Friedrich Reinhold Kreutzwald - Viina katk

Pikast istumisest väsinud saksad olid juba enne haiget tõllast astunud ja tuimaks jäänud jalgu muru peale painutama läinud. Seni kui abimehed haige välja aitasid ja eneste toel enam kandes kui talutades tuppa viisid, teda riidest päästsid, pere naisterahvad sängi seadsid ja muid tarvilikke tükkisid toimetasid, kõneles proua ukse ees peremehega. Nimetatud talitused võisid rohkem kui pool tundi aega viitnud olla, misläbi sakstel jalgade sirutamise kõrval küllalt mahti üle jäi kõike tähele panna, mis nende silmapiiri ulatas. Mida ligemalt proua maja elamise ja peremehega ennast tutvustanud, seda suuremaks kasvas tema usaldus perevanemate peale, ta võis tõesti kogemata õnnejuhtumist tänada, et nii paraja koha haigele oli leidnud. Ta kiitis mõlemaid, meest ja naist, nende korrapärast osava majapidamise eest, arvas neid teistele eeskujuks kõlbavat, õpetas siis perenaisele veel üht ja teist haige sulase pärast, ja käskis ligemalt tohtrilt nõu ja abi otsida, lubas kõik kulud ja vaevad tänuga ära tasuda, ei kuskil asja juures ihnustada, millest haigele kergitust tohiti loota. Ühtlasi andis ta peremehele kümme rubla, esimeste tarvituste tasumiseks. Minekul jumalaga jättes andis ta haigele teenrile ja perenaisele kätt ja pühkis toast minnes ninarätikuga pisaraid oma silmist, mis ta südamele au tegid ja haigele teenrile kiituseks olid.

Toatüdruk või neitsi, kes haige pärast kutsari juures puki peal istunud, võeti nüüd jälle tõlda, Sunni peremees hüppas tõlla taha ja saatis saksad suure maanteeni, kus ta neile head teekäiku soovis ja koju läks, meie läheme temaga seltsis ka haiget vaatama, keda naisterahva hoole alla kambri jätsime. Tema lamas oiates puhta linaga kaetud asemel maas, vaatas kurva näoga tundmata inimesi, otsekui püüaks igaühe silmist tunnistada, mis tundmus kellelgi südames liikus, kas armastus ja heldus või halastamata meel. Vahetevahel näitas, kui lendaksid ta mõtted kes teab kui kaugel siit kuskil teises paigas, võib-olla omaste ja tuttavate keskel, silmavaatus näis kui kedagi otsivat, rääkis ka mõned sõnad, millest kuuljad aru saada ei võinud, kas selgel meelel või jampsides. Ajuti paistis arg meel ja kartus tal silmist: «Kui jumala püha tahtmine» – ütles ta kui iseenesele «siin võõras paigas tundmata rahva seas minu ajalikud elupäevad noorel eal peaks lõpetama, siis» – pikemast jutust ei saadud aru. «Raskuse paelust päästetud hing lendab kui liblikas!» hüüdis ta paar korda rõõmsalt; seal võisid ehk teised mõtted äkitselt rõõmu segada, nägu läks kurvaks, kui oleksid pilverünkad heledasti läikiva päikese ette astunud. Kas kahtlus, kartus, lahkumisetunni kurvastus segades vahele astus või kas palav haiguse veri peaaju kirjuks oli teinud, kes seda võis teada. Imeks panna ei tohita asjalugu mitte. Kui meie mõttes endid tema asemele võime kujutada, kui oleks sarnane lugu meiega, siis leiame kõik loomuslikult sündivat, sest et haige ja terve inimese tundmustel suur vahe on. Tervise päevil võime palju rahulikumalt surma peale mõtelda kui haiguses, seal võis ta lahke sõbra kujul meie ette astuda, siin tuleb ta kui hirmutav kull tuppa ja ajab ihukarvad püsti. Kaunimad troostlikud pildid, mis lootus meie vaimusilmale maalinud, võivad niisama kiirelt kaduda, kui meelde tuletame, et siin kaduvas ilmas millelgi jäädavat kindlust ei ole, vaid alatine muutus kätkist kuni hauani meile päranduseks anti.

