Friedrich Reinhold Kreutzwald - Viina katk

«Austatud suur proua!» kostis kõrtsmik, – «teie soovimine saaks mulle käsk olema, mille ma rõõmuga täidaksin, kui võimalik oleks, aga meil on väga kitsas elamine, ruumi puudus igal sammul, nii et väikesele perele ja piskule majakraamile vaevalt asupaika leiame. Üks väike toake kaubakambri taga ja poollagunenud käsikambrike seal kõrval, mis tormise ilmaga iga silmapilk kaela kukkuda ähvardab, on meie ainukesed varjuandjad, kus viiehingelise perega elame. Suur kõrtsituba annab vaevalt vihmavarju, tuule kinnipidajat ei tohita temast kellelegi loota, aknad, lagi, põrand, seinad ja uks ei keela tuulele sisse- ja väljakäiku. Haige sängitamiseks ei ole kuskil maad, sest rehealunegi peab hobusetall, lammaste-, lojuste- ja sigadelaut üheskoos olema, sealjuures talvel ka mõne teekäija hobused ja koormad varju alla võtma. Nime järele on meil teisel pool otsas ka sakstetuba, aga viimastel aastatel ei ole usaldanud keegi üle läve enam sisse astuda, kartes, et väljatulemine kahtlane, kogemata õnne kaup võiks olla. Tõotatakse aasta-aastalt meile uut kõrtsi ehitama hakata, sest vana parandamine ei või midagi aidata, aga aitüma lubajale! pisuke vald ja uutmoodi põlluharimine, kus viljaväljad heinamaadeks tehakse, rukki- ja suvivilja-seemne asemel härjapäid (ristikheina), kureherneid ja kasteheina-seemet pärispõldu külvatakse, sõnnik kartuliväljale raisatakse, söödid ja tahedamad soonurgad lisapõlluks üles küntakse, raha eest õlgi ostetakse, suured saksamaa lamba karjad peetakse ja sarnaseid albi tegusid toimetatakse, ei ole kellelgi mahti uute hoonete ehitust või vana lagunute parandamist käsile võtta.» [Lugejad ei tohi unustada, et aeg, mille pilti kõrtsimees prouale maalib, rohkem kui 50 aastat meil seljataga seisab ja tänased rentnikud ja päriskohtade omanikud enamasti kõiki neid naerdud albitöid taga järele teevad. (Kreutzwaldi lisamärkus teisele trükile 1881.)]

Ehk proua suu juttu kuuldes mitu korda naerule kippus minema, ei raatsinud ta sõnarikast jutuvestjat teelt eksitada, kelle südamekoorem ses puhumises avalikult kergendust näis leidvat, et ta oma häda tundmatule võõrale saksale nii sügavalt oli võinud kaevata. Kui pikem hingetõmbus teda puhkama sundis, küsis vast proua, kui palju maad siit teise kõrtsini arvatakse ja kas ehk ligimail kuskil mõnusat varjupaika on, kuhu haige teenri võiks julgesti maha jätta, et pererahvas tema eest hoolt kannaks ja kõik teeks, mis kergendust ja tervekssaamist võib aidata.

Kõrtsmik vastas: «Ligem paik siit on meie mõis, sinna peetakse kuus versta maad, ehk võib rohkemgi olla, sest kes muud seda tee pikkust on mõõtnud kui vana hallkuub oma sabaga. Mis abi, pai prouake, teil meie mõisastki loota? Sakstest ei pea seal praegu keegi aset, lesk vanaproua elab enamasti Tallinnas, sõidab suvel mõne nädala maal ühest paigast teise, sugulastel ja tuttavatel külaliseks; meie noorhärra, tulev mõisa peremees, on alles võõral maal reisimas ja oodatakse sealt vast tuleval jaanipäeval tagasi tulevat. Aidamees või valitseja isand, nagu ta sakste seljataga ennast uhkuse pärast laseb sõimata, on prostoi talupoeg nagu mina ja muud minusarnased, ei oska sõnakest saksa keelt, aga naine kannab emandatanu. Meie aidaisand ei mõista muud kui kartuleid maha panna, neid mullata ja talvel viinaks ajada, mispärast kõrts endisel viisil ei taha joosta, sest et inimesed kartuliviina magedamaks põlgavad, kui mis jumalaviljast tehtud.»

