Anton Tammsaare - Võsaküla uus koolmeister

Täna on Võsaküla koolimajas uue koolmeistri valimine. Aga mitte üksnes nimetatud küla lapsi ei pea tema koolitama, vaid siin on veel kaks teist küla lähikorras, kust lapsed ka siiasamasse koolimajasse käivad. See koht on selle poolest tuntud, et ükski kooliõpetaja siin üle kolme aasta ei püsi olema; enamiste lähevad nad aga juba teisel aastal siit minema.

Valikule on täna üksainus kandidaat ilmunud, nii et siin meestel midagi valida polegi; nad võivad ainult võtta või ilma jääda. Noor ametihimuline on nende endi ligidalt pärit, ühe turbalõikaja ja puusaagija poeg, kelle isa veel praegu oma venna maa peal metsa ääres saunas elab.

Uustalu Madis on teatud jõukas peremees. Tema koht on aga külast välja ehitatud ja mustab kaugel üle välja kasesalgu juures. Tal näib üksinda seal nagu igav olema. Koer haugub üksipäinis, suits tõuseb vagasel hommikul otsekohe taeva poole – ja jällegi üksinda; peretütar Anna laulab suvel – ning temagi laul lendab, nagu igavuse muljutustel, üksinda metsa poole, mis siit mitte kaugel ei ole ja kust talle vastukaja lahutatud kätel vastu tormab ning temaga ühes kaugele kuusikusse kaob. Siiski, mitte päris üksi ei ole Uustalu koht siin kasesalga juures. Paarsada sammu eemal, metsa ääres, kuhu vastukaja ühes peretütre Anna häälega suveõhtutel armastab kaduda, seisab väike saun. Siinsamas elab peremehe Madise vend Jaak oma eide Mariga. Nende poeg see ongi, keda Võsaküla koolimajas täna koolmeistriks valitakse …

Jaak mõtles juba siis, kui ta poeg Hans alles aastane oli, et ta temast ükskord koolmeistri tahab teha. Kust Jaak selle mõtte peale tuli, on teadmata. Võib olla, ehk andis selleks põhjust see, et ta ise vaevalt raamatust lugeda oskas ja kirjast peaaegu mitte midagi ei teadnud, aga võib ka olla, et selle juures alatine koolmeistrite vahetamine süüdi oli, kusjuures Jaak tähele pani, et kõik uued ametikandidaadid kusagilt kaugelt pärit olid, keda nende küla mehed pärastpoole tartlasteks ja mulkideks armastasid sõimata. Oli kudas see oli, aga nõu oli temal kindel: tema pojast peab koolmeister saama, kes temale auks ja oma küla rahvale kasuks pidi olema.

Oma eesmärgi kättesaamiseks hakkas ta juba aegsaste töötama: hoidis raha kokku, kus vähegi võis, ja ajas kõige vähemate kuludega läbi. Ta laskis esiteks poja vallakoolis käia; siit viis ta tema kihelkonnakooli, misjuures tal juba raskusi tuli kanda, sest et kirik versta 15 neilt eemal oli. Et ta igakord hobust ei tahtnud palgata, siis pidi ta mõnikord oma pojale leivakoti seljas järele viima. Ka kihelkonnakooli lõpetas poeg, kui ka mitte väga hiilgavalt, siiski ometi rahuloldavalt ära. Nüüd oli teda veel tarvis üheks talveks pedagoogikaklassi saata. Ka see sai täidetud, misjuures Jaagu ja Mari viimane mustapäevade tarvis kogutud rahakopikas ära kulus. Nad olid aga siiski rõõmsad, iseäranis Jaak – poeg on ju koolmeister; ta on see, mida ta nii mitu aastat on oodanud, mida oodates tal juba hallid karvad pähe on tekkinud.

Jaak oli uhke iseenese peale. Ehk miks ei oleks pidanud ta uhke olema? Saunamees – ja poeg – koolmeister. Peremehed, ostetud kohtade omanikud – ja nende pojad oskavad aga vaevalt sõnu kokku veerida.

Selle mõttega, et ta poeg just koolmeister peab olema, oli Jaak ka nõnda ära harjunud, et ta peaaegu mõistagi ei tahtnud, kudas tema poeg mõnda muud ametit pidada võikski.

Nagu ma eespool juba tähendasin, oli valimisele ainult Uustalu sauna Jaagu poeg ilmunud. Sellepärast jäeti kõik sekeldused kõrvale ja talitaja abimees küsis lihtsalt meeste käest, kas nad teda omale koolmeistriks tahavad või mitte. Oli mõnitust kuulda, siiski võeti ta peaaegu ühel nõul vastu. Kuid palgaga tuli uus häda. Siin ei tahetud kuidagiviisi korda saada. Mehed pakkusid koolmeistrile kaugelt alt saja rubla palka. See ei tahtnud sellega leppida. Mehed ei andnud järele, koolmeistril oli võimata järele anda.

