Jaan Oks - Tume inimeselaps

Тут можно читать онлайн Jaan Oks - Tume inimeselaps - бесплатно ознакомительный отрывок. Жанр: foreign_prose, издательство Eesti Keskus Digiraamatute. Здесь Вы можете читать ознакомительный отрывок из книги онлайн без регистрации и SMS на сайте лучшей интернет библиотеки ЛибКинг или прочесть краткое содержание (суть), предисловие и аннотацию. Так же сможете купить и скачать торрент в электронном формате fb2, найти и слушать аудиокнигу на русском языке или узнать сколько частей в серии и всего страниц в публикации. Читателям доступно смотреть обложку, картинки, описание и отзывы (комментарии) о произведении.
  • Название:
    Tume inimeselaps
  • Автор:
  • Жанр:
  • Издательство:
    Eesti Keskus Digiraamatute
  • Год:
    неизвестен
  • ISBN:
    9789949546053
  • Рейтинг:
    5/5. Голосов: 11
  • Избранное:
    Добавить в избранное
  • Отзывы:
  • Ваша оценка:
    • 100
    • 1
    • 2
    • 3
    • 4
    • 5

Jaan Oks - Tume inimeselaps краткое содержание

Tume inimeselaps - описание и краткое содержание, автор Jaan Oks, читайте бесплатно онлайн на сайте электронной библиотеки LibKing.Ru

Tume inimeselaps - читать онлайн бесплатно ознакомительный отрывок

Tume inimeselaps - читать книгу онлайн бесплатно (ознакомительный отрывок), автор Jaan Oks
Тёмная тема
Сбросить

Интервал:

Закладка:

Сделать

Ahi haigutab kaua, järeljätmata-pikaldaselt. Päälmine kommikivi ja allseisev leerajakivi paistavad pimeduses, mis ukse pool märksa tugevam, kui lahtise suu kulunud hambapaar. Üle lee taganenud ahjusuu mustab neelavana kurguna.

Sääl muutub hämarus äkki päris rahutuks. Öö varjud värisevad kärsitult, tungivad üksteist tõugates nurkade poole, ahjule, parte vahele. Allpool asuvad lömitavad kangekaelselt vastu ilast savipõrandat, kuna tugevad öö pisielukad säälpool soetanud parsi veel viimaseks hingetõmbuseks paika otsivad. Rahutult segivad ülejäänud ka vanade voodite vahel, julgemad neist tungivad isegi poolvillaste sõbade alla.

Sõba serv on väsinult mööda aseme äärt alla vajunud. Öösel oli vist soe ja lämmatav, nüüd on kõige parem. Ülespundunud padja koduriidega kaetud serv on olekus nagu köhiv haige. Üks iste talub süles peremehe tööriideid. Eit on oma päevariide kandjaks valinud puupingi, aga seegi on vist üleüldises hämaruses jäänud tukkuma, sest tasku pika vööga lamab põrandal. Ülestõusmiseks puudub jõud.

Rehalse seina vastu magab isa emaga. See on sellepärast, et siia võib kuulda kui loomad asemetel lahti pääsevad, teisi kaevavad ja siis rööskivad nagu ainult koduloomad seda võivad teha.

Ahju otsa taga magavad ka inimesed. Need on lapsed, elusad lapsed. Me kuuleme: nad köhivad. Unistavad kaeblikult ja jäävad siis vait, kui uimastav õhusolk mahti saab suu kaudu suuremal määral sisse tungida. Poisid pööravad unes teisele küljele, teevad seda vaheldamisi. Tüdrukukene nende vahel kägiseb iga kord kuuldavalt; teda vist riivab uus takune särk tugevate tõukamiste korral.

Neid on kolm: kaks poissi, üks tütar. Isa-ema magavad tagakambris, vanaisa ja isaema aga toas.

Lastel on lämbe, lastel on kitsas. Koiku ju neil kurus, liiatoa all.

