Eduard Vilde - Lunastus

Nende haiguste vastu polnud Jensil midagi. Ei – oli tunde, kus ta vaimunatukesest salasoov läbi lõikas: peaksin ma jälle haigeks jääma! Sest siis oli tal kõik, mis tal nüüd puudus. Tal oli ema, tal oli süüa ja juua. Ema oli siis terve päeva tema juures kodus, ja mis ta haigele hammustada või rüübata andis, oli haruldane ning maitsev. Mida Jens muidu paksu klaasi tagant kaupmehe vaateaknal kui kättesaamatut kallist vara ihaldusepiinas vesise suuga oli vahtinud, sellest sai talle nüüd üks või teine asi tõesti osaks. Seepärast oli üsna loomulik, kui Jens kord pärast tervekssaamist emale ütles: „Ema, Jens tahaks jälle haigeks jääda!” – „Miks?” –”Siis on Jensil jõulud.” – Kuid vist mõtles Jensine Nielsen pühadest, milleks Jens oma haiguseaega pidas, teisiti, sest poja ütluse üle naeratades vajutas ta käeseljaga põsel kaks hõbedast haavlitera laiaks.

Kui Jens Nielsen oma ennelõunastel luusimistundidel kaupluste aknaid imestles, hakkas ta sel määral, kuidas liiklemiskihin uulitsail kasvas, ikka terasemalt kõrvu kikkis hoidma. Ta kuulatas, kas mitte vabrikute torud juba hüüdma ei hakka: üks õige jämeda kõriga kahehäälne eel, teised ühehäälsed ning heledamalt huilgavad tagajärel. Sest siis tuli ema! Niipea kui jämeda toru nagu raske vajutise alt lahtipääsev üürg väikese ootaja kõrvu puutus, pani tugev elektrivool mehikese siputama ning lähemal pilgul pistis Jens Nielsen jooksu surnuaia poole. Ema tuli nimelt Nörrebro platsi poolt kõnniteed mööda, mille äärt piirab Assistentsi surnuaia müür, vahel ka laia paplipuiesteed mööda, mis käib surnuaialt pikuti läbi. Surnuaia värava ees sai ta siis pojakesega harilikult kokku. Mõlemad tõttasid lennul teineteisele vastu, käsi haaras käekese pihku ja lennul tõtati koju, sest Jensine Nielsenil oli üksainus tunnike lõunaaega. Selle tunnikesega pidi olema söök tehtud, söödud ja tee edasi-tagasi käidud. Ei vudistanud Jensi väsitatud jalad küllalt väledasti käia, siis kahmas ema ta käsivarrele ja – edasi!

Kodu läks nüüd küll kõik kirinal-kärinal. Söed ja süütepilpad olid ahju ees kastis juba valmis, puhas pann või kastrul pliidikese tuleaugul ootel ja keeduvõi küpsetuseaine tõi ema tulles kaasa. Muidugi pidi see olema ruttu söögiks tehtav – tükike sealiha või mõned munad, või piim, millest sai mannaga kerge supp. Vahel ei jätkunud aga aega sellekski ja siis söödi poest ostetud külma toitu ning joodi keetmata piima peale. Lihaleem ja kõik muud toekamad toidud jäid pühapäevasteks maiusteks, sest õhtud kulusid emal palju hädalisemate koduste talituste peale, kui oli söögitegemine. Jensine Nielsen ei liialdanud, kui ta vahel kurtis, talle ei jäävat lõunaajast ja enamasti ka äripäevaõhtust niigi palju järele, et võtta pojakest korraks sülle ja vaadata, kas tal on kõik luud-liikmed veel alles. Enamasti pani ta lõunalt minema, enesel puru veel suus ja teine käsivars jakikäisest väljas. Pidi ta ju vabrikuvärava suus olema, kui toru jälle hüüdis, – hiljaksjäämine tõi trahvi.

Seega algas Jens Nielseni pärastlõunane ulaelu. Jälle oli uulits väikese hulguse maailm. Mida see meeldivat ja vastikut, lõbustavat ja kohutavat nähtavale tõi, seda hingas poisike silmadega sisse. Muist jäi hingesse pildikestena rippuma, muist kustus varem või hiljem nagu krihvlikiri tahvlilt niiske käsna all.

Jens jooksis puujalaga leierkastimehele, kelle pillil istus väike ahv, hoovist hoovi järele, ja kui keegi viskas aknast paberisse mässitud raha alla, võttis ta selle üles ja viis vanamehele kätte, mis aga mitte võistluseta ei sündinud, sest et teised lapsed ahvimehe vastu niisama tänulikud püüdsid olla. Ahv tegi Jensile palju nalja, aga miks ta oli ahela otsas kinni? Ahel oli vangi kaela ümbert kõik karvad juba maha nühkinud ja poos teda iga kord, kui ta tahtis natuke kaugemale keksida. Niisugune vali mees! Aga kui Jens nägi, kui upakile see vali mees vajus, kui ta leierkasti selga võttis, siis andis ta temale andeks. Ja veel enam: Jensi meelest oli, nagu peaks vanamees iga kord valusasti aietama, kui ta oma puujala, millele ta „haige” põlveots oli seotud, kivist maa vastu tõukas, ja et vanamees ei aietanud, siis aietas Jens tasakesi ise.