“Nüüd on hull väljas, kui me Uustalu sauna Jaagu pojale sada rubla talve pealt palka hakkame maksma,” rääkis Kuriste Toomas; “mis saksaks tema siis õige on läinud? “

“Ammuks ta jooksis alles palja jalu ja katkiste pükstega ning ajas sigu taga, ja nüüd – sada rubla palka! Ega me pea peale pole kukkunud,” rääkis keegi teiste selja taga, kuid tagasihoidlikult, nagu salaja.

“Võib ju uued valimised määrata … küllap leiame teisigi; ega me siis just sunnitud pole teda võtma,” ütles keegi meeste hulgast.

“Muidugi teada, see on kõige selgem,” kiitsid mitmed järele.

“Eks te olete küllalt kuulutanud ja valinud; enamiste iga aasta seesama joru, ja mis linna otsa te olete saanud?” küsis Uustalu Madis.

“Noh, eks sina näeks ikka seda, et sinu vennapoeg leiva otsa saaks,” vastasid mehed mitmelt poolt.

“Tema leiva pärast ei muretse mina mitte sugugi, sest kui ta mitte siin kohta ei saa, siis võib ta ju mõnes muus kohas saada, kui tast enesest aga meest on,” vastas Madis.

“Muidugi teada, mitte sellepärast ei tulnud mina siia, nagu poleks mul mujalt kusagilt kohta saada, ei, vaid sellepärast, et ma väga hästi tean, missuguses korras teie laste koolitamine siin on. Iga aasta uus koolmeister – mis võib siis sealt head tulla! Tahes ehk tahtmata – lapsed peavad rumalaks jääma ja on sunnitud leeriski terve kihelkonna hulgas enamiste alati kõige lollimad olema,” rääkis noor koolmeister vaimustusega.

“Ega siis sinagi neile tikuga midagi pähe ei pista,” vastas Lõugu vanamees.

“Seda pole ma ka mitte lubanud; aga ma loodan, et ma siin kauem saan paigal püsima kui võõrad ja selle läbi lapsi jõuan ligemalt tundma õppida, ja sel põhjusel arvan ma, et ma oma töötamisest ka paremaid tagajärgesid näha saan kui minu eelolijad.”

“Ohoo, see räägib kui kirikuõpetaja,” sõnas keegi tasakeste, mida aga koolmeister siiski ära kuulis, kuid tähele panemata jättis.

Nüüd segas ennast talitaja abimees jällegi meeste vaidlemiste hulka. Räägiti veel kaua, kuni viimaks otsusele jõuti – koolmeistrile kõigega kokku sada rubla palka anda.

“Üks ta puhas, minugi pärast,” rääkis ka Kuriste Toomas; “aga eks me näe, mis ta neile lastele õige kaela tõstab. On palk hea, siis peab ka töö tubli olema.”

Seda ei rääkinud ta mitte kõvaste, vaid oma kõrval istujale Mardi vanamehele omavahel.

Koolmeister jäi selle palgaga rahule, lootes, et küllap ehk teisel aastal juurde nurub. Kahjuks tundis ta aga oma küla mehi vist liig halvaste. Need mehed olid valmis ennem rahvale terve oma raha eest juua andma kui üht ainust rubla koolmeistrile palka juurde lisama.

Lumi on maas. Siiski mustavad alles mitmes kohas kõrged künkad ja kivinurgad, mis veel talvise vaiba valitsust omaks ei taha tunnistada. Ehk mistarvis nii ruttu, aega on ju magada küllalt: ka magamine tüütab ära, kui ka seda, nagu näha, nii heameelega soovitakse. Ja hea on vahel magada, puhata lootuste nurjaminemisest, puhata muredest, vaevast, puhata elust. Lugeja arvab ehk lihtsat magamist? Oh ei! Ma mõistan vaimlist magamist. Tuimalt ja külmalt vaatad mõni aeg teiste tegevust pealt, vaatad neid vingerdajaid möödalendavaid kujusid, vaatad nende võitusid ja langemist ning uueste ülestõusmist, aga kahjuks – näed ka nende igavest magamajäämist. Ja jälle virgub vaim. Kartes, et mitte igaveste magama ei jääks, kus uneingel nii hellaste kallistab, kartes, et teiste töötavast, rühkivast hulgast maha ei jääks, tõused sa jälle ning – edasi.

