Marie Under - Sinine puri

Igal hommikul uuesti sünnin ma
Roosana linade valevast vahust:
Üksikud nired blondjuuste kahust
Voolavad kollase viinana
Üle mu oime pärlvalge kausi.
Taas olen rõõsk, olen soe ja intiim!
Liuglevad sängist mu hingestet jalad,
Mis nagu sulatet kuuhõbest valat;
Niristab üle mind riiete piim.

Öö läbi päike on pidanud pausi,
Kuldset liiva nüüd kelmikalt pillub
Vastu mu väikseid uniseid ruute:
Kutsub mind sala kui kutsutaks pruute.
Süda mul mitmeks pudeneb, killub:
Aid on täis rohet ja tilku ning jahe kui kaev,
Aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab.
Täna on tulnud ning Eile suri!
Hommik – sild roosidest punut mind kannab
Päeva, mis ootab kui imme viiv laev,
Millel on paisul sinine puri.

Ma purjetan all sinise purje:
Oma kohkunud imetlust kui hõõguvaid urje
Kõigile, kõikjale kannan ja paiskan,
Kui raisataks kulda, nii oma liigpunast südant ma raiskan.

Kaks on mul tütarlast – olen neil ema või õde?
Kadakmarjasilmine üks ja teine on blond nagu nisu;
Ah: nende väikesed käed mu käte tukslev sisu,
Ehk kui mul sõrmed neil soojas lokkide siidis,
Pähkelpruunis ja kullases niidis,
Mis nii pudenev-pehme kui lume hebenev hõde,
Mänglevad, palmides neisse verevat paela,
Ehk võilillevartest kui põimin neil kee ümber kaela.
Jookseme alla siis kumerast kingust:
Tuul hüpleb ees meie nobedaid põlvi,
Vikerdi ümber neil lööb serpentiine;
Pääseme vaevu ta hullavast lingust.
Tee ääres aiad kui korvid, mis täis on jasmiine,
Ees kirab kanepist kollaseid nõlvi.
Kõrtes kui suriseks mandoliinid,
Keerlemas põllu kollaloorilised baleriinid,
Langeme rohtu kui haljasse tiiki,
Pelgades päikese pistlevat piiki.

Oh, sina päev, pärlmutrist ja klaasist!
Tõusevad aia voodavast vaasist
Lõhnade kiired, kärsitud kired,
Puudelt voolavad õilmi pärlide nired;
Õitsevas põõsas kärbeste lennu metalline kirm –
Arvan, et vastsündind pungel sellest on hirm.
Punavad peenarde verelaigud:
Moonid end julmalt õitsevad surma.
Õhk raske meest, ning kleepivad vaigud
Tilguvad tüvedest, kuldset hurma
Pisardab puu. Lilled andumast ei hoidund:
Sagedaist mesilaste sülelusist roidund.
Taevas täis lõokeste hõbeseid pille:
Pilviparv kihutud äreville,
Hajuvad, ujuvad metsade taha,
Jättes valevaid sulgi maha.

Kustumas päikese põlev põõsas,
Kruusale pudenend punavat tuhka,
Aid ei veel väsi, aid ei veel puhka:
Lõhnad süttivad hajuvas lõõsas.

Lehti kobaraisse vajutab kuu
Himura vabarnapunase suu.
Varjud kui nunnad lähevad mööda,
Loogeldes loore, kuhu punavad nelgid
Suudlusi; viirukit vaigutab väike reseeda;
Valgeis sõrmis nartsisside neitsid
Kannavad küünlaid, kust kukuvad virvlevad helgid.
Roosid end põõsaste tüheme peitsid.
Taevas tähtede vihmast on üleni märg.
Süda mul magususpaisul kui täiskorjund kärg.

Ah, kõik need unised, sinised teed
On nagu kaldale kippuvad veed.
Laskund purjel – kui tiib, millel lennata vaev,
Üks väsinud lind – jõuab koju mu laev.

Kosena kuu uhkab õue ja aia:
Põõsaste üle käib värahtushooge,
Rohus roomav teede looge
Põgeneb ukseni, põgeneb maija.

Õitsevad öö violetist mullast
Minu käte valged vääned
Kellegi vastu, kellegi poole,
Kes ehk vist kusagil on, või keda ehk kusagil pole.
Ah, kas ma kardan neid päivi voolavast kullast,
Öid, mis õitest – ah, kas ma kardan, kui näen, et
Kunagi ennast ei taha nad täiesti anda? –
Süda ehk enese liigusest murdub,
Nagu granaatõun lahti kurdub
Hurmelisiks pisaraiks, mis rasked kanda.

Irdun millestki: hargnevad mähkmed,
Padjult kui tiivustud tõstuvad ehkmed –
Miski mind hirmutab kõigist paigust,
Eluihka tunnen veres kui haigust –
Ah, kas ma kardan neid metamorfoose,
Kui kord on vallandund viimnegi pannal –
Ah, kas küll murran neid jäiseid roose,
Mis mind on ootamas valgel rannal,
Kuhu viib – kui viimne Eile – ning Tänagi suri –
Kustunud kehas põlevat hinge mu sinine puri?

Oh, palju läinud – ehk kõik ju läinud?
Kuis kees mu sees!
Ma sulen silmad, nad palju näinud –
Mis ootab ees?

Kuid surmahirmus mind häkki valdab
Uus elusööst,
Ja uuest hing end päästa maldab
Sest tühjus-ööst.

Võin rõõmustada, võin kurvastada
Kui keegi muu,
Võin harrastada, võin armastada
Kui keegi muu!

Veel käed mul kaunid, veel käed mul valged
Ja närblikud,
Kui iial enne mu nukrad palged
Nüüd veetlikud.

Ja kõik on kaunim ja kõik on armsam,
Kui kunagi;
Ja mina valvel ja mina varmsam,
Kui kunagi!

Kui sinisilmne on suvetaeva
Akvamariin,
Piimvalged pilved kui loorid aeva,
Kui õrn musliin!

On tulililled ja maarjaheinad
Ning tüümian,
Oliivirohekad metsaseinad
Ja sinav laan!

Oh: tähtelilli kui kuldset naeru
Öötaeva toas;
Jõelainist pärlid löövat aeru
Kuu kuldses joas!

Oh, sirelipilved, jasmiinihanged,
Oh õitelund;
Ju kallutanud kõik lõhnad kanged
Kesköine tund!

Kui hõbelinik, kui helmerada,
Kui mõrsjaschlepp
Tee liuglev võtab valendada,
Kus ootab trepp.

Blondjuukselisena lehvib vilja,
Ning rukkirääk
Kui hüüaks aina, et pea on hilja,
Pea üksijääk…

Ehk muutub õnneks mu meeleheide –
Sind armastan!
Ehk läheb seegi veel soov mul täide –
Sind armastan!