Eduard Vilde - Üle suure vee

Semmering! Näen teda esimest korda. Aga ta ei tereta mind. Alles l. märts! Tusaselt põõnutab ta mu ees nagu hiiglane, kelle on härjapõlvlased hommikul liiga vara unest äratanud. Mõnades ringutab ja sirutab ta oma kondiseid liikmeid õhukeseks ja auklikuks kulunud valge vaiba all. Eemal aga seisavad vaikivad suhkrunukud, tardunud lumehaldjad ja lasevad päikest oma kumavatel peadel mängida. Alles noor ja verevaene on see kõrgusepäike. Hallide vastastega võideldes jääb ta ühtelugu alla. Määratu suured varjud purjetavad üle aasikute ja nõlvikute, roomavad ikkest ja ahelaist üle, puhkavad silmapilgu nagu ilmatud nahkhiired või lendmaod kõige kõrgemate rahnude küljes, kõige lumisemate nuppude ja tippude peal, et siis jälle jäljetult kaduda. Mäestikus maadeldakse …

Semmering ja rikas viinlane – need on kokkukasvanud mõisted. Viini suvitajad – Viini talvitajad. „Krakseldamine” suvel, liulaskmine ja suusatamine talvel, „flörtimine” aga suvel ja talvel. Ning kroonid veerevad, hotellid kasvavad, hinnad kerkivad. Ja ajalehed Viinis ei unusta ühelgi päeval piinliku täpsusega teatamata, mida teeb siin kuldne noorus, kuidas käib ta käsi ja mäherdused ilmad kingib talle Peetrus.

Meie vedurid ei ähi enam. Passikõrgus, umbes 3000 jalga, on seljataga – nüüd veereme libamisi. Panoraamile järgneb panoraam, eepos ja draama nihkuvad tagasi, enam ja enam maad andes lüürilistele toonidele, unistavaile idüllidele. Bruck. Mürz’i tila äärest Mur’i küna äärde. Korraga lööb mäestik hõlmad lahti ja sünnitab lagendiku – armas ja karske nagu noore neitsi unenägu nelipühi ööl. Ja smaragdivälja sees nagu heitlev opaalsilm – Graz.

„Viini paiukisööjate pesa!” naeratab üks Steiermargi isand minu vastas.

„Jah, kui riigil neid armuleivalisi nii palju ei oleks!” õhatakse minu kõrvalt. See on tuttav Austria õhkamine.

Mina aga vaibun mõtetesse. Lagendik on ligidalt nähes veel kuluhall, ainult kinkude lõunapoolsed küljed löövad päikese suudlemisel häbelikult haljendama. Hall, jahehall, tummhall nagu muretsev süda – milleks seda vaadelda? Ma pigistan silmad kinni, mul on enda hallist aasast küllalt. Ja ärkan alles, kui slaavi häälikud ja puskari hais mind äratavad.

Neil on veini küllalt – miks nad puskarit joovad? Ja miks nad teda nii palju joovad, et nad sellest teisest õnnelikumast olemisest ise enam maiku ei tunne? Vastuse loen nende nägudelt. Ka sloveeni mužikk on ainult mužikk. Vaene mužikk, kes kannab oma tõu ja klassi traagikat peaajus ja silmapeeglis. Sealt vahib välja neede, mis ütleb: Sa pead puskarit jooma, pead haisema, pead tuikuma, kraavis magama, kodus naist peksma! Ja nüüd nad panevad lõõtspilli möirgama, ja mulle tundub, nagu möirgaks pilli barbaarsest kõrist kogu slaavi tõu talupoja-viletsus.

Ikka enam sloveenlasi, ikka enam kroaatlasi. Ja väljas uued mäed, madalamad, alandlikumad, kandletoonilised, rohihaljaste jõgedega, mis jooksevad naerdes savikallastega võidu. Saksa ja slaavi jaama- ja linnanimed vahelduvad: Pöltschach – Grobelno – Cilli – Steinbrück. Kaks viimast pesa püsivad paikades täis rahvalaulu liigutavat luulearmsust – Cilli lagedamal, Steinbrück kitsamas kaljuraamis. Aga juba tiibleb pimedik Kraini mägedel, varjud mustenevad, must öölind katab orud kinni. Laibachist ei näe ma muud kui tema väävlikarva tulisilmakesi.

Ja siis hakkab itaallasi vagunisse lupsima – räpaseid, kisavaid, aelevaid, aga kaineid romaanlasi. Läheneme Aadria kallasmaale: seda kuulutab nende tõmmuvereliste võllanägude keelemuusika ja see ärevatest saladustest sosistav tuuleke, mis soolase värskusega minu poollahtisest aknast sisse vihiseb.

Viimaks kuldsete lillenuppudega ülekülvatud nõoviir keset pilkast pimedust – me tormame otseteed siretavasse õiemetsa, peatume ja oleme – Triestis.