Võsaküla uus koolmeister polnud aga veel kordagi magama uinunud; tal polnud ka veel mitte midagi nurja läinud, mis teda natuke enese ümber vaatama oleks sundinud. Aga kudas võis tal midagi nurja minna, kui ta veel midagi polnud teinud? Ta tahtis alles teha; ta rind oli täis pakitsevat lootust tulevase tegevuse peale. Sealjuures arvas ta ise kaunis selgeste teadma, mis ta tahtis – tal olid oma väikesed ideaalid, täis nooruse jõudu, tungi ja elu. Õnnelik, kelle juures see nii on! Õnnetu aga see, kes juba karjas käies enda vana ja väsinud, küürus ja hallide juukstega tunneb olema, nagu seda Sööt kusagil oma laulus ütleb. Parem oleks olnud, kui niisugune ilma poleks sündinudki.

Aga nagu ma ütlesin, oli uus koolmeister Hans Kanarpikk noor ja täis jõudu. Laste juures hakkas ta kõige jõuga, kõige nooruse palavuse õhinaga tööle. Paraku sai ta aga siin esimese mütsaku otsa ette. Isegi emakeeles oli suurem hulk nii nõrk, et vaevalt sõnu kokku veerida oskas. Aga mis pidi siin muudes asjus tehtama? Siiski ei heitnud koolmeister meelt ära. Vene keele õpetamises katsus ta häälitsemise-meetodit ja jättis tähed kus seda ja teist. Seal kõrval oli ka loomulik õpetamiseviis platsis. Need on ju asjad, mida targad mehed välja on mõtelnud, ja miks ei peaks siin siis häid tagajärgesid olema. Aga võta näpust! Lapsed, kes veerimise juures tähti tundma olid harjunud, ei saanud paljaist häältest mitte midagi märku. Ka loomulik õpetamiseviis ähvardas sarnaseid tagajärgesid anda, nagu seda üks vene naiskoolmeister kusagil saksa asunduses Samaara kubermangus leidis: lapsed hakkasid haukuma, määgima, ammuma ja jumal teab mis tegema, aga mitte vene keelt rääkima.

Aga mitte üksnes õpetamises polnud kitsik käes. Veel viletsam lugu oli kombluses. Niihästi poisid kui ka tüdrukud ei osanud keegi koolmeistrile “teie” ütelda, vaid ikka “sina”. Küll seletas ta neile mitmel korral nende sõnade tähendust ja pruukimist, aga see ei aidanud mitte midagi, “sina” tuli ikka “sina” peale. Ja ka muidu oma sõnades ning ümberkäimises olid lapsed oma koolmeistri vastu imeülbed. Viimane ei saanud kudagimoodi aru, kust see tulema peaks. Ükskord jõudis ta ometi otsusele. Ta jättis Kuriste Karla järel istuma. Väikse videviku ajal tuli ema talle järele. Juba ta käigust oli näha, et tal südames midagi pakitseb.

“Tere õhtust! Kus minu poiss on?” küsis ta sisse astudes.

“Nagu näed, siin,” vastas koolmeister.

“Seda ma näen jah ja tulin vaatama, mis õigusega see poiss siin tühja kõhtu lastakse kannatada, muidugi teine nääpsukene.”

“Ta on häbemata, ei kuula ega karda kedagi ja selle trahviks istub ta järel!”

“Ei kuula ega karda … Keda peaks ta siis kartma ehk kuulama? Mind kuulab ja kardab ta alati ja muud pole tal tarviski. Karla, pane riided selga ja lähme koju, ää kuula ühtigi, mis koolmeister räägib. Ta on vist sellepärast kinni, et ta “sina” ütleb, – teised lapsed rääkisid. Mis sa siis enesest õige arvad, et kõik peavad sulle “teie” ütlema? Katsu mul saksa, ei tohi enam “sina” ka ütelda. Sina oled meie teenija, saad meie käest palga ja võid oma “teiega” vait olla … Karla, pane kuub selga ja tule koju, ära karda ühtigi! Saab näha, kes sind puutuda julgeb, kui mina siin olen!”

Poiss viivitas ikka veel kuue selgapanemisega.

“Kui sa oma poisi nüüd ära viid, siis ära teda enam siia too, enne kui koolivanem siin pole käinud; mina teda koolituppa ei lase,” rääkis koolmeister.

“Sina ei lase? Kus mul õige laskja on! Ise könitad siin valla toanurgas; ei tea, mis on sinul keelata või käskida! Las ma saadan homme hommiku vanamehe siia, küllap vaatame, kas lased või mitte.”

“Saada või sada vanameest, mina neid ei karda.”

“Ega meie nüüd sind ka ei karda. Nagu ega nüüd keegi tea, et sa Uustalu sauna Jaagu poeg oled, kes hiljuti alles palja reisi mööda külatänavat kelkas, ja nüüd peaks teda mõni kartma!”