Eduard Vilde - Astla vastu

Need mõtted lendasid välgukiirusel Anna peast läbi, kui ta surus nutvat last rinna vastu ja õppis ta silmi kartma, neid muidu nii armastatud lapsesilmi.

«Nad valetavad, laps, ära kuula neid,» ütles ta. «Sinu ema pole halb; kas sa seda ise ei tea?»

«Ma tean. Aga nad ütlevad, et minu isa …»

«Sinu isa on surnud.»

«Ja sa ei ole tüdruk?»

«Ma olen naine, sinu ema – sa näed ju seda … Tüdrukuil pole lapsi.» Anna tuksuvad huuled sosistasid seda lapse hõõguvasse kõrva, ta käsi mattis kinni tema väikese päriva suu.

«Siis nad valetavad, need tigedad lapsed!» hüüdis Hedvig välkuval silmal ja ta rinnast tõusis kergendav ohe. «Ma tahan neile öelda, et nad valetavad! Minu mamma on hea – hea – hea!»

Ta puhkes laginal naerma, kuna tal pisarad veel üle põskede veeresid ja märg kate silmade ees seisis …

See ei jäänud muidugi mitte ainsaks korraks, mil väike Hedvig ärevalt koju jooksis, kibedad kaebused suus ja silmis.

«Mamma,» kurtis ta ühel päeval, «Sepa-Juuli ja Agnes Johanson sõimavad mind! Nad ütlevad mulle: värdjas, värdjas!»

Emal käis kuum vool peast jalavarvasteni.

«Värdjas … mis on värdjas?» päris laps.

Anna surus ta peakese käte vahele ja sulges ta huuled enda suuga. «Vait, vait, laps,» sosistas ta kahvatult, «see on rumal sõna, seda ei tohi sa kunagi suhu võtta … Lapsed, kes nõnda ütlevad, on ropud uulitsalapsed … Ütle neile vastu, et nad on uulitsalapsed!»

Kuid Hedvig tõi vahel veel pahemaid sõnu koju, ja mitte ainult teistelt lastelt, ka mitte rumalatelt uulitsalastelt, vaid täiskasvanud inimeste suust. Nõnda öelnud kord keegi naine tema kohta «põõsa-alune» – mamma, mis tähendab põõsaalune? Või jälle: Palmbergi kutsar kutsunud teda uulitsal enese juurde ja hüüdnud: «Tule siia, väike nurgatagune! Kas tead ka, kus su isa on?» – «Minu papa on surnud.» – «Hähähä, või surnud! Tule siia, ma ütlen sulle, kus ta on: ta on metsas, saba seljas …» Hedvig jooksnud vihaselt ära. Aga pooljoobnud kutsari naljatamist kuulanud pealt kaks koolipoissi: need putkanud tütarlapsele karjudes ja vilistades järele ning hüüdnud ühtesoodu: «Isa metsas, saba seljas! Isa metsas, saba seljas …» Inetu riim levis nagu sügelisehaigus kooli ning mänguplatsile ja igaüks, kes tema kihelemist tundis, sügas end vaese Hedvigi küljes, mis tegi üleannetuile seda suuremat lõbu, et piinatud laps nende tooruse nii väga südamesse võttis.

