Marie Under - Õnnevarjutus

Haliseb sääl kõrkjas kalakudulind?
Nuuksud mulle põue: nutad taga mind?

Oleks minu teha: mulle näpuviluks
Jääksid, maalutada, lustiks, silmailuks.

Ketraksin sull’ kuueks villa terve lambatäis,
Sivvukirja kaelusveer ja kumbki käis.

Paneksin su magamagi sula villa vakka,
Ega külm siis sõrmedesse, varvastesse hakka.

Nüüd sust aga mulle ainult nutujätk,
Kähar lainehari, see su õõtsukätk.

Kõõritavad, meelitavad meeled umbseks pääst,
Kisuvad su küpsi-küüsi minu käest.

*

Näkiks hakka suurena, mull’ näitu Jaaniööl,
Roosad konnakarbid kaelas, vesikupud vööl.

Ootes mind käid öösi rannal: roheline juus,
Nutuvõre huulil, kalakõned suus.

Sinine sul seljas jakk ja jalas verev sukk,
Näolt nii kannatlik ja kaunis nagu vahanukk.

Või sa jätad päisi päeval oma märja haua:
Tõllas sõidad rannikul kui uhke proua.

Meelitad kõik kaisulapsed mesikeeli ligi:
Et saaks kätte, kätte maksa korraks ometigi.

*

Sidusin su mähkmepaelad kõõnusse ja tanu
Koonu alla kõvasti, et külm ei pääseks manu,

Et ei torgiks kaenlaalust ogalik, ei kiisk,
Ainult uibuõislist näokest kastaks hõbepiisk.

Põlvili siin seisan roos, kus kiiksub puik,
Kuni tuleb, kaasa viib su valge luik.

Panen siia paguvette sinu vaikselt maha,
Taevast kukub laude pääle tähti hõberaha.

Mere sini-kirstu sinu igaveseks lukku.
Pea su pika habemega katab Une-Uku.

Varjab sinu silmakesi täiskuu kuldne kaap.
Aga mis siis minust, mis siis minust saab?

*

Aga verre oli jäänud leinavalu pära:
Ei ta tunnud toidust maiku, oli unest ära.

Akna all ja ukse taga kostis hale nuuks:
Tuulgi, tuulgi oli saanud appihüüdvaks suuks.

Paljaid palarutus jalgu lõikas luitekaer,
Eest säält kostis aeva nutt ja tagant naer.

Kolmat ööd nii mererannal kurtmas käis,
Laineist lapse käsivarsi tõusvat näis.

„Tulen, tulen!” Äkki oli temas rõõm ja hoog:
Veest käis läbi värahtus – ja pooleks murdus voog.

Hommikul, kui noodamehed tulid püügihoos,
Leiti liivakult nad kahekesi koos.

Maru, maru, maru! Hirmus hirn!
Org see pahiseb kui hiiukirn!
Meri vahutab end tühjaks veest,
Põgenedes iseenda eest!

Mära rahutu, ja kartlik veis:
Kõigil lojustel nii londis seis,
Laste silmad unes hunte täis,
Suurtel hullemaidki asju päis:

Kes on, kes on viind me heinasaod?
Kes on, kes on sõtkund viljavaod?
Kes on seemne söönud mullasuust?
Kes on, kes on poole murdnud puust?

Kuna keha magab rasket und,
Kelle, kelle hing on tiivustund?
Lendab ringi nagu põuaparm:
Saagisaba järel – hoidku arm!

Et kõik läheks üsna õieti,
Kas ta jalataldu võieti
Paksult sooja-rõõsa verega,
Mässata et maa ja merega?

Lõugutille tema istus ehk,
Tõusis õhku sellega kui lehk:
Võõra vara külge käpa kõbeda!
Võtab kaelarahad, röövib hõbeda!

Mine otsi teda, siis on tema vahk
Korraga su ümber kui su oma nahk.
Alla neelad vihahärinad,
Kaasa värisedes tema värinad.

Mine püüa teda, kui ta mööda läeb –
„Peeter, püha sulan…” kurku kinni jääb.
See on tantsuvalus keerlev Ebajalg,
Kõigil nägematuks jääb ta kaval palg.

Keegi, keegi pole teda näind,
Ometi on siit ta pööris läind!
Reite vahelt vaadand mitu meist,
Kuid on nähtud ainult – teineteist.

Kes teist, kes teist, poisid, julgeks vast?
Tema teed ja tembud sulgeks vast?
Läkim, läkim! Küljeli on mets:
Sääl vist parajasti tantsib kurja sõts.

Kes teist, kes teist, poisid… ainult terariist
Ebajala vabastab ta süüst…
Kes teist, poisid, tõmbaks põueoa?
Kes teist, kes teist viskaks oma noa?

Kõige vahvam nooruk heitis noa:
Vastu sai ta pihku kuuma verejoa…
Kuid… mis kummaline oli leid:
Ebajalaks käinud küla kauneim neid!

Sääl ta lamas, nuga rinna all,
Vähimatki kurja näos ei olnud tal.
Kuid – mis kohutav see kokkupuut:
Tapetu see oli – tapja enda pruut!

Kuna noorik tundis lähenevat tuhud,
Kandis ohvrit, nagu enne mitmed puhud,

Rõugutajale, et kergitaks see tema nurgaohud,
Viimsel vaarul pani valmis kaetisrohud,

Et ei kooletaks, vaid võtaks kosutada
Ja ta esmiklapsel’ õnne osutada.

Ja kui tares eksles lapse esikkisa,
Tänuohvrit taarikannust laudile viis isa.

Ämmamoor kolm korda üles tõstis maimu:
„Tule, Rongo, tõsta lasta!” palus kaitsevaimu.

Varsti tulid titevarbaid saama külamoorid:
Täitsid kambri nende kiidu-, õpetustekoorid.

Kaalusid ja kaagutasid – egas saanud piskust –
Imestelid lapse ümarust ja priskust,

Katsusid ta liikmeid, õrnu nagu leheroogu,
Ja nüüd alles sattusid nad hoogu:

Ühed, aplalt sõrmitsedes leemejuust,
Ütlesid, ta kukkund otse ema suust.

Teised aga lapse vastupanu-kissa
Kinnitasid, et on läinud hoopis issa.

Poputasid põski, tõstatasid lõuga,
Kiitsid nina sirgust, turgutasid nõuga.

Kui siis viimaks läksid, järel jutupära,
Ema mõtles: imestasid lapse ära.

Pildus jälgedesse neile tulist tuhka:
Egas või ju teada, kuri silm ei puhka.

Istus siis sääl omas uues saleduses,
Imetas ja vaatles väetit rõõmuhaleduses:

Nina kibuvitsapunga, silme toomemarju,