Marie Under - Õnnevarjutus

Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl
Käib heitlevalt üles ja alla,
Veeroosest suvel ja talvel jääl
Kui põlev süda lööb valla?

See valgus on Porkuni preili hing,
Mis vee all ei leia rahu:
Võib puhata tiigis küll kuub ja king,
Kuid neitsihing sinna ei mahu.

Miks peab siis see neitsi puhkama vees,
Kui teised puhkavad mullas?
Sest et armu okaspärg otsa ees
Oli kanda tal juuste kullas.

Ja miks seda hinge õnnetut
Tuul ükski ära ei puhu? –
Sest järgmine Porkuni preilist jutt
Jäänd liikuma rahvasuhu.

Et elas sääl Porkuni kindluses
Üks tütarlaps kaunis ja vaga,
Ei isa, ei ema hoidmises –
Üks vend tal oli aga.

Vend rüütlina roitis sõjamaid,
Õe vagusi oodates kojas,
Kes ootas talve, ja sedamaid,
Kui vesi liigahtas ojas,

Toad jättis, mis sada kord läbi käind
Ta ikka ja jälle uuest’,
Kus aknal seisnud ja jälle läind –
Nüüd kevad ta haaras kuuest.

Sanglepa ladvus täristislind…
Sääl all, kus see leethärg kündis,
See sinavalt suitsev pahkra-pind –
Sääl, sääl nüüd ime sündis.

Ta istus lävel ja ootas nii…
King kiigutas mailaserohtu;
Ta tõusis lävelt ja igatses nii,
Ta oli nii lapseohtu.

Ja kuulatas kaugust ja kuulatas end –
Näe, linnud hoiavad paari –
Mil tuleb, mil tuleb mu turkane vend?
Ja seletas ilmakaari.

Ta seisis, õieli õitsev kael
Ja ette sirutand rinna,
Ning sõrmist rabeles palmikupael –
Nii oleks tahtnud minna!

Kas tuleb ta säält või tuleb siit?
Oh, miks ta siis ei tõtta?
Kas sääl see jalgtee valkjas niit
Viib otsekohe sõtta?

Ja piimasest peost omast kitsast käest
Ta lennutas lepatriinut:
Kas tuleb, kas tuleb nüüd üles ta mäest,
Kust sügis ta alla viinud?

Näe, lendu eks läinudki põualehm,
Kas lõuna või põhja pööras?
Ja tuleb, näe tulebki… aga, oh ehm!
Ei tulnudki vend – tuli võõras.

Kui kiri ütleb, et kotkatiib
Käib taevalaotusi mööda,
Siis mehe tee neitsi juure viib,
Ja egas kunagi mööda.

Ja vaata, siis silma kinni jäi silm
Ja käsi see hakkas kätte.
Ning äkki, kuis oli see õitsev maailm
Üks kobrutav magusaläte!

Veel uhkem kui vennal sel kummis kulm,
Ta vennaga ühepikku.
Nad pidasid ilu, see oligi pulm,
Need kaks sääl kaelastikku.

Oh veel kord, ja veel ja veel üks kord!
Suuandmisi nii suurel arvul,
Et kaelast rabises helmekord,
Kui neid seisis kikivarvul.

*

Kui kõrgelle käind sai suvikiik,
Talv tuli, veed kinni jäid jooksus,
Jäi uniseks oja ning jäätus tiik
Ja kõik, mis sääl liikus ja krooksus.

Ja lepatriinu ennustav lend,
See hukkus all tuisuratta;
Ja toona nii kangesti oodetud vend,
Nüüd tuli ta ootamata.

Kui akna all vakatas kabjaplaks
Ja samme kajas all võlvi,
Õe käsivartest siis kadus jaks,
Ta seisis nõrkevi põlvi.

Maas oligi põlvili põrandal,
Ja kõik see õnnevägi,
Mis südames tal ja südame all –
Sest õnnetust tulevat nägi.

Siis vennal kesk tervitust tõusis tusk:
Miks seisab mu õde nii lidus?
Lõi kõikuma temas arm, uhkus ja usk:
Miks näolt mu õde nii kidus?

„Et olgu sul, veli, ristiverd,
Ma armsalle annud ligi.
Meid lahutada – nii suurt pole merd!
Meid õnnista ometigi!”

Sääl süttis põlema venna hurm;
Õe lemmiku käsutas sisse
Ja tõmbas mõõga – sel välkus surm
Õe suurde kaebamisse.

Ei langedes kustutand silmademerd
Pää armsama saamatu hüpe
Ja puserdas tihedaid kobaraid verd
Kui sõstraid neitsi rüppe.

Äkkvihas siis turtsatas kartmatu mees,
See sõjaski saamata viga,
Ei ärdaks teind teda õe silmiksed vees,
Ei tema alaiga.

„Et kaoksid sina kuu kuulmata
Ja päeva nägemata!”
Õe juustpidi tiigini tõmbas ta,
Ta ilmlikku pattu katta.

Siis puudes vihuri raksatus käis,
Kui toodi see palmikuist kistu,
Ja risti ning põiki piitsutas räis
Ja kuu tõusis pilvedes istu.

Sääl sinkjasse jähe raiuti auk
Ja neitsi visati oitu,
Veel tähena paistis ta kuldne lauk…
Ja hiljem nähti sääl loitu.

Sest valgus sääl Porkuni tiigi pääl
Käib heitlevalt üles ja alla,
Veeroosest suvel ja talvel jääl
Kui põlev süda lööb valla.

Sõdalasel Pontusel käis kummaline kihu:
Langenute nahad nülgis, jättes paljaks lihu.

Nahkureil neid parkida ja pehmitada lasi:
Inimnahast teha – iga nahast tehtav asi.

