Eduard Vilde - Lunastus

„Kas „siga” või?” küsis Jens. „Sinu käest.”

Nüüd hakkas Jensine Nielsen naerma. Kõhinal naerdes sirutas ta käe poisikese järele välja, kuid see, sammu poolteist temast eemal seistes, ei lähenenud temale. Jens seisis kindlalt ja laiajalgselt paigal, nägu tõsine, silm tungiv-terane.

„Noh, miks sa ei ütle?”

Tema tõrkuv eemalseismine kustutas iga naerumuige ema huultelt. Jensine kollakas-kahmetu näonahk hakkas mitmest kohast tuksatlema, nagu oleks teda torgatud. Kord lendas kurjustamise vari ta otsaesisest ja kokkutõmmatud kulmudevahest üle, ta suu näis tõrelevaid sõnu valmis seadlevat. Siis aga äigas nägematu käsi näo jälle puhtaks ja sinna tekkis pikkamisi, pikkamisi midagi peale, mis nihutas Jensikese paigast. Kuna ta ema põlvede vastu asus ja lahtise suuga nagu varblasepojuke ülespoole vahtis, ütles Jensine Nielsen tasa:

„Aga sa tahad ju süüa saada, Jens. Nad annavad mulle raha.”

Jens mõtles ja vastas:

„Kas meil enestel nii palju ei ole?”

„Ei, Jens, meil ei ole nii palju. Sul ei ole ju isa.”

Ja nüüd kukkus Jensi käekese peale nii suur ja palav piisk, et poisike üsna ehmus. Ta jättis iga edasipärimise, kogu ta olek muutus jälle lapseliseks, rumal-lapseliseks. Räpakalt ronis ta ema sülle, võttis ema kaela ümbert kinni, ja oma teravat ninakest Jensine huulte sisse puurides hüüdis ta luksatava häälega:

„Jens on jälle pai! Kas sa Jensile täna rabarberi-körti keedad?” –

See oli Jensi esimene protest, teine järgnes ligi aasta hiljemini.

Ühel õhtul, töölt tulles, leidis Jensine Nielsen pojakese nutetud näoga kojaukse lävel istuvat. Ta küsis, mis tal viga olevat, ei saanud aga esiotsa mingit vastust. Jens näis olevat kurb ja ühtlasi vihane. Suu oli ta kõvasti prunti tõmmanud, kulmudevahe oli varjutatud, ja kui ema ta käe kõrval tuppa viis, tõusid tal mõned mõrud nuuksatused rinnast. Enne veel kui Jensine oma pärimisi kordama sai hakata, küsis lapsuke järsku:

„Ema, mis on „lits”?”

Ema vaatas silmi suurendades tema peale alla.

„Kes ütles nõnda?”

„Mis on lits? Miks nad hüüavad sind litsiks?” kordas Jens, ema küsimist tähele panemata, iseäralise valida visadusega, kuna ta pilk räpaste laugude alt iseäralise kiirgega ema suu poole üles vahtis.

Jensine pale oli tõmmuks läinud.

„Kes hüüab mind nõnda, kes?”

„Meister Andersen, ja meister Olsen, ja – Knud, ja – ja Alf ja Hedda, ja – ja –” Jensi rinda vapustas jälle üks neist vägisi väljatikkuvatest nuuksatustest.

„Millal nad mind nõnda hüüdsid?” Jensine Nielsen istus toolile; ta nägu valgus ruttu hallakaks ja Jens nägi ta näppe tasakesi värisevat.

Jens jutustas. Ta olevat Andersenide väikesele Olafile täna kogemata häda teinud ja see jooksnud nuttes papale kaebama, kes ajanud meister Olseniga sepapaja ukse ees juttu. „Küll ma sulle näitan, sa üleannetu litsipoeg!” ähvardanud meister Andersen hädategijat, ja meister Olsen rääkinud midagi „Nielseni-litsist”, kes oma lapse uulitsal koeraks laskvat minna. Seda kuulnud Svenseni Knud, Asmusseni Alf, Olseni Hedda ja mõned teised suuremad lapsed pealt, ja varsti hakanud nad Jenssi uute sõnadega sõimama ning narrima, mis kestnud poole päeva. – Nõnda palju kooris Jensine oma pojakese pikast ja natuke segasest jutust kindla sisuna välja. Ärakannatatud kurjuse värskendatud meeldetuletus pitsitas Jensil uuesti vihapisarad silmist, aga ta valas neid nüüd vapra vaikimisega, täiesti hääletult, ja isegi nuuksatusi suutis ta alla kugistada. Seejuures ei unustanud ta ära, et emal on vastus talle ikka veel võlgu. Tingimata tahtis ta teada saada, mida see võõras sõimusõna, mis neisse mõlemasse korraga puutus, õieti tähendab.