Pikemat viinategemise seletust kõrtsmiku poolt kartes lõikas proua uue küsimusega jutuheide äkitselt katki:

«Ütelge, armas kõrtsi peremees, mis ettevõtmine mul praeguses kitsikus teie arvates kõige parem näib olevat?»

«Oh, minu aus, kallis prouakene!» algas rohkesõnakas kõrtsmik jälle puhumist, «ma läheksin tulest ja veest läbi, kui sellega teie soovimist vaksapikkuselt võiksin edasi aidata, aga õnnetul juhtumisel on perenainegi täna kodunt läinud, kellega muidu nõu pidades sest asjast rääkida võiksin, kuidas üks vana sõna ütleb, peab mõnikord, – mõnikord» – siin köhatas ta kõrva tagant sügades, jäi vait, tõstis silmad tõllast natuke kaugemale ja nägi mehe, kes teda toast välja kutsunud ja keda ta unustanud oli, – aga seda suuremat õnne tegi temale nüüd kogemata leidus. «Sunni Mihkel! armas naaber,» hüüdis ta põlevate silmadega: «sul on ruumikas elumaja ja klaasakendega kamber, leiba ja servet, millega haiget võid ülal pidada, mis sa arvad, kui võõra proua haige seniks oma hoolde ja katuse alla võtad, kuni jumal teda paremaks saamisele aitab?» [Sunni Mihkel – Sunni talu oli Hageri kihelkonnas Aigitsa külas, Ohulepa mõisa revisjonilehtedel, aga selle kuju väljatöötamiseks on Kreutzwald tarvitanud muidki noorusmälestusi. – Toim. ]

«Hea meelega,» kõlas vastuseks, «kui austatud proua sellega tahab rahul olla, mis meie haigele võime anda ja temale kergituseks teha. On sellega talurahval vaene lugu, nagu mõisavanemad isegi teavad, et kui meil jõudu mööda mitme asja parem toimetamine võimalik oleks, siiski osavus selle tarbeks puudub. Selle vea vastu ei aita parem tahtmine ilma õpetuseta. Tahavad proua haige talituse pärast mulle juhatust anda, siis tõotan selle järele kõik täita.»

Kui proua tema soovimist oli täitnud, sealjuures kuulnud, et Sunni talul kõrtsist vähem kui versta kaugusel tee ääres kaasiku varjul seista, pidas ta omastega, kahe noore naisterahvaga, natuke aega nõu, kõneles mõne sõna kutsariga ühel võõral keelel, mida kõrtsmik ega Mihkel ei tundnud, ometigi nii palju märkasid, et see saksa ega vene keel ei olnud. Mihkel kohkus selle üle ja avaldas prouale oma kartust: «Nagu ma praegu kuulen, räägite teie kutsariga üht meile tundmata keelt, millest ma sõnakest ei oska, kui haige teener niisama umbkeelne on, siis kardan ma, et meie temaga läbi ei või saada.»

«Sellepärast olge mureta,» kostis proua – «meie haige kõneleb selgemalt kui mina eesti keelt, mis tema emakeel on; meie mõlemad oleme Tallinnamaal sündinud ja üles kasvanud, elame küll juba mitu aastat Lätimaal, kus end sealse rahva keelega pidime tutvustama, käime enamasti kahe-kolme aasta pärast Harjumaal omakseid vaatamas, nõnda et lapsepõlvel õpitud keel minul, veel vähem temal unustusse võib jääda. Mis inimene vara kätkipõlve radadelt õpib, vältab enamasti eluõhtu viluni tema mälestuses, kus rohkem osa hiljem saadud teadmistest poolnärtsil või kustunud on. Nüüd, armas peremees, tulge meile teejuhiks, et enne keskööd haige teie katuse varju alla viime ja meie hommikuöö vilus mõne versta kaugemale sõidame ja tänast kogemata viibimist ära tasume; muidu ei jõuaks meie ülehomme Tallinna, kus sugulased meid ootavad.»