Inimnahast vammus selga, vöö ning mõõgatupp ja – tutt,
Laengutask ja täkupäitsed, sadul, selle veerisjutt,

Saanikori, tõllapadi, paun ja kukur kapis
Ja veel pühakirja köide, kullat särjesapis.

Parktoas auras anumaid ja tõrsi: lehku maani
Lepakoore, tammelahu, kasetõrva, traani,

Pajuoksaväge sekka; sulateti maarjajääd,
Pargivihas, nahahappes, lehelises kümned käed.

Aga nagu tihti juhtub, just kesk õitsvat elutööd
Tuli surm, ja meie parkal kohendagu viimast vööd.

Kuid sääl teiseilma uksel, kus ta nägi pika rea
Sisse astuvat ju teisi, valvur tõrjus käega: „Pea!

Sul jäid kodus terved tõrred inimnahku likku,
Enne milgi kombel sa ei pääse igavikku,

Kui sa maha müünud pole kõik nood kallid nahad,
Müümistingimused aga, need on veidi pahad:

Ainult südaöösi pead sa kaubitsema Lasnamäel,
Kuni koidupilul kostab esimene kukehääl.”

Mõtles mees, et pole viga, kulub paar ööd kõigeks.
Olen enne öösi uitnud, sellega saan õigeks.

Uitis öö ja uitis teise, uitis kolmandama,
Aga iga, iga öösi ikka lugu sama:

Harva mõni üksik liikus, harvem hulgakaupa,
Läheneski mõni ostja, aga ei saand kaupa.

Otse ostja näkku viskus hingematvalt ilge pais:
Tõusis nahapuntrast vänge inimliha-, verehais.

Põgenes see peatamata, kuidas kandsid jalad. –
Järves, haisu lähenedes, kuhtusidki kalad.

Uitis aasta, uitis teise, uitis kolmandama,
Harva mõni läheneski, aga lugu sama.

Läksid kevaded ja suved, tulid vihurid ja saod:
Krabisesid nahad tuules nagu plekk ja kuivand raod.

Pakasest ei tulnud puudu, vahel rahe ropsis.
Aga ikka koidikuni hobu kapju kopsis.

Vees või poris, pimeduses, ikka käima hoolas,
Või kui nägu liivatuisus kipitas kui soolas.

Sõtkus, nõtkus tuimund loom nii tolmus, lumelubjas:
Ikka igavesti taga nägematu kubjas.

Alla linna vaatas mees, kus majad kambreid täis ja und,
Millal, millal saabub meile kahele kord rahutund?

Uudishimus tuli kuu, ja tähed järel rabinal.
Ratsur pööras ära palge, üpris piinlik hakkas tal.

Aga järvest paistis vastu tema kurblik kuju:
Seljas kõrge nahaküür – ja hoopis langes tuju.

Oli tüdind nõnda väga, oli tülpind sootuks.
Hobunegi ristluist lohus, luiseks muutund, hootuks.

Nõnda matkas aastakümneid, kolmat inimpõlve teps.
Sääl siis ühel ööl – kas tõesti! – oh, mis vilgas sammekeps!

Vana ratski turtsatas, lõi peruks, ajus püsti:
Äkki nagu maa alt mees neil teele ette risti.

Koonukas ja habe itsi, käsivartes rataskaar,
Mustad silmad siia-sinna hüplesid kui kirbupaar.

Pontus aga lootused kõik kohe langetas ja
Mõtles, pettumustest küps, et ega’s sestki asja.

Kuid, oh ime! see ei pagend, pani kauba külge käe,
Tõstis üsna silme ligi nagu see, kes küll ei näe.

Hõõrus nahku sõrmi vahel, mõnuga, nii paistis;
Sõõrmeid laiutas ja väga himutsevalt haistis,

Neelaskles, ja matsutas, ja võttis maha kinda
Ja nüüd katsus palja käsi, viimaks küsis hinda.

Pontus vastas: „Ega ma neist suuremat ei nõua,
Saaksin ainult mulla alla – kauem ma ei jõua.”

„Kui see nii, siis lööme käed”, nii ütles ostja-herra,
„Võta nahakimp ja tule, kõnni minu perra”.

Nii nad läksid, kuni jõudsid – otsekohe põrgu:
Lävel näitas ostja juba sabagi ja sõrgu.

„Pontuse poolt nülit poisid, tulge korraks siia!”
Hüüdis – ja neid tuli, tuli vast või üleliia.

Tuli sine-punetavas neid siis verilihas:
Küüntekriimud, väitsetäkked reitel, krammid pihas.

Vana aina ässitas, et „kes teist nahast lage,
Tulge, Pontus nülgige ja nahka venitage!”

Oi-eh! hakkasid siis venitama, põsed punnis:
Visa oli järgi andma: vast paar vaksa tunnis.

Vintske oli: igamees nii sikutas ja katkus,
Kuni, millal, jumal teab, neil’ kõigil’ katet jatkus.

Kuhu panen, kuhu panen ma su nüüd?
Sünnisärgiks selga sai ju surirüüd.

Altahõlmalapseks sündind, ilma meelest väär,
Kõvasti su külge kasvand minu süameäär.

Juba kolmat õhtut valgma pardal käin:
Ikka ma ei raatsind, kas siis täna täin?

Haarvamalt kui seni lookleb laine kään.
Kaugemal kui seni seisatama jään.

Küllap sinu poole kisub vete kiim.
Suru suu mu rinda: soojalt voolab piim.

Ära, ära pelga nõnda, sule laug:
Alles kaugel lukmeid lõgistamas haug.

*

Kassivarvul läen, tee viiru-kuuru viiv.
Miks see nõnda vingub sammes ajuliiv?

Kuidas üle perve ajab vahukikk.
Peaksime küll koju, aga tee on pikk.