Anton Tammsaare - Pöialpoiss

«Ei, ei, mu herrad ja daamid!» hüüdis auväärt polguülem vaidlusekstaasis, kuna ta põrutatud pahem käsi lõdvalt värises ja näos närvilised tõmbed aeg-ajalt kordusid, mis tõendas, et kõneaine teda sügavamalt puutus. «Olen täiesti kindel, et nagu päikesepinnal laigud perioodiliselt kahanevad ja kasvavad ning sellele vastavalt ilmastik meil kord pehmemaks või karmimaks muutub, niisama ka rahvad oma vaimu ja kultuuriga üldvaimu lõõmavas loidangus tõusevad ja vajuvad, ilma et keegi kindlasti teaks või aimakski, miks, millal või kuidas? Samuti kindlana näib mulle, et majanduslikfüüsiline ja vaimlik-mõistusline arenemine seisavad ikka otsekoheses tingivuses, kuna aga inimliku kosmose hingeline osa eelmistega vastupidises vahekorras püsib. Me kõik teame roomlaste ütlust: mens sana in corpore sano, harva aga mõistame, kui põhjatu targalt see on öeldud. Pangem tähele: terve vaim terves kehas, mitte aga – terve hing. Roomlased kui praktiline rahvas ei tunnud hinge vastu suuremat huvi, nemad rahuldusid palja vaimuga, nagu nad ka tsivilisatsiooni rohkem rõhutasid kui kultuuri. Alles siis, kui antiikilma tsivilisatsioon hakkas murenema, kui lõi kidema ülistatud terve keha, alles siis hakkas hing oma nägematuid tiibu lehvitama paganuse surnuväljade kohal. Aga me kõik teame, millest siis igal ristteel jutlustati: liha surmamisest! Ma ei usu mitte, et kristlikud pagulased, kes vabatahtlikult loobusid igasugusest tsivilisatsioonist ja põgenesid kõrbe elama metsloomadena, oleksid talitanud ilma sisemise loogikata. Otse ümberpöördult: nemad aimasid – kas teadlikult või ebateadlikult, jätame selle küsimuse täna lahendamata, – et seni kui mõnutseb terve keha ja käärib värske, elujõuline vaim, seni kiratseb ka vabanemist igatsev hing. Või vastupidi: keha kidevuse ja kannatamisega sünnib hing uuesti nagu veest ja vaimust. Alalised sõjad, tagakiusamised, rüüstamised, tapmised, kihvtitamised, näljad ja taudid edendasid omalt poolt hingede vabanemist keha ja vaimu vangist, mispärast nii loomulik ja arusaadav see heade ja kurjade vaimude päratu hulk keskaja tsivilisatsiooni ja vaimu jäätmaal. See teadlaste poolt üldiselt tõeks tunnistatud pilt kordub alati vähemal või suuremal määral raskete sõdade, revolutsioonide, maavärisemiste, veehädade ja laastavate taudide möllus. Niipea kui langevad hädaohtu tsivilisatsiooni võidud või inimhulga mõnutsemise võimalused, kui närtsib vana ja noor keha nagu rohi kõrvetavas põuas või sügise tulekul, kohe ilmutub silmapaistvalt tänini allasurutud, vaimu vaevatud hingeilm, sest ma ei suuda küllalt toonitada tõsiasja, et majanduslik-füüsiline elu ühes vaimu pillerkaaritamisega on leppimata sõjajalal hingekosmosega. Siin ongi punkt, kust vaadates õieti võib mõista sõnu: õndsad on vaimust vaesed, millele mina juurde lisaksin: õndsad on vaevatud. Niisama oleks loomulik otsida ühiskondlikkude küsimuste põhjalikku lahendamist vaimu ja hinge paratamatust vastuolust, mitte aga sellest, kas kellelgi mõni närune mark vähem või rohkem sissetulekut on kui tema kaasvennal. Et see viimane lahendusviis pealiskaudne ja otsitud on, peaks igaühele tõendama juba see asjaolu, et kõige majandusliku parandamise ja reformeerimise peale vaatamata ühiskondlikkude küsimuste sõlm aina rohkem sassi läheb. Kui seda vaimupimedust vaadelda, siis tulen tahes või tahtmata mõttele, et inimvaimu algupära on kehvem ja kesisem kui nii paljudel neil, kel on neli või enam jalgu. Ma ei mäleta, millal, kus või kuidas see oli, aga ma tean, et ma kord mõttele sattusin: oleks inimese vaim samuti suremata nagu ta hing, siis peaks ta välimuse poolest – muidugi astraalselt, ebafüüsiliselt mõelduna – nii umbes konna taoline olema, kui see loomake õpiks kahel tagumisel jalal käima. Niisugune inimvaimu kujutelm püsis mõni aeg ja kadus siis, et ruumi anda uuele kujutelmile. Saage minust õieti aru, mu daamid ja herrad, – see pole ainult tühipaljas kujutelm, mis suguluses nagu mõttega, vaid ma tunnen seda kujutelmi kogu oma olevusega nagu mõnda reaalset ja tõesti olevat elavat objekti. Niisiis: inimvaimu külma verega neljajalgse kuju, mis kõnnib nagu dresseeritud puudel kahel tagumisel hanejalal, kadus mõni aeg tagasi minu tundeilmast ja sestsaadik näen teda kui mõnda kõvakoorelist putukat, umbes lepatriinu taolisena. Aga ka see pisitilluke, kirev, täpiline harjutab kahel jalal käimist, ehk küll mitmel jalal käimine palju hõlpsam ja loomulikum oleks – käib, taarub ja sibab käimisest vabanenud jalgega õhus, nagu oleks ta mõni halb akrobaat. Te naerate, mu herrad ja daamid,» ütles herra polguülem ja laskis oma hallid kilavad silmad sasis kulmude all ringi joosta, «aga uskuge, ma ei tee nalja. Üldse ei armasta ma inimese üle naljatada, sest ma armastan inimest. Kes kümneist lahinguist, kümnest tapatalgust õnnelikult eluga on pääsenud, see teab, kui hirmus armetu ja vilets, kui põhjatu armastusvajaline, armastusvääriline on inimene, olgu ta sulle võhivõõras või ka verivaenlane. Võitlustuhinas püüab ta sind tappa maksku mis maksab, veel haavatuna võib ta su elule kardetavaks saada, aga kui haavadest nõrgunud veri ta ihurammu laastanud ja kui tal on ainukeseks päästjaks veel surm, siis võib vihasemgi vaenlane sinult seda viimast armuandi jumalakeeli paluda nagu viletsam kerjus. Olen näinud vaenlase silmi, mis on truu koera silmad, olen näinud sõbra silmi, mida ei vahetaks ühegi ema silmadega, nii tõsised ja ehtsad olid nad minult viimast armuandi – surma paludes. Ja kui te lõpuks aimamisi taipama hakkate, et võib silmapilke olla, kus ei ole suuremat heategu, ei ole suuremat kangelastegu, kui on kaitsetu viimase verenatukese valamine, aah! mu daamid ja herrad, kui te seda kunagi peaksite kogu oma olemusega taipama, siis mõistaksite, kui hullumeelselt vajab inimene armastust, armastaja ise veel enam kui armastatu, kelle vastu tõstad surmariista litsutud hambail …»