Kogu tare laest põrandani, eeslävest tagaukseni kibedat uneõhku täis. Väsinud lihaksed suuremate magajate käsivartes otsekui haiseksid põlenud ollusi. Paksudesse särkidesse tilkunud higi kopitab kogu öö ühes särkidega. Halva toiduga rikutud seedimine, liia loomatööga venitatud liikmed, sooned ja kõht ning laste sopased paljad jalad on ühistegevuses õhusolgi segamises. Nagu mürgist auru kasvatab ka libe põrand, kus aukude vesisilmad musta lae poole vaatavad.

Kanapenni all nurgas on veel sügav veekorjumise koht, kust sisseimbunud maavesi vana sigade kulbiga välja tõstetakse. Võõrad ei tea sellest midagi.

Tunduks veel nagu tukiving, millele võib järgneda ainult surm, magus surm pärast niisugust magamist. Üle põiki paisatud inimeste irvitavad näljainglid, tõveinglid, vaevainglid. Sääl nende taga aga krooniga surm, pääingel, tõsine, armastav ja kaastundlik kõigi magavate, suurte ning väikeste vastu. Need noorte irvitavate inglite näod on vastikud, ainult tema on hää, armas ja südamlik…

Valguse sõjavägi tungib ikka tihedamate ridadega neljaruudulisest ähmasest aknast sisse. Soldatite vahetus. Ööinglite vahikord on lõpule jõudnud. Kõik valuinglid, vaevainglid, viletsuse- ja kiusatuseinglid ruttavad enne lahkumist magajaid äratama. Pääingel, kes viimasena lahkub, hoiatab neid kaua ja tungivalt. Ta hoiatab – aga noored on nobedamad. Edevalt ja üsna toorelt puudutavad nad magajate sisselangenud silmi, kondiseid põsenurki, kollaseid huuli. Siis hiilivad nad tasakesi ära, ja tagasihoidlik kroonikandja nendega, kes nagu varemgi jälle hiljaks oli jäänud.

*

Esimesena ärkab nagu harilikult perenaine. Teda oli näljaingel puudutanud: tarvis ju loomadele süüa anda, nimelt loomadele. Eit magab sellepärast ka ikka voodi eesserval: siit pääseb kohe põrandale, pole üle teise ronida. Olgugi, et ta on väga arg, aga see on nõnda juba esimesest abielunädalast pääle moeks jäänud.

„Ooeeh!” haigutab taat, et ka oma ärkamist ilmutada.

„Sa ka juba üleval”, algab eit, „eks uinu veel kord ära: pühapäeva hommik.”

„Oh, ma olin täna juba ammu ärkvel, terve tund juba muidu pikali, ei saa enam magada.”

„Mis sul siis täna hommiku jälle muret, öösel olid nii rahutu, pöörlesid ja keerlesid pääle, konisid ala, hommiku poole unistasid nii valju, ma päris kohkusin. Nägid vist santi und?”

Eide kõne on kaastundlik, aga ühtlasi ka kulunud, harjunud kombe järele.

„Ah sa siis ka kuulsid seda?” Taadi hääl väriseb. „Eks tõuganud siis ometi külge, et oleksin ärganud. Kui ise viimaks silmad lahti tegin, olin üleni higine. Ei jäänudki enam magama. Mõtlesin ja mõtlesin.”

„Sa ikka oma mõtetega vaevad ennast, ega mõtted midagi kätte too. Alati unetad palju, põletad piibusöega riietesse augu, tuled teelt koju tagasi ja ei vasta esimese küsimise pääle – see on kõik liia mõtlemise pärast.”

„Näh, mis ma siis teen!”

Palju peidetud kannatust ja tuska on selles lühikeses lauses. Ta oleks veel paremini ja vägevamini tahtnud hüüda, et kogu elu sellesse ühesse lausesse oleks mahtunud.

