Anna Haava - Luuletused

Mul Wanemuine kandle andis
Kesk pimel ööl,
Kätt õnnistades päha pandis
Kui surm ju tööl:

„Mu tütar, laula kurwal tunnil, —
Saab aitama.
Kui rind sul paisub õnne sunnil,
Siis laula ka.” —

Ei mõistnud seekord ime-sõnu
Ma koguni,
Ei ootnud luulest elu mõnu
Ma ialgi:

Ma tahtsin kannelt kõlistada,
Et katkeks ta,
Ja surmale nii suigutada
End lauluga. —

Ei katkend kannel. – Mis nüüd teha? —
Ei elu jõed
Weel igawiku merde läha,
Kus alal tõed. —

Ehk wõtate mull' andeks anda,
Õed, wennaksed,
Et julgen Eesti aasal' kanda
Need lauluk'sed?

Mu elulaew, suur Jumal,
On eksitee pääl wist;
Torm möllab, taewas pilwes.
Kust leian pääsemist? —

Sa Issand armuline,
Oh wõta kuulda mind!
Mind saada rahu randa!
Sääl ikka kiidan sind. —

Sääl, sääl ei tunta kurbtust,
Su püha trooni ees. —
Kas kaua, Issand, wiibin
Weel selle ilma sees?

Maru, waiki! küllalt haawu
Lõid sa maa ja mere pääl.
Waiki, – kuula! – Keset öösel
Kõlab kurblik laulu hääl:

Walu, waiki minu põues!
Süda, jää sa rahule!
Waiki, kuula! kas ei kutsu
Maru hüüd nüüd merele?

Kaugel, laia laente taga,
Sini-taewa piirilla.
Nagu kaunis unenägu
Haljendab üks ime-maa.

Luule-riik tal nimeks pandud;
Sinna tõttaks minu waim.
Sääl ehk elu mured kaoksid;
Sääl ehk kosuks rahu taim. —

Rahu, rahu! – Magus sõna!
Lootus' purjed piaisuwad. —
Aga häda! „Tule koju!”
Näki neiud laulawad.

Koit kumab taewa sõrwal,
Kuid minu ümber öö. —
Ei mulle päewa ärka; —
Mind köidab leinawöö. —

Oh peida, päike, palet,
Sind walus matab silm. —
Külm, külm on siin! – Ma jätaks
Sind Jumalaga, ilm! —

Kui ka kõik, mis sulle armas, kallis,
Läeb ehk aja rüppe kaduma,
Eksid sa ehk leinal wõõral rajal
Kaugel siit – kes teab, kus on see maa?
Kaunata! kannata! —

Hüüa õhkamised õhu hõlma,
Kanna kurbtus kõrbe kõrwule,
Rõhu käsi walus rinna pääle,
Sunni pisar peitu laugele. —
Kannata! kannata! —

Ükskord tuleb aeg, mil koju jõuad,
Üles leiad päris isamaa;
Siis, kui oled truu ja ustaw olnud,
Lõikad walu külwi rõõmuga.
Kannata, kannata!

Ma olen Issa ette kannud
Kõik hinge igatsust,
Ta palge ette palwes pannud
Kõik rõõmu, kurwastust. —

Ma olen temalt abi ootnud,
Ta tõe walgustust. —
Ma olen kaua, kaua lootnud; —
Ei taewas awa ust. —

Kas oled, Jumal, tõest' taewas?
Kas minu Jumal ka?
Kuis jõuan mitmes mures, waewas
Ma üksi wõidelda? —

Ei elu wõitlus enam maksa,
Ei maksa midagi! —
Ei uskuda ma enam jaksa,
Ei loota ialgi. —

Ja siisgi oled, Jumal, taewas,
Ja minu Jumal ka!
Kui kahtlus'-meel mull' hauda kaewas,
Siis wõtsid tulla sa.

Sa näitasid, et kangem oled
Kui kõik maailma wäed,
Et eluks muudad surma nooled:
Täis armu sinu käed.

Täis armu! Nõder inimene,
Jää rahul', rahul' sa:
Sind warjab Heldus igawene
Küll elus, surmas ka.

Pea päike looja läeb.

Pea päike looja läeb;
Kõik waikseks, waikseks jäeb…
Ta nagu uni waikne, waugistab
Mu hinge tasa walu, – raugestab. —

Ei tea, mis ihaldan, —
Kuis südant waigistan. —
Mil hingab rahul piiga hauassa,
Ja waatab tähte kalmul' kõrgelta? —

Pime öö. —
Ei tähti taewas. —
Maru ähib nagu waewas,
Tuiskab, tormab lagedalta,
Põgeneb ka nõmme ra'alta
Sügawasse metsa urka. —

Pime öö. —
Kuis mere rinnal
Möllab laene maru winnal,
Tõstab häälta ähwardades!
Häda sell', kes usaldades
Petja mere silma waatnud!

Pime öö. —
Kas hirm su hingel?
Ole rahul elu wingel:
Ei sind öö wõi ehmatada
Üksgi häda hukka saata:
Issa heldus igawene. —

Näe, mis lendab, lehwib, läbi ööde
Luige tiiwul, – kohab akna all!
Kas on arm, kas surm, kas ime-sõnum? —
Süda põues mul on põksuwal. —

Rahul’ jään; eks lehi rahu õues. —
Kadund luige tiiwul lendaja, —