Perenaine istus valvates haige voodi ees, andis aeg-ajalt kuivanud keelele kastet, kohendas pea aset paigale, mis rahutu ümbervisklemine ühe külje pealt teisele sedamaid ära sasis. Tema osavõtliku lahke küsimuse peale, millal ja kuidaviisi haigus hakanud, kas äkitselt või pikkamisi, ei võinud haige vastust anda, sest et palavik ja valu tema arusaamist segasid ja jampsikujutusi vahele tõid. Nõnda kõneles ta ühte ja sedasama mõtet kümme korda järgemööda, aga niisama äkitselt kargas ta poolelijäänud mõttest uue peale, milles pisemat aru ja mõtet ei olnud. Imelikumates ja kirjumates jampsimise juttudes tulid kaks sagedasti tagasi, kus ta valju häälega hüüdis: «minu südamest pistetakse tulise oraga läbi!» ja «ma laman Aafrika palavamas liivakõrbes, kus elusalt, ära kõrben!» Seda kuuldes tuli Sunni eidel haledus ja koledus peale, ta ei julgenud pikemalt jampsija voodil üksi istuda, vaid äratas peremehe pojaga magamast enesele seltsiks. Nüüd valvasid nad kambris kolmekesi; tütar, kasvandik ja sulane olid õhtul magama saadetud, et nad vastu hommikut õhtuöö valvajate asemele võiksid astuda.

Kukelaulu arvestusel ei võinud kesköö enam kaugel olla, kui haige jampsimine ja rahutu visklemine asemel igal silmapilgul kasvades viimaks nõnda ülekätt võtnud, et valvajad mitu korda kolmekesi temast ei võinud jagu saada, nimelt kui ta asemelt üles karates pakku püüdis põgeneda. Olid valvajad teda õnnekorral asemele tagasi rõhunud ja seal kinni hoidnud, siis vahtis ta tüki aega üksisilmi kuhugi paika seina peal, ajas ennast istukile ja hüüdis kisendava häälega: «Kas näete? Seal, seal ta istub, vana viinakurat laua taga, kolm täis pudelit veel ees! Tema seltsimeestest on mul mõned tuttavad, paar ligisugulased, sellepärast ei kuuluta ma nende nimesid igakord, sest süda jookseb mul juba verd, kui neid mõttes meelde tuletan. Jah, teie võite naerda.» Siis sõimas ta viinajoodikuid, kahetses nõdra tahtmisega inimesi, kellel tahteväge ei ole kiusajale vastu panna, kahetses oma kadunud isa, kes nüüd ka viinapõrgus istuvat ja sealt juba mitmel puhul sõnumeid läkitanud, kui iial võimalik teda päästma tulla ja nende eest jumalat paluda, kes joomisepatu läbi hingehukatusse langenud, teisi jälle sagedasti noomida…

Hiljem, kui jampsimine ühtepuhku raskemaks läks ja haiget kuidagiviisi ei võidud vaigistada, ütles peremees pojale: «Lugu kipub iga silmapilk haigega pahemaks minema, meie ei oska omast nõust temale midagi kergituseks teha. Ole virk, rakenda hobune väikse kaariku ette, sõida Votikale ja palu vana Toapapa [Toapapa Jaagup – ilmselt on see nimi ja teatud määral ka kuju võetud Ohulepa mõisa endiselt toapoisilt Jakob Fischerilt, kellega Kreutzwald sõbrustas oma noorukieas, alates 1818. a. hilissügisest, ja kes temale jättis sügava mulje oma rahvapärimustega, oma luulelise loomuse ja ka arstlike oskustega. – Toim. ] meile abiks. Tema on mõistlik vanamees, pikema osa eluajast mõisas sakste teenistuses olnud, seal palju kuulnud, näinud ja õppinud, mis meile suitsutoa elanikele iialgi silma ei juhtu, ehk võib ta meile midagi nõuks kiita, kuidas haiget võiksime vaigistada.»

Jüri ruttas isa käsku täitma; haige käratses ja möllas jampsides edasi, küsis sagedasti juua, aga pererahvas ei usaldanud nii palju anda, kartes üleliigse veejoomisega tema kõhtu koormata. Perenaise arvamisel ei võinud tõbi muud kui südamerabandus olla, mille vastu paremat kergendajat ei leitavat, kui viinaga segatud püssirohtu sisse anda; ta tõi mõlemad kapist, segas plekkmõõdus kokku ja tahtis haigele suhu valada. See aga pigistas hambad ja mokad kinni, et üht tilka suhu ei pääsenud. «Mul ei ole eluilmas veel viinapiiska suhu saanud, ma ei võta, tehke mis tahes!» hüüdis ta vihaselt, ja kui perenaine siiski järele anda ei tahtnud, vaid poolmeelitusel, poolvägisi kiidetud arstirohtu püüdis anda, kiskus haige äkitselt mõõdu tema näppude vahelt ja viskas paksu vedelaga ühes plaksti vastu seina.