Eit tahab üle voodi ääre kobida, et riideid otsida ja selga ajada. Lühikese vaikuse ajal on taat juba vähe tukastanud, nüüd aga ärkab ta üsna kohe. Ta räägib:

„Ole nüüd veel täna… pühapäeva hommik… argipäeval saad vara tõusta küll… Näed, ikka hämarik alles, kell lõi viis, näed, kanadki magavad alles… Kena soe sõbaalune praegu, öösel oli nõnda umbne, pani mu nõnda hingeldama ja rögisema… ei saanud kuidagi hinge tagasi… võtsin natukene leiba… see aitas vähe. Kõik kondid nii haiged. Mulju mind natukene seljast… näe, siit, labaluu päält.”

Köha tuleb jälle pääle.

Kogu taadi kõne oli nii hääsoovlik, täis kaastundmust enese vastu, et eit tõesti ta selja ja kaela sooni hakkab triikima.

Taat jutustab nüüd unenäo, eit uurib tähenduse järele. Pikaldast ja väsinud kõnelemist katkestab taat sagedasti, kui triikija sõrmed valusamatele soontele juhtuvad.

„Ai ai ai!” karjatab ta tasa. „Ära tee nii tugevasti… mulju ülevalt poolt… natuke pehmemalt… Ei jõua kannatada…

Häda näib olevat üsna tõsine, sest tagasihoitud karjatused on tõsised, nii et eit peab lausuma:

„Kust sa nüüd jälle selle vea külge said… Tõstad aga üksipäini, venitad ära… ei kutsu kedagi abiks… eila veel tõid paargust üksi Maarjapäevase nõu ära. Hoia ikka ka oma tervist… kes ilmatöö lõpetab… Jääd veel kidevamaks, kes mindki vanaduses aitab… ”

„Eks jumal aita, eks lapsed aita… Eks nii kaua, kui ise veel töötegijad oleme, läbi saa… aga siis ei tea, kuidas… ”

Rääkimist oleks nagu nii palju, et pääle voolavad mõtted sõnad kinni köidavad.

„Hää nüüd küll! Aitäh! Ole terve!”

„Oota, ma puserdan veel kaelasooni.”

Unenägu on jutustatud. Perenaine mõtleb tähenduse üle järele: kas ei tule mitte õnnetust loomade, inimeste sekka… Kas ei jää lapsed haigeks…

„Sooh, mul pole enam kauem aega, katsu, ehk saad ise ka veel vähe aidata, ja nad lähevad pehmemaks. Ole veel nii kaua voodis… ma toon vähe liikvori… see paneb vere jooksma… või teeks õige salpeetri-õlut?.. ”

„Olgu pääle, hakka nüüd õlle soendamisega mässama… Sul muidugi palju tööd…

Oleks olevat, et noored ka pühapäeva hommikulgi sind vana inimest aitaks… Ehk saaks vähe liikvori… teeks rinnad lahkemaks… veri saaks jooksma… tahaksin ka kiriku minna.”

Eit seob pika vöö ümber keha, otsib ahjukartsalt seeliku ja läheb toidukapi juure rohtu otsima.

Vaheajal on ahjukurus maganud lapsed üles ärganud. Nad virisevad igaüks oma keeli.

Tagakambri uksest astub noor naine sasis juustega sisse. Väike laps jääb kambri nutma, mehe hääl katsub seda asjata vaigistada.

„Mis te karjute siin, ma näitan teile, kui vait ei jää… kus need vitsad jäid – oot!” ähvardab noor ema lastekarja.

Elli on haigeks jäänud. Ta nutab: pää haige, pää haige… Ema on kannatamatu, loobib vanemat poega, otsib ahjuaugust, kus märjad riided kuivavad, laste kehakatteid, enese ette nurisedes.

„Kus sa nüüd nii kauaks jääd,” kuuldub tagakambrist mehe hääl. „Ei mina saa teda vait panna, karjub mis hull… ”

„Ellil on vist leetrid,” räägib noor ema, „kõik ihu punaseid plekke täis.”