Ahvile järgnesid apelsinid ja banaanid. Neid müütas punase peaga ja tigeda näoga mehenäss kaarikult, millele helesiniseks värvitud kõrge võllas peale oli ehitatud. Selle võlla küljes kõlkusid suured kollased banaanikaunade kobarad, kuna punavad apelsinide kuldkerad vankri keret täitsid. Kuis nad naeratasid ja kutsusid! Müüja kiitlevat hõiskamist poleks vajagi olnud. Ja üks laps ja teine laps tuleb ja ostab. Neil on imelikul viisil raha, aga Jensil ei ole. Jens seisab juba veerand tundi ammuli suuga nõidusliku vaatepildi ees – banaanid on veel uudis põhjamaa linnale. Seal sünnib kord midagi, mis talle kestvalt meelde jääb. Tigeda näoga räpase linase kuuega kaupmees, kes siblib oma jämedate töntside kätega ühtelugu kauba sees, pistab korraga Jensile pika kollase kauna pihku. Ise ei vaata Jensi pealegi – siblib aga ja möirgab edasi. Jens punastab kõrvuni, pistab jooksu ja mõtleb: „Mis sel tigedal mehel ometi meelde tuli!”

Kuna ta Henrik Sörenseni trahteri ees banaani-kauna seest magusat, armsasti lõhnavat võid nosib süüa, tuigub keldriuksest välja mees, kes on nii joobnud, et langeb Jensi ette rentslisse ja heidab enesest kõik välja, mis ta Henrik Sörensenilt raha eest on ostnud. Linnavaht tuleb ja tassib ta ära – lapsed nagu kajakad ümber. Ja teine kord puhkeb Kristenseni kõrtsis, natuke maad eemal, purjus meremeeste vahel kaklus, mis ahvatleb uulitsatäie suuri ja väikesi inimesi akende taha. Kõrtsis lendavad pudelid ja toolid. Aknaruut kliriseb kildudeks. Uksest prahvatab välja mütsita madrus, kelle näo üle voolab veri. Ja kolmas kord, kui Jens Aa bulvaril ümber luusib, tekib äkitselt inimeste kokkujooks. Sortedami järvekese poolt, keerleva rahvakobara seest, sigib välja põgeneja, kes jookseb hirmsa iiliga bulvarit mööda üles, Jensile otsekohe vastu. Üheainsa pilgu saab Jens temale heita, siis on mees temast mööda. Põgenejale järele punuvad kaks linnavahti – lõõtsutades, näod punased – ja nende järel, tallates väikese Jensi peaaegu jalgade alla, kari inimesi, kelle seast karjutakse: „Varas, varas!” Kui Jens tüki teed kaasa on jooksnud, näeb ta, kuis keegi kolmas linnavaht kitsas uulitsasuus tee põgeneja ees kinni paneb ja mehe vangi võtab. Tema käed seotakse selja taha ja rahvahulga saatel viivad mõõgamehed ta ära.

Seesugused ja teised nendesarnased sündmused kopsasid pisukesele Jens Nielsenile nagu nuiaga hinge pihta. Nähes oksendavat meest, keda ta haigeks pidas, uulitsarennis, tõmbas ta näokese nutule ja pani laial silmal imeks, miks inimesed õnnetule appi ei läinud. Nähes verise peaga madrust, lõi ta mõlemad käed hirmunult ümber pea, nagu jookseks tal enesel veri juuste seest. Ja tagaaetud inimesest, keda nad nimetasid vargaks, jäi Jensile kohutavalt meelde, kuidas selle inimese silmad nagu keerlevad luumunad pea seest välja tikkusid ja kuis ta näost halliks läks, kui politseinik ta kinni püüdis. Jens nägi neid järgmistel öödel unes; kord oli tal „haige mehega”, kord silmipööritava „vargaga” või veriseks pekstud madrusega sedavõrd tegemist, et ta karjatades unest ärkas, külm higi otsmikul. Kahvatasid need muljed ta mälus, siis tulid teised. Kes uulitsal elab, elab silmadega küllas. Järgnes pagaripoiss, kes jäi saiakorviga trammi alla, järgnesid müürissepad, kes murduva tellinguga kõrgelt maja küljest maha sadasid, järgnes tulekahi, mil põlevast majast süsinenud laps välja kanti.

