Eduard Vilde - Üle suure vee

Meie laudkond sisaldab peale minu järgmisi isikuid: ameeriklane Williams, farmer Texasest, üks kroaatia noormees ning teine keskealine kroaatlane ja lukksepp Tischler Viinist, minu kambriosaline. Viimane on ennemalt juba paar aastat Ameerikas elanud, ta kõneleb natuke inglise keelt; ka vanem kroaatlane tönkab seda pisut. Ameeriklane aga, ehk küll viibides teekonnal ümber maakera ja nähtavasti rikas haritlane, ei mõista – nagu jänki ja inglane muistegi – ainustki muukeelelist sõna.

See mister Williams esindab arvatavasti ameeriklase tüüpi: kõrge kasvuga, tugeva kondiga, pikerguse kõhna näoga, ruugete juustega. Ei ainust karvauitu põsel ega nina all, pikkade kollaste hammaste seas mitu kuldset, mis igal muiatamisel välguvad. Iseloomulik on tema näo ja sinikate silmade vastuolu: silmad noored, nägu vana; esimene vaade tema näkku ütleb sulle: 40 kuni 45, alles järgmised alandavad arvu 25 kuni 28-ni. Riietuse elegantsus, massiivsed, kaunis tõusikumaitselised sõrmused, ilmatu suur kravatinõel annavad talle midagi tsirkust meenutavat artistlikku. Ta armastab jahvatada. Suu käib tal alatasa. Tema jutt on mage ja jahe, ta näomäng iseteadlik, peaaegu uhke, kuulaja ja tema vahele külma piiri tõmbav. Lauanaabrite vastu võib ta, kõige välise viisakuse kiuste, olla hooletu, isegi hoolimatu, ja ta olekust on lugeda: ,,Mina olen mina – sina oled ainult sina!” – Iialgi ei võiks ma selle inimese sõbraks saada.

Aga ka Viini lukksepa omaks mitte. See on antsakas tööline-gigerl. Kolm sõrmust sõrmes, lakksaapad, hooplev kravatt suurustava nõelaga, moeülikond – kõik vurletoreduse maitseliigist. Nõnda ehib end borneerunud inimene. Ja tõesti – kui sa talle silma vaatad, põrnitab sulle sealt vastu midagi animaalset. Ma küsisin, kas ta on organiseeritud. Ei. Seda ma arvasin. Seks on intelligentsi vaja. Nõnda, kuis see isand on, kujutan ma enesele predestineeritud streigimurdjat. Härra Tischler on viimase aasta Viinis oma haige venna kauplust juhatanud. Ma kardan, et tema ja kaupluse kassa vahekord mitte ilma saladusteta ei olnud.

Noor kroaatlane, Praha kaubanduskooli absolvent on vaimustatud panslavist, tema vanem suguvend tönts, toorevõitu talupoeg – meie saarlase laadi mehepirakas, nii eestilise füsiognoomiaga, et ma talle lauda ilmudes peaaegu „tere!” pidin ütlema. Tema ja lukksepp ei söö mitte – nad õgivad. Nähtavasti täidab neid tiiras õhin makstud sõiduhinnast nii palju tasa süüa, kui iganes võimalik.

Pärast einet käisin linna vaatamas. Mäherdune imekaunis asend sinava lahe ääres, mille suu Veglia ja Cherso kaljusaared nii kinni sulevad, et aru ei saa, kust me õieti sisse pääsesime! Maa pool pärg paljaid kaljukõrgustikke, mis irvitavad lubjaselt, peaaegu kriidiselt loitvale päikesele vastu. Rohelist nõrkade, sinises udus ujuvate vöödikestena paistab ainult loodest – Abbazia ja Lovrana sülest. Neid kuulsusi lähen homme vaatama. Sest alles 8. märtsil sõidame siit edasi.

Fiume ise on argipäevaselt hall, tööhigine sadamalinn. Kotiriidest põll on tal ees, kotiriidest kandjakate kuklas. Elanikud igast Austria-Ungari rahvusest, madjarite käes pole vist enamustki, rohkesti itaallasi. Asfaltprügitis peauulitsail annab linnale natuke turnüüri. Sadamas liikuvad lõbunaisterahvad, kes silmitsevad ankrut heitvaid laevu kaaluval äripilgul, tuletavad meelde, et oleme Ungaris.

Mister Williams ja isand Tischler on sõbrunenud. Kui nad õhtul linnast tulid, kordasid nad tähendusrikkalt itsitades ja teineteisele silma pilgutades üht ungari kõnekõlksu. Mõlemad lõhnasid veinist.

Valge, nobe auruvene tõi mind poole tunniga üle lahe. Ameeriklane ja viinlane heitsid minu seltsi; ei olnud midagi parata, nii väga kui ma seda imedepäeva üksinda oleksin tahtnud maitsta.

Alles täna näen Aadriat tema täies kirjeldamata hiilguses. Õhk on soe, kõik värvused sügavad, kuumad, armastavad. Mere asuurile loidab päike joovastunud priiskavusel maha. Näib, nagu tahaks Helios kõik oma varakülluse sinisele armukesele rüppe puistata. Lagedad kaldakõrgustikud naeratavad; paistab, kui seisaks seal murruna hulk mullakarvalisi raugakesi koos, kes heidavad laste armumängu üle õnnist nalja. Tumeroheline triip kaljuprao vahel aga – see piilub nagu häbelikult peidetud siidsäng, mis ootab paarikese ilmumist.