Sunni Mihkel sammus teejuhiks eel, tõld veeres pikkamisi tema kannul. Pahemat kätt maanteest, umbarvates kolmveerand versta kaugusel paistis kaasik neile silma, kuhu väiksem tee kõrvale käänas, paar vagu metsast eemal seisis Sunni talu. Kitsa õuevärava pärast ei lasknud peremees tõlda maja ette sõita, kutsar pidi värava taga ootama, kuni Mihkel poja ja sulase välja kutsus, kelle abiga haige taheti tuppa kanda.

Jätame neid selle toimetamisele ja lähme kõrtsi ette kuulama, mis seal vaheajal sündinud, kus meie haiget saatmas käisime. Tõld võis ehk sada sammu kõrtsist kaugemale jõudnud olla, kui sepa meelepahandus, mis sinnasaadik kui mätaste alla maetud kütisetuluke tasaselt varjul oli põlenud, nüüd äkitselt lahti pääsedes tuule käes lausa leegiga üles tõusis.

«Võtku see ja teine kõik salaussid ja sakste meelitajad – p-lakkujad!» kärgatas ta tulisema vihaga mõurates. «Vaata kavalat kõrvaussi! meelitab maheda libitsemisega poolsurnud inimese oma majasse, kes võib-olla ehk mõne päeva pärast silmad igavesti kinni pigistab, keda ta kirikuaeda mulda viib, ennast varanduse ärvijaks tõstab ja kõik leitud päranduse peitu kannab. Mingu sealt hiljem teised pärijad otsima! Asjadel ja rahal ei ole keelt suus, millega tagaotsijaid võiksid hüüda: siin meie oleme! – Tuleb sugulastest keegi, surmasõnumite või kohtu kutsel järelejäänud varandust pärima – noh, mine tuult kinni püüdma. Mihkel, mahe ja vaga kui lambatalleke, küsib: «Vara, mis vara? – minu silm ei ole muud näinud kui riideid, mis tal seljas olid. Tema reisikimpu? – Võib-olla kui tal säherdust kaasa võetud oli, kas tõlda või trossvankrile unustati või sealt mõne pigiste sõrmedega mehe külge puutus ja rippuma jäi, – meile tulles ei olnud temal riideid ega kraami.» – Nõnda saab kaval Sunni Mihkel ennast vabandama ja süüst vallali valetama. Paneb pealegi haige põetamise ja matmise kulud kes teab kui kõrgele sakstele rehnungi, ja antakse temale võib-olla pealekauba vaevapalka. Pagan võtku kõik Mihkli-sarnased petised meie maamurult! – Ja sina, Hans, eks sul ole häbi, lähed kui minu sõber temaga juttu ajama?»

«Ära pahanda ilmaasjata,» palus Hans vastu, «kes minuga lahkelt juttu teeb, miks ma temale ei peaks vastama? Seal ei ole midagi sõprust ega ligemat tutvustust tarvis, seda arvatakse iga viisaka inimese kohuseks. Suure maksu ja vaevatasumise pärast, mis Mihkli arvad sakste käest saama, võid sa mureta olla, mul pole selles tükis mitte pisemat kartust. Kas sa oma silmaga ei näinud, mis ihnused saksad nad olid, mitte suutäit viina ei raatsinud nad kellelegi anda, ei Mihklile, kõrtsmikule ega kutsarile? Ehk arvasid nad oma palgatud teenijale üleliigseks, siis pidid seda palka teistele andma, kes neile võõrad olid.»