Ahjuta kambrike. Külm ja hämar. Lõdisedes poen riietesse. Aadria põhjasopis pole kevad veel korterit võtnud.

Aga väljas sinise kummi küljes köeb päike. Õhk on külm kui raud, täis hiilgust ilma soojuseta, tuhase hallenduse all magavad veel mägede turjad ja astmelised küljed. Taarale tänu – Viini talv on ometi seljataga! See ulguv talv, mis nuttis mul hinge ihust ning aru peast ja on osalt vist selles süüdi, et olen praegu uuel, võib-olla kaelamurdval koduotsimisel. Kaheksa, kümme, neliteistkümmend päeva ja ööd järgemööda kaebavad Alpid oma valu ning viha sellele linnale ja matavad ta üleni oma jäätunud või pooljäätunud pisarate alla.

Siin aga kallab päike naeru alla. Ja nagu marmorvalge alasti noorik istub Triest selle sära paistel ja sirutab jalad voogude sinasse. Aadria suudleb neid jaheda rahuga. Ja mina vaatlen seda vilu rõõmuga.

Kompromissilinn. Mitmed stiilid, mitmed keeled, mitmed meeled. Nagu romaani ja germaani segaveri põhjaitaallasest on arendanud uue, kaunis ebamäärase, palju varieeruva tüübi, nii ristlevad siin mõlema tõu ehituslikud maitsed segavalt üksteisest läbi. Triest pole Itaalia, pole Austria, pole ka Slavoonia ega Kroaatia, mille kodanlust siin rohkesti elab – ta on kõigist natuke, kuigi itaalia laadi üleolek veel silma paistab. Võrk kitsaid, kõveraid, tumedaid itaalia tänavaid elatanud lodžamajadega uuemate, karakterita hoonete seas – sealtsamast mõni plats või lai moodne peauulits viini ehitistega – kohvik, pank, kroonu asutis või saksa kauplus. Füsiognoomiat püüab linnale itaalia maitsesihil anda torniline, rõõmuskerge raekoda; ülikauni platsi ääres, näoga sinava mere poole, seisab ta, mõlemal käel suured moodsad palatsod hotellide ja laevandusäridega ning vastas aiake igihaljaste põõsastega. Jumekas füsiognoomia, teatavail elevusehetkil koguni nõiduv-kaunis, aga noorik Triesti ebakorraline keha ei ole talle vastav, olgu küll, et seesinane noorik endale nii maalitava istumispaiga ranna terrassidel on valinud.

Itaalia keel domineerib, slaavi murdeid on rohkesti kuulda. Austria ametnikud ja kaubanduslik intelligents esindavad saksa elementi. Naisus ilmutab sagedasti itaalia kehasihvakust, aga näojooned on jämedad, talupojalikud, ega ole lõunamaalist temperamenti märgata. Ajuti näib mulle koguni, kui näriks tõsistel, mõtetes vahtivatel triestlastel südames midagi sellest melanhoolsest murest, millega mina ümber kuukan nende helevalgeid uulitsapõrandaid mööda. Uulitsad on neil nimelt suurte neljakandiliste marmortahvlitega prügitatud, kõnnid nagu kiriku põrandal, ühesugune sile ja tolmuta on nii sõidu- kui ka kõnnitee. Viinist tulijaile on säherdune prügitis päris ime. Ma ei mõista, kuidas minul kui Viini alevielanikul veel nii terved sääreluud on!

Muidugi ei puudu Triestil Verdi mälestuskuju. On üldse vähe linnu maakeral, kus poleks raiutud või valatud Verdit. Itaalias pealegi pole säärane linn mõeldavgi, nagu leierkast ilma Verdi viisideta ei ole mõeldav. Ilma Vittario Emanueleta ja Garibaldita aetakse siin ja seal metsataguses veelgi läbi – suur Giuseppe peab aga seisma turul samba otsas.

Mul oli eile peaaegu nõu naisele New Yorki telegrafeerida, et jätan teekonna katki. Tulgu tema parem Euroopasse tagasi, ehk hoiame endid siingi veel mõne aja veepeal. Midagi mu sisemuses – kas peas või südames – tõrgub Ameerikale vastu. Ettevõttel on avantüüri maik juures. Ma ei tee enesele Ameerikast illusioone, aga ta läheb mustaks mu meelest, ikka mustemaks, mida tõelikumalt ärasõidu moment mulle läheneb.

Ja täna, kui sõitsin hotellist sadamasse, tikkus mõttesse: Peaks laevatohter mu silmadest vea leidma! Oma 274 Austria krooni saaksin tagasi, Alpid ja kevad on ligidal, eide, kellest ma kauemini lahus ei püsi olla, meelitaksin roosiliste kujutustega kah sinna. Peaks mind välja praagitama!

