinnitatud tahvlilt.) Ta oli tuisanud üle põldude ja liuelnud läbi valge aiaga ümbritsetud majade, kus lükkas abitult häälitsevad naisterahvad viisakalt kõrvale, et jänkid ei saaks neile liiga teha. Tänaselgi päeval näidatakse Lexingtonis huvilistele Calhooni maja, oma ajastu arhitektuuri esinduslikku näidist, kusjuures põhjaosariiklaste kuulidest jäänud augud on seinalaudades veel selgelt näha. Arvata võib, et härra Calhooni relvast tulistatud lõunaosariikide kuulid maeti maha koos meestega, kelle need olid tapnud.

Calhoon ise suri 1929. aastal veidi enne oma sajandat sünnipäeva. Ta olevat istunud lehtlas, mida praegu enam ei ole, keset linnaväljakut, mis on nüüdseks kadunud asfaldi alla, ja kuulanud ekstra tema auks mürtsuvat suurt puhkpilliorkestrit, kui oli korraga vajunud oma viiekümne kahe aastase naise najale ja öelnud: „Liiga kõva melu.” Siis oli teda tabanud ulatuslik südameatakk, ta oli langenud toolil ettepoole, nii et kogu kodusõjaaegne toredus ta seljas sai põhjalikult määritud kreemikookidest, mis olid tema meeleheaks kaunistatud lipu tähtede ja triipudega.

Calhoonil on mu südames eriline koht. Mõnikord tõesti on liiga kõva melu.

Nashide kodu osutuski enam-vähem selliseks, nagu ma olin ette kujutanud: seitsmekümnendate lõpu ilmetu standardmaja, millistest läänepoolne linnaosa koosneski. Üks neid hubasusele pretendeerivaid rantšo tüüpi ehitisi, mille keskmes püüab pilku garaaž. Nägin majale lähenedes juurdesõiduteel räpast heledapäist poisikest, kes istus tema jaoks lootusetult väikesel titade kiik-jalgrattal ja sõtkus pingutusest puhisedes pedaale. Rattad käisid ta raskuse all lihtsalt tühjalt ringi.

„Tahad, ma lükkan hoogu?” küsisin autost välja ronides. Ma pole küll lastega suhtlemisel kuigi osav, aga mõtlesin, et proovida ju võib. Mind hetk aega vaikides vahtinud, torkas poiss näpu suhu. Varrukateta särk libises üles ja paljastas mulle tervituseks ümmarguse punnis kõhu. Bobby juunior jättis rumala ja pelgliku mulje. Nashide „viimaks ometi” poeg polnud täitnud vanemate lootusi.