Ja ihulised hädaohud ei jätnud ka Jensikest ennast tänavaelu murdlainetuses tabamata. Õhtuti, kui hakkasid gaasituled laternates ja kaupluste akendel särama, armastas ta laial, liikumisest uhaval Nörrebrogadel vahtida, kuis läikivad tõllad ehitud härrastega mööda veeresid. Üle uulitsa joostes sattus ta kord niisuguse tõlla alla ja kanti murtud jalaluuga õnnetusejaama, kust ema ta alles teisel päeval koju viis. Ja mõni aeg hiljem ajas talle samal tänaval üks rattasõitja selga, nii et ta peaga vastu kõnnitee serva põrkas ja kõrva äärde samasuguse verdvoolava haava sai nagu pekstud meremees. Ema tuli parajasti töölt ja leidis kokkuvalgunud inimeste kobarast oma pojakese. Võis veel õnne tänada, et teise seegi kord jälle võõrasemalt-uulitsalt enam-vähem elusalt tagasi sai. –

Ema õhtul! See oli Jensi päeva pidulik lõpp. Siis oli tuba täis sooja sõprust, täis paitavat pehmust, ja igast nurgast näis vahtivat naeratav nägu. Ema tõi enesega kaasa midagi magusat, ühes tubakalõhnaga, mis ta riietest, käte küljest, isegi juustest salaja välja imbus ja millega Jens oli harjunud – harjunud imikueast saadik, kus ta seda lõhna emarinnast oli hinganud.

See magus soojus, mis ema kaasa tõi, sulatas Jensi muidu nii kinnise suukese lahti; see hakkas voolama nagu ojake kevadisel päikesepaistel. Jensil oli palju jutustada ja veel enam pärida. Mis päev talle vähegi iseäralikku oli toonud – kõik muutus kõneks ja küsimiseks: puujalaga leierkastimees ja ahelas ahv, „haige mees” ja haavatud madrus, tagakihutatud silmapööritaja ja tellingutelt kukkunud müürissepad, tulde jäänud lapsuke ja rataste alla sattunud pagaripoiss, kuhu juurde tulid siis veel kõik need koerad, hobused, soldatid, linnavahid ja muud avalikud tegelased, kes ühel või teisel viisil olid Jensi tähelepanu äratanud. Kentsakal kombel selgus ema vastustest, et tema kõike seda imelikku sugugi nii imelikuks ei pidanud. Ta rääkis peaaegu, nagu peaks see nõnda olemagi, nagu oleks kõik üsna igapäevases korras. Ahvil oli ahel kaelas, sest et ta muidu ära jookseks, ja leierkastimehel puust jalg, sest et ta õige jalg sõjas puruks oli lastud; haige mees oli viinajoomisest haige ja haavatud madrus peksasaamisest haavatud; varas võeti kinni, sest ta oli kurja teinud, ja müürissepad kukkusid alla, sest nad olid liiga nõrga tellingu peale läinud; põlenud lapse aga oli jumal enda juurde kutsunud, ja pagaripoiss – see poleks trammi alla jäänud, kui ta oleks ettevaatlikum olnud, nagu ka Jens ise tõlla ja jalgratta alla poleks jäänud, kui ta oleks ema sõna kuulanud ja ilusasti toas või hoovis mänginud. Need vastused täitsid Jensi imestusega. Mis temale uus, suur, mõistatuslik ja ärarääkimata tähtis oli, kuivas selle suure inimese silmas halliks tolmuks kokku, sai millekski, mis nagu ei võinud teisiti ollagi, kui ta oli. Jens jäi mõttesse ja üsna norgu. Vahel päris ta aga edasi ja siis läksid ta küsimised nii kaugele ja laiali, et ema tarkus otsa lõppes. Hakkas aga ema „ma ei tea” vastama, siis tüdis Jensi suu viimaks kinni.

Nad sõid, ja pärast sööki kasis ning koristas ema mõlemad kambrikesed ära, mis terve päeva olid lohakil seisnud. Siis tõi nurgast vana roostekärnase õmblusmasina laua peale ning hakkas Jensi ja iseenese riidehilpude kallal õmblema ning paikama. Seega oli kätte jõudnud aeg, millal Jens oma paar mänguasjakest sängi või kummuti alt välja koukis, et nendega ema jalgade ees vaiksel mängul oma vaimurattakesi käitada. Kõik ta meeled ja mõtted olid nüüd koondatud maja või torni sisse, mida ta ettemaalitud plaani järgi värvilistest pulgakestest ja pakukestest põrandale ehitas. Ainult pikemate vahede järel vaatas ta ema poole üles, aga emast ei olnud tal praegu seltsi. Selle silmad vahtisid teadmata kohtadesse ja tundmata kaugustesse. Jens nägi ema naeratavat – ei tea, mille üle; ta kuulis teda ohkavat – ei tea, mille pärast; ta märkas, et ema liikuvad huuled sõnu tegid – ei tea, missuguseid. Ta näitas emale oma valmis torni, ja ema kiitis ja imestles seda, aga Jensi meelest oli, nagu näeks ema tema torni asemel kaugel eemal midagi muud.