Arst pööras mu silmalaud jõhkralt pahempidi, aga viga ta mu organismist paraku ei leidnud. Pean siis reisima. Ehk ongi ikka parem. Naine arvab ju, et aineliselt hädasse jäämise hädaoht Ameerikas on väiksem kui vanas maailmas – naisterahva tööd hinnatakse seal palgaliselt palju kõrgemalt. Edasi siis – leib on magus ja rahu veel magusam! Ning – hm! – ma võin ju – väga õige! – ma võin ju Napolis või Palermos deserteerida, kui kasvab põues Ameerikavastane uss ja läheb talumatuks.

Meie laeva on hea mürakas. Suurust 14 000 tonni. Madrused ja stjuuardid kõik inglased. Viimased tumesinistes, pihtjates, kuldnööbilistes mundrites, inglise-ameerika moe järgi habemest lagedad nagu imevad lapsed. Lord Byron siunas habet „mehe needeks”. See näikse olevat ka tema sugurahva arvamus. Inglased pole vist kunagi passioonilised habemekandjad olnud, praegused näikse habet pidavat otse barbaarsuse märgiks. Minu kajuti stjuuard tõendab mulle, inglise neiu ei andvat habemikule mehele suud ega kätt, ja nii Inglismaal kui ka Ameerikas tikkuvat suure habemega välismaalastele uulitsapoisid karjas külge. Tahad rahu saada, võta habe maha!

Davies on minu noore ümmardaja nimi, minu nimi tema suus aga paratamata Uaild. Ükski koolutav ja painutav võim ei suuda inglase keelepära nii kaugele viia, et see võõrsõna „õieti” kuuldavale lükkaks. Inglise keel kubiseb võõrsõnust, aga kõik on hääldamises äratundmatuseni moonutatud. Siin tuleb mulle meelde see alp pedantsus, millega meie püüame võõrsõnu hääldada nende pühas algpuhtuses, et, jumal hoidku, mitte sattuda võõra keele oskamatuse hirmsasse häbisse! Vägisi katsume nõnda laulda, nagu nokk meil m itte ei ole kasvanud. Laensõnade rõhkugi ei julge me muuta. Oleks minu teha, ma heidaksin välja kõik eestlase keelelihaseid vägistavad häälikud kõnest ja kirjast. Seda peremehe-õigust pole oma kodus tarvitanud mitte üksnes inglise ja prantsuse keel, vaid suurema või väiksema iseteadvusega kõik arenenud keeled maailmas.

Triestist on „Saxonial” ainult vähe reisijaid peale võtta – Cunardi laevade Vahemere-liin algab päriselt alles Fiumest, Ungari sadamalinnast. Umbes 200 väljarändajat, raskete pampudega koormatud, kobib vahetekki, meid 2. klassis on ainult 5 meest ja 1. kajuti promenaaditekil näen vaid kuut või seitset härrast jalutavat. Oma kabiini jagan ühe noormehega, kelle ilming mulle ei meeldi, ja meie vastas võttis korteri üks umbkeelne jänki, kelle vastu ma mingil põhjusel ka mitte sümpaatiat ei tunne.

Alles kella kuue eel ragisevad ankrud üles. Avar sadam taganeb ruttu, tema nägusad muulid peenenevad. Päike vajub Veneetsia kohal sinise peegli poole, ta ehib end suremise vastu võõraste värvidega. Ka valge Triest loojeneb. Ta seob oma alabasterliku näo ette lillakaspunase siidloori ja katab Foma saledaid liikmeid tuhakarvalise niiske vaibaga. Pahemal käel temast, sinise veesopi seest, kaljupuru käärakust, tempab kullakollendusel Miramar – otsekui rikka mehe õhtupalve. Aadria uinuvale pinnale korjub pärlmutrit – ikka enam ja enam. Pärlmutter ja särjesapp keevad ühte, neist hangub peenike, õhuke nahk, mis katab peegli plingilt ja pringilt rebusel kumal kinni. Ja nüüd tuleb suur punastumine. Päike upub. Vereleekides heidab ta hinge. Määratu suured lilled purpurist ja punasest kullast sirguvad ta märjalt kalmult pilvedeni.

Veel oli pime, kui „Saxonial jäi hing äkitselt kinni. Märkasin seda unes ja ärkasin. Midagi jäi veel nõrgalt, üsna nõrgalt tuksuma – mõni üksik tuiksoon raudses hiigelkeres.

„Seisame!” hüüdis vastik noormees, minu kabiinikaaslane, pealmisest sängist.

„Fiume!” haigutasin talle vastu.

Veerand tundi hiljem hurjutas meid äge pannide parin voodist. Äratamiseks löödi lokku. Nahknupulise nuiaga taob stjuuard raudse kaane vastu. Seesama kõrvulukustav signaal kutsub meid tunni aja pärast ka pruukostile.