Selle peale hakkas ta hullemalt jampsima; Mihkel ei jõudnud perenaisega teda pikemalt taltsutada, vaid kutsus sulase abiks. Jampsija arvas mõrtsukate pesasse juhtunud olevat, kus teda kihvtiga taheti ära tappa. Ta oleks end vististi nende käest lahti rabelnud ja pakku läinud, kui valvajad tal käsi ja jalgu poleks vangistanud, et ta paigast ei pääsenud. «Laske mind lahti! teie näete ju, et ma pean koju minema!» kisendas ta mitu korda järgemööda. Pererahva meel läks kahtlevaks seda kuuldes, neil tuli hirm peale, viimaks ütles peremees ohates: «Meie haigega näikse asi väga kahtlane; jumalal on küll kõik võimalik, sest elu ja surm seisavad tema tahtmise all, aga vanema rahva arvamisel peab see, kui haiged koju kipuvad, üks surma täht olema. – Laulame üheskoos madala häälega paar värsikest surmalauludest jampsijale vaigistuseks, tehku siis taevane isa temaga, mis tahab, kergitagu tõbe või kutsugu ta siit hädaorust. Isa, sinu tahtmine sündigu kui taevas nõnda ka maa peal.»

Koit seisis juba punetelles igal pool taeva palgel, kui Jüri Toapapaga tagasi tuli. Umbarvates poole tunni eest näis haige vaiksemaks jäänud olevat, ei tea kas laulmisest või väsimusest. Toapapa, kellele lapsed ja vanad teist nime ei teadnud anda, ehk teda küll ristirahva viisil mõni päev pärast sündimist «Jaagupiks» ristitud ja hiljem ühe saksa keelest võetud liignimega rikastatud oli: ei kuuldud rahva suus neid mõlemaid iial tarvitatavat. Vanake istus sõna lausumata haige voodi ette, vaatas teraselt, mis jampsija rääkis ja tegi, pani haiguse märkide avaldust hoolsalt tähele, katsus käerandmes veresoone liikumist; sealjuures nägi ta, et hingamine lühike ja raske oli. Natukese aja pärast ütles ta Sunni Mihklile: «Viga seisab rinnus; siin ei jää meile paremat nõu ette võtta, kui peame kopsu soonest pisut verd laskma. Kas näed, mis lühike ja vaevaline tal hingamine on, ninasõõrmed seisavad laiali, süda peksab, kui kipuks lõhkema, aga rindadel ei nähta palju liikumist, vaid nad seisavad kui koorma all.» –

Mihkel tõrkus kõvasti verelaskmise vastu, sest et haige, kes muidugi raske ja võimetu, sellest kahju võiks saada ja tema suremist viimaks neile süüks pandaks. Ehk mõlemad küll tasaselt isekeskis kõnelesid ja haige nende jutust pisemat osavõtmist ei näidanud, oli ta ometigi kõik kuulnud ja mõistnud, nagu jutupuhujad sedamaid pidid nägema. Haige kargas äkitselt voodist ja oli paari pika sammuga kesk põrandat, enne kui teised teda kinnitama jõudsid, ja ei olnud neil mitte pisut tegemist, et jooksikut sängi tagasi viia. «Mõrtsukad, mõrtsukad!» kisendas jampsija: – «esiteks tahtsid nad mulle kihvti sisse anda, ja et see nõu minu vastutõrkumisel tühjaks läks, püüavad nad nüüd verekurnamisega mulle otsa teha, seda ei lase ma kogunisti sündida!» – Meestel oli kahekesi tugevat võitlemist, kuni Jüri neile appi jõudis ja nad üheskoos jampsija jälle tema asemele võisid paigutada, kus teda kinni pidi hoitama, et uuesti putkama ei pääseks. Vaevalt nii kaugele saanud, et haige jälle pikali voodis lamas, kus teda hõlpsamalt taltsutada võis, purtsas temal äkitselt vereoja suust ja ninast välja, vist suurest rabelemisest ja üleliigsest rammuraiskamisest. Jüri tahtis verevoolust vaigistada, külma vett ja äädikat haigele pähe panna, Toapapa keelas seda tegemast, tänas jumalat, kes looduse väe toimetusel sellega neile vist abimeheks astunud olla, nõnda et ehk võimalik oli aadrilaskmiseta läbi saada.

Kui natukese aja pärast verevoolus vähenes, nähti vanamehe ütlus tõeks minevat, sest hingamine tunnistas hõlpust, ja kui pärast verejooksmise lõpetust nina sooja veega pestud ja haige nuuskama sunnitud, teist korda voolama pääses, mida varem ei takistatud, kuni vanarauk pulsilöögist tunnistades küllalt arvas olevat, uinus haige rahulisti magama. «Jumal tänatud!» ütles Toapapa.