Tuimalt kuulavad seda ümberseisjad: leetrid on ju perekonnas tuntud lastehaigus. Mis siin imestada, kui nad jälle ilmuvad: kaovad iseenesest ära, või kui ei kao, siis sureb muidugi see, kelle jumal on määranud.

Vana peremees on puhtaks pestud söögilaua lähedale istunud ja vahib tuimalt lauluraamatusse. Ta nägu on elutu, aga pää mõtleb, silmad mõtlevad. Ta nagu ei kuulekski kisa, mis lapsed sünnitavad. Vana inimene, aga ta mõtleb alati, kuidas pääseda. Hommikul, lõunal ja õhtul ta loeb, palub jumalat, laulab. Käib sagedasti kirikuteed, viletsa tee ning kehva tervise pääle vaatamata. Aga abi ei näe, ei kuule! Ta imestab, mõtleb ja mõtleb, tõstab oma haige rinna laua äärelt eemale ja räägib kulunud häälel perekonna inimestega mõne igapäise sõna.

Pereema hakkab pääd sugema, – seda saab ta jooksvate päevade talituste pärast ainult pühapäeva hommikul teha. Aga päähari on kadunud. Lapsed on vist välja viinud, õues ära kaotanud. Poe kammiga on halb pikki juukseid sugeda: käristab, kratsib vanunud juukseid, „ei too maha.”

Talu tuba on juba sootu teise näo omandanud: vokid on rohkem seina poole nihkunud, riided ripuvad varnas, kanad-kukke kõnnivad mööda tuba ja tülitavad siin-sääl teisi elanikke.

Lapsed käratsevad juba sepikutüki kallal, üks hädaldab voodis süüa-juua nõudes. Ainult parred seisavad niisama sirgelt-kõveralt nagu ennegi omal kohal.

„Kas läheme ikka lauakiriku,” pöörab taat eide poole, kui teine omad vanad juuksed nõeltega laele on köitnud.

„Muidugi ikka,” vastab eit traatnõela huulte vahelt võttes.

Kaks perekonda: isa ja poeg oma naisega. Mõlemad on armastanud, elanud ja lootnud, kõik kaotanud ja kõik jälle leidnud. Nüüd läheb elu igapäiselt, tüütavalt, hoopis lõbusalt – nagu unes, nagu ilmsi. Mis see elu õieti on, on see mõistatus, või ainult perioodiline söömine, see ei huvita enam. Elatakse ainult, – sellest on küll.

Vanad eit-taat räägivad omakeskes, võib olla, südameasjast. Kes teab. Nemad lähevad ju lauakiriku, paastuvad, ei söö. Mispärast nad ei söö, seda ära küsi, kui ei taha neid pahandada.

Leel leegitseb tuli. Väikene titepudru katel on esimesena koogu otsa seatud. Selle järele tuleb rõõsapiima soendamine vanematele lastele. Poisikesed ootavad juba, käivad ema ümber, teda tülitades.

Suits tõuseb tule kohal üles, keerab kommi alt toaruumi ja jääb õhku hõljuma. Nagu vesi virvendavad sinised suitsu viirud parte all ja lahkuvad siis rehealuse ukse poole purjetades. Kus noor ruun elab, kus lehmad mäletsevad, sääl kaob ta.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

Тёмная тема
Сбросить

Интервал:

Закладка:

Сделать


Jaan Oks читать все книги автора по порядку

Jaan Oks - все книги автора в одном месте читать по порядку полные версии на сайте онлайн библиотеки LibKing.




Tume inimeselaps отзывы


Отзывы читателей о книге Tume inimeselaps, автор: Jaan Oks. Читайте комментарии и мнения людей о произведении.


Понравилась книга? Поделитесь впечатлениями - оставьте Ваш отзыв или расскажите друзьям

Напишите свой комментарий
x