«Tule, Hans!» hüüdis täielikult lepitatud sepp, «lähme tuppa, võtame märga keelekasteks, millega tänased pahandused alla loputame, südant kergitame ja möödaläinud mälestused magama paneme. Sunni Mihkel peab ennast meist targemaks, tahab meid sellega õpetada, mis mõned teised albid temale lorisevad; temasugused mehed ei kõlba minu ega minu sõprade seltsi. Sa pead tema vastu külmemaks minema.»

Hans tõrkus suuga vastu, ei tahtnud kõrtsituppa minna, arvas määri tänaseks küllalt olevat, aga kes kirja tema silmist oskas lugeda, nägi sealt, et mõtted ja südame ihaldus juba kõrtsilaua taga viinapudeli naabruses istusid. Otsekui lepituse kinnituseks küsis ta nalja pärast: «Kas panid tähele, kuidas meie sõnarohke kõrtsipapa keel prouaga juttu puhudes äkitselt vait jäi ja enam paigast ei pääsenud?»

«Miks ei?» naeris sepp vastu. «Keel oli jälle mehikesel kiiremalt jooksnud kui mõtted, mida ta varem ei märganud kui äkitselt kuristiku kaldal. Ta tahtis vanasõna osavust tarvitades ütelda, mõnikord peab kanapea tarkus kukepea tarkusest üle käima, seal tärkas tal kogemata meelde, et proua, kellega ta jutustas, ka emaste soost loom oli, kes kanade seltsi pennile juhatamist pahaks oleks võinud panna. Ma tahan sellega nii kaua teda pilgata, kuni ta meile pudeli viina lunastuse hinnaks peab maksma.»

Hans andis nõuks asjatoimetusel ettevaatlik olla. Kõrtsmikud, kes kriidiga iga päev seina ja uksi kirjuks kriipsutavad, on meist kavalamad, nemad ei maali oma silmi iial nii tumedaks, et meie kriips neil tähele panemata jääb. Märkavad nad võõraste päid tolmus, siis võime julged olla, et mõni kriipsuke rohkem seina peal seisab, kui tõsine võlg välja teeb.

Sunni talu näitas juba pealt vaadates hoolsa majaperemehe osavust, kes kõik korralisti osanud seada, nii et kuskil lohakat asja tähelepanejale sihna ei tohtinud puutuda, mis laitust võis tuua. Elamine seisis suuremast kuni väiksemani igapidi paremal joonel; hooned, katused, kopli-, õue- ja umbaiad leiti kindlad ja tugevad, niisama mulgud ja väravad, et veised ja puduloomad enda loal sisse ega välja ei võinud minna; õu, aitade ja toa esikud puhtaks pühitud, lojuste laudad koristatud, vaheaiaga inimeste õuest lahutatud, kust tänav neid karjateele saatis, et ükski puhast muru roojastama ja sõtkuma ei pääsenud. Talvised sõiduriistad – kreslad, reed ja saanid seisid osalt laka otsas, osalt ulude all, põllutööriistad ja vankrid kindla kuuri varjul, mis kui hobusetall ikka lukus peeti, et vargal lusti ei oleks sealt õnne katsuma minna. Valgeks küüritud puuriistad, ämbrid, kannud, kapad, kirnud, lüpsikud, piimapütid, toobrid ja söögivaagnad kuulutasid perenaise, kasitud põrandad tüdrukute virkust. Aida ja talli vahelt vahtis väike õlekuhjake, mis praegusel aastaajal, kus rukkid alles lõikamata põllul seisid, haruldane nähtus oli, sest et säherdusel peremehel vist kevadel mitte tarvis ei olnud sammaldunud toakatuselt lojuste toitu laenama minna ja seemnepõllu rammutamist lõokeste hooleks jätta. Nii vähe kui elajad ja inimesed toiduta elada, võivad põllud sõnnikuta vilja kanda. Aga lahkume neist kõrvalistest asjust ja lähme värava taha mahajäänud tõlda ja saksu vaatama.