Alaline nokkimine ja näägutamine hakkas viimaks tütarlapse rinnas vastuhakkamist ja kättemaksuviha soetama. Ta nägi, et tal ei olnud muud kaitsjat, ning hakkas end ise kaitsma. Ühel päeval – Lintropi-emand oli juba dr. Vallgreni juures teenistuses – tuli Hedvig koju verise ninaga ning püüdis mamma eest peitu pugeda. «Laps, mis sul on?» küsis Anna ehmudes. «Kus sa olid ja mis on sinuga tehtud?» – Ta olnud kaevupuiestikus mängimas. – «Miks su nina verd jookseb?» – Ei vasta. Valetada ei taha ja tõtt rääkida ei julge. Ema ei saa tast muud välja, kui et ta kohmab nuuksatades jälle midagi sõimamisest. Õige vastuse tõi aga keegi naabriemand, kes tikkus sõimates ning hurjutades Anna juurde kööki, umbes kolmeteistkümne-aastane ulguv tütar käe kõrval. Emand lõkendas vihast nagu kalkun, ähkis ning puhkis nagu vedur: Hedvig kriimustanud mänguplatsil tema silmateral näo lõhki! Ja tõesti, plika palged olid küüntega tublisti veristatud, hoolimata sellest, et ta oli Hedvigist palju suurem ja vanem. Vihane kaupmehe-emand nõudis süüdlasele kõige kibedamat karistust, ja kui Hedvigi ema söandas tähendada, et vastane ju tema tütrel nina veriseks löönud ja teda sõimuga vihale ärritanud, paiskus naabrinaise suust niisugune vool paksu sõimusoppa, et vaene Anna hakkas valju häälega nutma … Sel silmapilgul astus dr. Vallgren kööki, võttis paksu emanda natist kinni ning toimetas ta ühes kriimustatud tütrega kõige lühemat teed värskesse õhku … Selle «ausa mehenaise» suust aga oli «hukkaläinud tüdruk» kuulnud sõnu, mis ta kõrvale niisama võõrad olid kui kõige täielikumalegi sõnaraamatule.

Räägitud juhtumusest saadik hakati dr. Vallgreni ja Anna Lintropi nime mainima ühenduses, mille juurde pilgutati silma ja irvitati. Selle eest oli väljavisatud kaupmehe-emand hoolt kandnud.

Väikese Hedvigi põli läks ikka kitsikumaks. Ta muutus araks, kinniseks, tuhmiks. Ta hakkas oma kooli- ja mänguseltsilistest eemale hoiduma, niihästi koolis kui ka väljaspool kooli, harjus igaühele kui vastasele otsa vaatama, igaühelt paha kartma. Ta sai üksikuks sonijaks, ehitas endale mingi eraldi-maailma, külma, tumeda, täis igavat tühjust. Viimaks lähenes ta emale härda palvega, et ta koolist ära võetaks. Ta oli õppinud kooli ja kõike, mis sellega ühenduses, täiest hingest vihkama, niisama sügavasti vihkama, nagu ta seda esiotsa oli armastanud. «Võta mind koolist ära, mamma!» palus ta ühtelugu nii innukalt, et vastupanu viimaks sulas. Ta küsis tohtrilt nõu, ja et see Hedvigi soovi täiesti toetas, siis sai mõte ruttu teoks: tütarlaps lahkus avalikust koolist, mis talle piinapaigaks oli saanud, üheteistkümne-aastasena ning astus dr. Vallgreni vahendusel ühe koolipreili juurde nii kauaks eraõppusele, kuni kasuisa – nagu ta teda tohtri enese soovil tohtis nimetada – tema harimise ja kasvatamise täiesti enese hoolde võttis.

Tütarlaps toibus ning kosus nüüd ruttu. Ta elusooned hakkasid uuesti tuksuma. Kuigi ta jäi üksikuks, vältides endiselt seltsi, kadus siiski senine argus ning mõrudus ta meelest. Tema mõtteilma paistis jälle päike. Vallgreni kasvatamise ja tema õpetustest võidetud vaba vaate mõjul edenes ta julgus ning lootus elu kohta, talle kasvas selgroog, ta kogus relvi.