Ent ta kuulis ainult, et see olevat rumal ning ropp, nii et ta selle pidavat unustama. Sõna tähendusest läks ema mööda, sest ta oli vihaseks saanud ja ei pannud Jenssi enam tähelegi. Ta sammus ühest kambrist teise, lõi rusikaid kokku, kiristas hambaid ja puistas vahusest suust kurje sõnu välja. Nii vihasena polnud väike Jens oma head tasast ema veel kunagi enne näinud. Tema sõnadest jäid Jensile meelde ainult mõningad, nagu: „Lapsele! Pisikesele lapsele! Tõprad! Kuradid! Ilmsüüta lapsele!” Ja siis tõi ta krokodilli ülevalt alla ja jutustas sellele poolsosinal oma suurt pahandust. Ja ka Ellen Knudsen, see lahke sõnaga rahulik tüdruk, aitas „tõpraid” ja „kuradeid” hüüda, kusjuures ta röövkala-hambad väga ähvardavalt nähtavale tulid.

Lugu lõppes sellega, et Jensi ema järgmisel esimesel korteri üles ütles ja nelja nädala pärast Jörgenseni majast välja kolis. See oli Jensi sündimisest saadik esimene korter, millest Jensine Nielsen omal tahtmisel lahkus, ja ta oli selle peale üsna uhke. Kolimisel kuulis Jens teda lõbusat laulukest ümisevat, ja Peterseni vanaema vastu, kes teda sõbralikult aitas, ütles ta enam kui üks kord: „Noh, eks me saa näha, missugune aus neile siia lutikapessa sõimata tuleb!” Ja ise naeris lõikavalt.

Nielsenite uus korter oli Danebrog-gades, Vesterbro linnajaos, gaasivabriku ümbruses. Sadama suits, vabrikute tahm ja igavene märg mereõhk olid selle vana linnajao veel tõmmumaks vaabanud, kui oli Nörrebro, kust nad tulid. Näis, nagu oleksid siin kõik hooned ja tänavad tõrvariide-kaltsudega üle tõmmatud. Igasugused haisud lehkasid halli udu sees segi, ja kes kaua väljas viibis, tuli poolnõgise näoga koju. Nagu Prins Jörgens Gades, nii oli Jensine kahe tillukese toaga korter ka uues kohas hoovipealse maja alumisel korral – kõrgemal ei võinud ta oma öise äri pärast elada –, kuid mitte nii madalal kui endine, sest all oli poolest saadik maa sisse ulatuv pesuköök. Hooviga, mille kahte otsa jällegi tünnidega peldikud palistasid, võis avaruse poolest rahul olla; küll ei paistnud Nielsenite korterisse ka siin taevast ja päikest, aga vastas ja kõrval seisvate majade tagumised tolmutamisaknad olid natuke kaugemal ja hoovis heledam valgusekuma, iseäranis lõuna-ajal. Halvaks küljeks oli uuel korteril aga see, et Jensine töökoht kaugele oli jäänud, mispärast ta enam kodus lõunal ei saanud käia, kuna ta hommikuti, kui vähegi juhtus viibima, hoburaudteed pidi tarvitama, mis talle soovimata kulu tegi. Ema ja Jens, mõlemad olid nüüd nädal otsa ilma sooja lõunata; kumbki nosis õhtul keedetud või poest valmilt ostetud külmi suupisteid süüa, mille mõjul nende näod varsti veel kollakamaks ja kõhnemaks muutusid. Pealegi pidi Jens nüüd terve päeva emast ilma olema. Aga või siis naisterahval, kellel öösel külalisi käis, kortereid palju valida oli; õnn, kui vähegi kõlblikuma urkakese kuskil peidetud põikuulitsas kätte sai. Lutikatest arvas neiu Nielsen uue korteri vaba olevat, nagu majaperemees Ballerup seda kauba tegemisel ka oli kinnitanud; aga paari nädala jooksul tuli neid uute seinapaberite alt ometi nähtavale, ja esimese kambri ahjupoolses nurgas elutses suguvõsake priskeid prussakaid pealekauba.