Rääkija vaikis ja vahtis tungival ainetisel pilgul kohviku suitsusesse ning söökide ja jookide lõhnadest vintskesse õhku, ilma et ta tähele oleks pannud meid, kes me temaga ühe laua taga istusime, erootikast nõretavat muusikat või üldist jutukõma ja naeru, mis täitis kogu ruumi. Mul oli tundmus, nagu võiks ta avasilmil kõike seda siin lõbutiines kohviku õhustikus näha, millest ta nii soraval keelel kõneles, nagu loeks ta mingit raamatut. Äkki käis nõksatus ta kehast läbi, ta pilk omandas jälle liikuvuse ja näojoontest kadus hiljutine tarretus. Nagu unest ärgates ütles ta vabandavalt, kohtlaselt:

«Mu herrad ja daamid, vististi mõtlesin ma ühte ja rääkisin teist.»

«See on loomulik nähtus inimestes, kes palju kogenud ja mõtelnud,» laususin mina.

«Aga millest ma tahtsin teile jutustada?» küsis polguülem uuesti elavamaks saades.

«Pöialpoisist,» vastasid daamid mitmest suust, iseäranis aga puutus mu kuulmeid selle noore neiu hääl, kes istus polguülema pahemal käel laua otsas. Mitte et ta kõige valjemini oleks vastanud, vaid ta vaatas oma nugissilmadega niisugusel pilgul, et ma tahes või tahtmata tema hääle teiste omast pidin eraldama.

«Ah jaa, pöialpoisist. Mõned teist on seda juba kuulnud, aga …»

«Mina mitte, herra polguülem,» tõttasin kinnitama. «Palume veel kord, see on nii huvitav!» kostis daamide suust.

Aga see palve oli nähtavasti üleliigne, sest herra polguülem oleks vististi ilma selletagi varemalt jutustatud lugu korranud. Tundus, et tema kõik, mis ta tegi või mõtles, kuidagi sidus selle sündmusega, nii sügavad jäljed oli ta jätnud mehe ellu.

«Rääkisin teile, missugune kujutelm inimese vaimust elab minu tundeilmas, aga unustasin ütlemata, et see, võib olla, lähemas ühenduses seisab just jutustatava looga,» jätkas kõneleja. «Mulle endale näib küll, et inimvaimu kujutelm juba enne seda lugu minu hinges tekkis, võitlustuhinas, lahingupalavikus, aga ometi – kes teab.

Ühte usun ometi kindlasti: midagi niisugust võis minuga juhtuda ainult sellepärast, et olin kuude kaupa ühtesoodu lahinguis oma keha kuulmata määral kurnanud ning oma hingeelundeid, s.t. erkusid vastuvõtlikkuses peenendavalt arendanud. Ja mitte ainult mina, vaid kõik need, kes minuga olid, mind ümbritsesid, minuga kokku puutusid. Meie kõik olime, võiks öelda, hingelisest puhastustulest läbi käinud, sest kes ilmasõja vaheldusrikka mängu nii või teisiti kaasa tegid, need teavad, et lahingute piirkonnas ei leidunud küll ainustki nelja- ega kahejalgist, ainustki jooksjat, roomajat ega lendajat, kes poleks teadnud, mis tähendab, kui inimene läheb inimese vastu. Igal pool suitsevad ahervarred, radjatud metsad, tallatud või kuulide kaevatud viljapõllud, laastatud, rikutud aiad; igal pool hirmunud näod, hullumeelsed silmad, taudid, surm, mida külvavad võõrad kui ka omad.

Sellepärast jäime imestanult seisatama, kui viimaks ometi liini taha puhkusele lastuna hiljutises lahingute piirkonnas leidsime mõisa herrasmaja, mis esimesel silmitsemisel paistis tervena. Kõrvalhooned purustatud, park hävitatud, viljapuuaed pommidega trehtriväljaks muudetud, aga herrasmaja seisab puutumata, nagu oleks tema varjajaks mõni imevõim. Kas selle kena herrasmaja pärast või mõnel muul põhjusel, aga meie valisime oma puhkepaigaks siinse ümbruse.

Üldiselt võib öelda, et meil üsna ükskõik oli, kus me oma palatid võisime üles lüüa ja oma surmani väsinud liikmed välja sirutada. Alles hiljem, kui esimene väsimusrammetus võidetud, pöörasime tähelpanu orus kasvava taimestiku lopsakuse ja läbivoolava jõe rohekasselge vee peale. Siis’ep me sedagi õieti taipasime, missugune ime oli see kena herrasmaja keset lahingute hävitusjälgi.

Aga peagi unustasime kõik muu peale üheainukese, nimelt: peale selle valge kuju, mis ilmus kenast herrasmajast jalutama viljapuuaeda pommide kaevatud trehtrite keskele. Teda nähes oleks nagu kogu ümbrus oma ilme ja värvi muutnud. Kõik sai igapäevaseks ja igavaks, mis ei erguta kellegi huvi ega uudishimu, sest kõigi meeled koondusid ainsasse punkti: valgesse kujusse, mis ilmus aeg-ajalt herrasmajast. Meie naljahammas alamleitnant Schapiiro ütles: meil olevat nüüd kaks imet, üks kõnnib, teine ei kõnni, ning see, mis kõnnib, elab selles, mis ei kõnni mitte ja ometi olevat see, mis teises elab, suurem sellest, milles ta elab, mis olevat kolmas ime, tema arvates kõige imelikum ime. Seda kolmat aga ei näinud vist keegi peale naljahamba Schapiiro, teised kõik, nende seas ka mina, nägid ainult seda imet, mis lausa päisepäeval kõndis meie keskel.

Ma ei tea, kas teie õieti oskate kujutella, mis tähendab kõigest tülpinud, kõigest tüdinud inimestele niisugune või üldse ime. See tähendab elumõtte uuestileidmist, tähendab, et võite jälle rõõmu tunda, nukrust maitsta, igatseda, kuulata vee vulinat, lindude laulu, unistada ja mõtelda võimatuid ning olematuld asju. Imet aimates, imet uskudes, imet oma silmiga nähes saab niisugusel juhusel äkki selgeks, et inimene ainult mingisuguse ime tõttu elabki ja et ei ole tõsist elu, kui puudub ime, ime aimus või ime usk.

Seda valget kõndivat imet nähes mõistsime, et meie enestegi elu polnud tänini muud olnud kui aga iga päev korduv ime, millest arusaamist takistas ainult meie tülpinud vaim. Kui palju meie seltsimehi, kes olid alles pärast meid lahingusse ilmunud, lamasid juba, suud mulda täis, silmad kustunud, ja ometi oleksid ka nemad kordki veel enne surma tahtnud näha mingisugust imet, olgugi väiksemat kui meie vaadeldav. Kas polnud see ime? Teie, võib olla, ütlete: nende varane surm oli lihtsalt juhus, saatuse meeletu, mõttetu mäng. Olgu nii, aga siis on just see juhus, see saatuse meeletu mäng ime, nagu meile ka see ime oli, et korraga leidsime veel mõtte olevat linnukese laulul, tuulekese nutul ahervarte ümber, oja vulinal kivikäärudes.