Anna Lintrop märkas sisemise rahuldusega, et mida suuremaks kasvas tütarlaps, seda enam hakkas ta neid pärimisi alla neelama, mida ema nii väga kartis. Ta näis valusat kitsikust aimama hakkavat, mida ta viimasele seeläbi valmistas – esialgu üksnes umbkaudu, siis ikka selgemale teadvusele jõudes. Kes ta oli? Kuidas see tuli? Kus ta on? – need küsimused hävisid ta huultelt. Ta terane lapsesilm oli märganud, missugune ootamatu mõju oli neil küsimustel ema ara ning pehme hinge kohta, kuidas inimlik jume ta palgelt kadus, kuis ta silmad armu palusid. Hedvig viskas oda, millega ta paha aimamata oli mänginud, mis aga ema rinda nii valusasti näis torkavat, ruttu nurka. Vanemaks saades, arenedes mõtlevaks inimeseks, hoidus ta siis selgel teadmisel ning tahtmisel iga puudutuse eest ema salahaavadesse. Et Annal puudusid ilmutuseks jõud ja julgus, siis jäi tema saladus tütre eest samuti katte alla, nagu ka viimase kasvataja dr. Vallgreni eest, kelle leebiv takt iga pärimise iseenesest ära keelas. Mida Annale veel jäi karta ja häbeneda, olid Hedvigi selged, targad silmad. Oh, need pidid ju kõike mõistma, ka siis, kui nad ei tahtnud hoolega mõista! Kuigi Hedvig sündmuse lähemaist oludest midagi ei teadnud – sündmus ise seisis ju julmalt alasti tema ees! Tütre laiemat, vabamat vaadet elu kohta – seda Anna ei mõistnud ega usaldanud, seks oli ta enese vaade liiga kitsas.

Teadagi oli Hedvigi terane mõistus aja jooksul üksikuid tähiseid, mis talle kogemata ette olid juhtunud, kokku kandnud ja enesele neist ema õnnetuse suhtes väikese, kuigi uduse aimduse ehitanud. Iseäranis üks omast kohast tähtsusetu ning väheusaldatav juhtum Hedvigi varemast plika-east oli nagu välgukiir korraks ta silmade ette kerkinud ja unustamatult talle meelde jäänud.

Ta kõndis emaga linna peauulitsal. Seal tuli neile üks härra vastu, kellel oli nii lahke, pehme ning ümmargune nägu nagu kesksuvine täiskuu. Ta pisukesed silmad vaatasid nii rõõmsalt ning lõbusalt maailma, nagu oleks ta kõige õnnelikum inimene maa peal. Ta kandis musta ülikonda, musta kübarat ja valget sidet maniska ees. Ta peen lihav käsi hoidis hõbepeaga keppi ja esimeses sõrmes hiilgas tal suur kuldne pitserisõrmus.

Seda armast ümmargust härrat nähes ehmus Hedvigi mamma nii väga, et ta järsku seisma jäi nagu soolasammas. Kui Hedvig ta käest poleks kinni hoidnud, ta oleks vist maha kukkunud.

Ka võõras härra peatas sammu. Ta pilk käis emalt tütrele. Hedvig nägi selgesti, kuis ta armulikud silmad esmalt suuremaks läksid, siis aga mahalastud laugude alla nagu loojusid. Ta näolt oli rõõmus läik nagu pühitud. Ta oli nähtavasti pahane. Mis ta tegi? Ta käsi tuksus kübara poole, vajus aga ruttu tagasi. Ühes käe tõstmisega maigutas ta suud, aga maigutas ainult. Siis sammus pikas kaares mõlemast mööda, ja nii ruttu, et ta, kui Hedvig tagasi vaatas, oli juba veerand versta eemal.

«Kas tunned seda härrat?» küsis Hedvig mammalt.

«Ei,» vastas see nii ootamata karedalt, et laps enam edasi ei julgenud pärida.

See härra ja ema ehmatus ei läinud aga Hedvigil iialgi meelest. Kindel oli, et see sündmus midagi tähendas. Aga mida? Kas seda?

Räägitavat härrat nägi Hedvig veel teist korda elus – mitu aastat hiljem. Ja kus? Altari ees. Hedvig oli esimest korda armulaual. Kevadises leeris käis ikka nii palju lapsi, et laualevõtmist, mis sündis lihavõtte esimesel pühal, sooritasid vähemalt kaks, vahel kolmgi õpetajat. Pastor Lange palus endale mõne maaõpetaja seks päevaks appi. Kui nüüd alguslaul lõppema hakkas ja Hedvig Lintrop oma laululehe pealt üles vaatas – kes seisab seal altari ees? See pole õpetaja Lange kõrge, aukartusele sundiv kuju, mitte tema kõhn, kahvatu, allaheitmist nõudev valitsejanägu. See seal on hingekarjane, kelle ümmarguselt, sulavalt palgelt läigivad igavene heldus ja pehmus, kelle madal, munajas keha vajub alandlikkuses maha. Tema häälgi on magus ning sula nagu kärjemesi. Hedvig vahib, vahib – nägu on võõras ja siiski tuttav. Ta on seda meest kord ennemalt näinud, aga millal ja kus? Korraga tuleb meelde. Ja nüüd ta paneb imeks, miks ta seda kohe ei mäletanud. See on ju teatav armas härra, kelle üle mamma kord uulitsal nii väga kohkus ja kes nii pikas ringis neist mõõdus, teretada tahtis, aga mitte ei teretanud. – «Kes on see võõras õpetaja?» küsis Hedvig ühelt leeriõelt. – «Õpetaja Lange vend – T. kirikhärra maalt.»