Haigevoodilt eemale astudes seletas ta Sunni peremehele: «Mõistmata viisil ettevõetud verelaskmine on palju kahju teinud, ehk mõne inimese elupäevad ka lühendanud, mis ka edaspidi veel sündida võib, aga seda ei tohita mitte igakord verelaskmisele süüks anda, vaid süü langeb oskamata inimeste kaela, kes sealjuures ainuüksi süüdlaseks jäävad, sest et nemad tagajärgedele vahet teha ei osanud: kus verekahandamine haigele tulu või kus loodetud tulu asemel kahju ja mõnikord, paraku, surma võib tuua. Noortel, vererohkeil inimestel, kes äkitselt palaviku kätte langevad, ei ole aadrilaskmist tarvis, sagedasti ka põletikkude juures mitte, aga kopsude põletikus, kus, kui meie haigel hingamine väga kitsik ja raske, ligimailt tohtriabi saadaval ei leita, hädaoht ähvardamas võib olla, seal peame häda pärast seda abi katsuma, millest tugevale inimesele muud kahju ei tule, kui et tervekssaamine pikemale viibib kui verekurnamata arstimisel. Teistes paikades, nimelt kui vanemail inimestel, noortel lastel ja pikema põdemise järel kõhnaks läinud haigel verd lastakse, teeb verekahandus igakord suurt kahju. – Kus oskamata rahvas viisiks võtnud, nagu mitmes paigas meie maal, igas tühjas pisikeses vigaduses, mis paari päeva pärast looduse väe parandusel iseenesest oleks lõppenud, aadrilaskjatele joosta, seal võib palju kahju sündida. Iseäranis kui aadrikirve peremehed raha- ja vereahned juhtuvad olema, et iga võõrast, kes aadrit lasta tahab, enesele õnneks arvavad, ja igal puhul nende tahtmist täidavad, seal teevad nad rasket ülekohut. – Mul on pikal eluajal palju säherdusi juhtumisi tuttavaks saanud, millest ma meelde tuletades mitte südameliigutuseta ei jõua kõnelda. – Ükskord, ma olin alles üheksa-aastane poisike, juhtusime kadunud isaga teekäigul Valgma külasse ühte nõukasse taluperesse, kelle peremees, meie sugulane, raskesti haige maas oli. Selgesti võis märkida, et põdenud vana inimese närtsinud keha nõrk ja võimetu oli, kellele – kui ehk veel ilmlik abi midagi kergendust oleks võinud teha – keharammu toetus esimene vahendik peaks olema. Oskamatu rahva nõu järele oli naabrusest üks aadrilaskja sinna toodud, kes kui õppinud ametmees, niipea kui ta külmast kohmetanud sõrmed painduvaks sai hõõrunud, meie nähes haige vanakese kaela sidemega kinni tõmbas, aadrikirvekesega üht kaela veresoont rabas, millest sedamaid punast märga üles purtsas. Esiotsa voolas ojake lahedalt sirisedes taldriku peale, jäi siis vähemaks ja lõppes, kui põdejal rinnad korisema hakkasid, viimaks kogunisti ära. Aaderdaja tahtis terava rauaga veel teise soone sisse sapsida, kui vanake juba silmade murdmisel hingamist lõpetas. Kui side kaela ümbert vallali päästeti, oli hing läinud. «Ei aita jumala tahtmise vastu nõder inimese vägi,» kuulsin sängi ümber seisva pererahva suust kahetsevat ohkamist, siis pandi käed risti, paluti «Isa meie», lauldi paar salmi ja mindi, kui aaderdaja vaevapalk tasutud, surnu pestud ja valvajate hooleks kambri viidud, rahulisti puhkama. Mul ei tulnud kõigel ööl und silmile; vanataadi põdenud keha ja kinniseotud verine kael ei läinud mul meelest, see kole pilt seisis alati minu ees, otsekui oleks võõras mees onule eile õhtu kurku pistnud ja temalt viimse veretilgaga eluõhu võtnud. Teisel hommikul kõnelesin tee peal isale uneta öö lugu, nimetades koledat verelaskmist, mis mind värisema pannud, kui oleksid nad tahtnud onu meelega surmata. – «Ära tee pattu, laps,» sõitles mind isa, «meie ei oska jumala mõtteid ja püha nõu ära seletada, tema tahtmise käes seisavad inimeste sündimise- ja surmatunnid. Võis ehk ka juhtuda, et verelaskmine onu elupäevi natuke lühendanud, siiski ei sündinud see mitte jumala tahtmata, nüüd on vana onu, siit hädaorust päästetud, juba paremas ilmas, kuhu ükskord kõik peame minema, kui ajalikku võitlemist lõpetame ja usus kindlaks jääme.»