Abbazia on päikeselõks, mille taimejumal oma õrnemate lapsukeste elatamiseks kavalasti välja on mõelnud. Kinnipüütud kiired sünnitavad lõksu praokitsuses igavese suve, siin mühab loomulik triiphoone täis lõunamaist taimeilu; mõni samm kaugemale – ning järsult, ilma vähema kui üleminekuta, võtab talvine elutus kahmetult maad. Isegi Lovrana, mis hoiab Abbazia käest kinni, seisab nagu koltunud vanapiiga õitsva tütarlapse kõrval. Fiume ümber alles märts, Lovranas aprill, Abbazias aga mai või juuni. Ja kõik kolm reastikku selle kitsa lahesuu ümber, nagu Pirita, Tallinn ja Tiskre Tallinna lahe ümber.

Meie istume palmide all. Liikumatult unistavad haljad hiigelsuled tumepruuni villaga kaetud tulpade otsas. Kummipuud raskete läiklehtedega, vägevad aaloed lihavate okasharudega, tumedad seedrid ja leinavad küpressid, mõtlikud mimoosid, rõõmustlevad magnooliad, alandlikud loorberid ning terve nõiamaailmake täis õitsvaid lilli piirab meie ümbrust. Kahju ainult, et iga salgakese ja tukakese taga varitsevad villa, hotell, kohvik ja pansion – rikatsevad, uhkustavad ehitised, mis profaneerivad paradiisikese püha üksindust. Nad võiksid seista eemal ja kõrgemal, et ehitud altari peale vaikivas kaljulõhes aukartliku imetlemisega alla vahtida.

Aga veel midagi kainendab luhtavat luulelugu. Keset seda haljendust märkab silm raagus puid ja raagus põõsaid. Need on need „põhjamaa võõrad” lõunamaa laste seas, kes ei usalda kesakuu kevadet, meelitagu neid pealegi palav päike ja ahvatlegu siidine õhk. Külmalt, tõsiselt, trotslikus umbuses ootavad nad o m a aega. Selgesti mäletavad nad kuud ja nädalat, mil nad endid ehtesse võivad panna – siis, kui seda tegema hakkavad nende vennad sealpool Alpisid. Sajad aastad on nad juba võõrsil elanud, aga unustanud pole nad oma tõu elukombeid mitte. Vahest poleks need magavad tõrkujad – tammed, vahtrad, pärnad, pöögid – mulle nii huvitavalt silma hakanud, kui ma mitte Viinis toona üht Maeterlincki meistrikujutist Riviera kevadisest loodusest poleks lugenud, milles on kõnet ka neist põhjamaa alalhoidlastest.

Kaldapromenaad Abbaziast Lovranasse – see on midagi unustamatut nagu mõni värvilõõmav episood hommikumaises muinasjutus. Jänkit ja viinlast aga loodus ei huvita. Ainult ilma leiavad olevat ilusa. Esimest veetlevad Viini ja Budapesti toredad preilid, kes endid promenaadipinkidel soendavad nagu angoora kassikesed päikese käes, kuna tööline-gigerl uurib jalutavate dendide uurikeesid, saapaninasid ja kuuefassonge. Ameeriklane jääb sageli seisatama ja irvitab bonnedele ja lapsehoidjaile oma kuldhammastega uljalt näkku. Ta teab, et ta Euroopas seda tohib. Ameerikas võiks talle kergesti suhu lennata paar kindaid või vankris lutsutava beebikese piimasosku.

Sadamakai meie laeva vastas on valgest hommikust peale muutunud päratu suureks rahvaleeriks. Rohkem kui poolteist tuhat hinge ungarlasi, kroaatlasi, sloveenlasi ja juute suurte ning väikeste lastega sadrib seal kraamivirnade vahel läbisegi. Vaditakse, kisatakse, nutetakse, naerdakse – ärevus kisub näod viltu, ajab silmad pungi, paneb käed vehklema ja jalad tarbetult tammuma. Ema otsib last, kes ripub tal sabas, mees naist, kes kükitab ta jalgade ees. Igakõlalised keeleribad ristlevad õhus, igakarvalised riidehilbud kerkivad hunnikutes. Ja laevatrepi jalal igavlevad jäätunud politseinäod.

Alles lõunatunni eel algab pealelaskmine. Üks-haaval peavad kastide ja kottidega koormatud inimesed lasilate vahelt üles astuma. Austria ja Ungari alamatelt nõutakse passi, välismaalased pääsevad ilma läbi. Üleval trepi suus võtavad kaks tohtrit tulijaid vastu: silmad ja peanahk vaadatakse üle. Ma näen inimesi värisevat ja kahvatavat, kui arsti käed neid puudutavad. Mõnda uuritakse suust ja ninast instrumentidega; piiritus laual vaagnates, kuhu viimased sisse pistetakse, värvub punaseks. Sajad löövad järgemööda naeratama – neid tõugati laeva. Aga siin korraga puhkevad pisarad voolama. „Tagasi!” käis arsti otsus. Krabinal maksab laevaliini ametnik sõiduhinna välja, võtab pileti tagasi ja tõrjub nutja tuldud teed alla. Tundide jooksul koguneb kai veerele, laevatrepi kõrvale, kuus või seitse säärast väljapraagitut mõlemast soost, nende seas perekonnaliikmeid, kellega seltsivad nende ehmunud omaksed, sest ühe mahajäämine tingib ka teise mahajäämise. Üht kahvatanud meest näen mõlema käega pead kinni hoidvat, nagu oleks teda raske hoop tabanud. Kestab kaua, enne kui ta märkab otsusele jõuda naist kahe lapsega, kes tunnistati terveks, reisida lasta; ise tahab aga sõita Hamburgi, et Saksa liini tohtrite juures õnne katsuda ja sealt siis perekonnale New Yorki järele rännata. Kuid mis siis, kui katse ka seal ei õnnestu? Või kui Ameerika arst reisi lõpul ometi „ei” ütleb?

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.