Hedvig laskis pilgu üle lähemate pinkide käia, kus ta teadis ema istuvat. Ema istus küll seal, aga Hedvig ei näinud ta nägu, sest emand luges isukalt oma laululehte, hoides seda silmade ees. Leht värises tal näpus. Aga see võis tulla tuulest, mis tõmbus läbi avatud akende.

Hedvig mõtles pärast oma endiste sala-arvamiste üle järele ja raputas pead. Kuis võivad valeaimdused inimesele pähe tekkida! Võõra härra vaimulik kuub, tema seltskondlik seis – Hedvig sõitles ennast oma lapsiku meele pärast! Ta teadis oma ema olevat alamast soost, kehvade vanemate lapse, kes seesuguste ringkondadega elus vaevalt võis kokku puutunud olla. Juhtum kirikus viskas siis tütarlapse senised järeldamised jälle läbisegi ja käes hoitud peenike lõng katkes.

Sest teistel pisukestel märkidel, mida talle veel meelde torkas, oli niisama vähe tõsist pidet. Näiteks ei käinud Anna Lintrop kirikus, ehk ta küll oli usukindel inimene. Kas see midagi tähendas? Võib olla. Aga kui Hedvig kutsus enesele mõtteisse, et mamma suuremaist inimkogudest üldse aralt eemale hoidus, et ta juba rahutuks sai, kui teda uulitsal vahiti, siis kadus mingiks järeldamiseks ka ses suhtes iga tüsedam põhi. Teiseks oli Hedvig seda kummalist ärevust tähele pannud, mis tuli mamma üle Ludvigi külaskäikude puhul. Iseäranis noormehe roheline üliõpilasemüts näis talle rahutust sünnitavat. «Kes ta on?» – «Õpetaja Lange poeg.» – «Õpetaja Lange poeg!» hüüdis Anna ja kahvatas. «Miks sa seda nii imeks paned?» – «Ma ei pane imeks – ma hüüdsin aga nii … Mis ametit ta õpib?» – «Ta studeerib usuteadust.» – «K a usuteadust,» kordas mamma nii imelikult rinna põhjast. Ta võttis enesele viisiks noore härra sealolekul tütrele enese juures kohe tööd anda või teda, kui ta Lange-härraga siiski kokku oli juhtunud, keset jutuajamist äkitselt ära hüüda. Noorte inimeste sõpruse kasvamisega kasvas selgesti nähtavalt ka emanda salajane hirm, mis paistis ta kahvatust näost ning veel enam ta silmadest, mis midagi salata ei jõudnud, kuigi ta arg suu jäi vait. Seal tuli täna Hedvigi suur ilmutus, mis ju omast kohast üksnes rõõmu, täiesti õnnelikku lõppu kuulutas, aga vaest mammat vapustas endine hirm, muudkui veel suuremal võimul, nii et ta tumm suugi oli hakanud kõnelema, abi paluma. Kas võis sellest midagi välja seletada? Kas oli sel mingit peidetud tähendust? Võib olla. Aga kui Hedvig mõtles oma perekondlikkude olude, oma seltskondliku taseme peale, võrreldes neid Ludvigi omadega, siis selgus ema olekule täiesti ustav ning loomulik põhjus. Selles ei pruukinud mingit kõrvaltähendust varjul olla. Nõnda jäi Hedvig uttu nagu ennegi, ja seletuste pärimiseks puudus tal süda.