Väikese Jensi kauples ema uues elukohas ühe lese sukakuduja hoolde, kes nendega ühise vahekoja ääres elas, hommikust õhtuni kodus töötas ja kellel ka enesel väike poeg oli. Viimane, nimega Holger, sai nüüd Jensi alaliseks mänguseltsiliseks. Esiotsa pelgas Jensike Rasmusseni-emanda poega, see oli näost isevärki tõmmu ja ta suurte silmade laiad valged välkusid mustade ripsmete alt nii võõralt, peaaegu kohutavalt välja. See tuli sellest, et väike Holger oli mulatt, ehk küll juba neljandast põlvest; oma vanaisa isalt, kes süsimusta neegrina ühe taani neiuga oli abiellu heitnud, oli ta pärinud oma tubakakarvalise naha, oma villaka käharpea ja need välkulöövad tulesilmad. Aga aegamööda harjus ning sõbrunes Jens tema välimusega ja endise kartuse asemele asus viimaks elav imestus Holgeri vastu tema tundevalda. Ta imestles selle tõmmu poisi elavust, väledust ja osavust. Holger oli alati liikvel ja tema liikumine tuletas meelde osalt lindu, osalt kassi. Näis, nagu kannaks teda õhk ja nagu poleks tal luid liikmeis. Ükski katus polnud temale liiga kõrge, ükski müür liiga järsk, ja kõndides või joostes oli tal peaaegu kuuldamatu samm. Ehk küll ainult pool aastat temast noorem, ei võinud Jens selle peale mõeldagi, et Holgerile midagi järele teha, mis nõudis suuremat kehalist tulisust ja painduvust ning ühtlasi kärmet julgust. Ammuli suuga jäi ta temale järele vahtima, kui see midagi kaelamurdvat korda saatis, ja ainult Holgeri abiga sai ta temaga mõne vähem raske poisikese-tembu kaasa teha. Ka vaimse kärmuse, mõttelise algatus- ja leiuvõime poolest jäi ta temast maha. Kuna väikese mulati pea alati nagu sädemeid välja pildus ja ta suukese värvikirjust jutumulinast üle voolama pani, oli Jensil vaeva tema mõtetest sedavõrd aru saada, et nende kohta mingile arvamisele jõuda. Mis nad kahekesi mängides iganes uut ette võtsid, selleks tuli algatus Holgeri poolt, ja algatust tuli talt nii ohtrasti, et neil vaheldusest kunagi puudus ei olnud. See meeldis Jensile, nagu Holgerile meeldis Jensi sõnakuulelik nõusolemine. Ja nõnda said sigarikarvaline mulatike ja väike valge täistaanlane lahutamatuiks sõpradeks.

See sõprus soetas Jensine Nielsenile esimesel kuul paar „perekondlikku” pahandust. Kui ta oli lootnud, et temale ja ta lapsele endises korteris osaks saanud sõim Jensikese meelest uues ümbruses ununeb, siis ta eksis. Jensi peakesesse oli halb sõna, mille tähenduse ema talle oli seletamata jätnud, tallele jäänud, ja ühel õhtul teretas poisike, kes posase näoga poolpimedas toas istus, teda sõnadega:

„Ema, ma tean nüüd, mis on lits!”

„Aga Jens –!”

„Litsi juures käivad mehed magamas – ta on ropp naisterahvas.”

„Issand jumal, kes sulle –”

„Ema, sa oled lits!”

Jens oli põrandalt üles tõusnud. Ta seisis keset tuba, käed selja peal, ja vahtis oma selgete, teravate linnusilmadega, mille läige videviku ära võitis, ema poole üles.

Viimane ei lausunud tükil ajal musta ega valget. Ta nägu jäi nii kinniseks, ta vaade nii varjatuks, et Jens tema mõtted mujal arvas viibivat, mispärast ta oma viimast lauset iseäralise trotsiva võidurõõmuga kinnitas:

„Oled jah! Oled jah!”

Jensine Nielsen viis poisikese tõrkuvat kätt pidi lähema istme juurde, toetas enese selle peale maha ja tõstis Jensi sülle. Tema pead paitades, ta otsaesist suudeldes, ta põske oma põse vastu vajutades küsis Jensine hellalt, meelitavalt, peaaegu paluvalt:

„Kes sulle nõnda ütles?”

„Ma ei tea.”

„Kuidas, Jens, – sa ei tea!”

„Ma ei mäleta.”

„Tuleta meelde, Jens!”

„Ma ei ütle!”

„Miks siis, Jensike, miks sa ei ütle?”

„Ei ütle!”

Ema vaikis. Tema võõrastus ei olnud mitte väga suur, sest vahetevahel ilmsikstulev trotslik jonn Jensi loomuses oli talle tuttav.

„Aga kui ma sulle vitsu annan?”

„Ei ütle siiski.”

Jensine laskis ta põlve pealt maha. Kauemini ei püüdnud ta tema sisse tungida; ta lootis teisel teel eesmärgile jõuda. Tehes, nagu ei paneks ta teda enam tähelegi, võttis Jensine kübara peast, ülejaki seljast ja läks tagatuppa, ust enese järel koomale tõmmates. Sinna jäi ta vagusi istuma. Pikk vaikus tekkis mõlemas kambris. Kuulda oli ainult ema ohkamist ja paarikordset köhatamist.

Jens kõhkles ja kõhnitses ahju suu ees mõne aja, sügas pead, sosistas endamisi, maalis ahju ilustisi näpuotsaga järele, kimbutas prussakat seinal ja nihutas enese siis mitmesugustel ringteedel tagatuppa. Käsi kergesti ema põlvede peale pannes küsis ta:

„Mis sa talle teeksid, kui ma ütleksin?”

Kes see ometi peaks olema, et ta tema eest nii väga kardab? mõtles Nielseni-neiu, ja vastas pärast vähest arupidamist: