Eduard Vilde - Astla vastu

Kuna ema ja tütar Vallgreni aia haljas lehtlas teineteisele silma vahtisid ja sosistades oma kartusi ning muresid hakkasid arutama, sammus Ludvig Lange oma kambris rahutult edasi-tagasi. Ta hoidis parema käe kuue all seljal, pahemaga sügas ja silitas vahetpidamata oma teravaks kärbitud valkjat lõuahabet, vahtis põrandale, laiade silmadega, nagu nööpnõela otsides, tõukas siin ja seal mõne tooli, laua või muu asja vastu, jäi vahel äkitselt seisma ning pigistas silmad kinni, misjuurde ta oma karedajuukselist, veidi tuhakarva käharpead õõtsutas. Vahel sai nagu uut hoogu ja kõndis siis kiiresti, hiigelsammudega, siis jälle kadus põnevus ta näost ja pinge ta liikmeist, ta samm lõdvenes, muutus pikaldaseks, ta jäi seisma, nagu pikkamisi seisma jääb kella viipur, tehes ikka lühemaid, ikka nõrgemaid käike – tudiseb veel veidi ja seisab! Ta jäi ikka mõne asja ette peatuma, mida ta suure tähelepanuga vaatles, ilma et ta ise teadis, mida ta vaatles. Kord jäi ta peatuma oma pleekinud ning tolmunud värvimütsi ette, mis paistis oma läbitorgitud põhjaga nagu väike sõel või kurnamislapp kahe seinale ristamisi pandud rapiiri keskel ja mille alt tolgendasid paar kirjut, määrdinud õlapaela; kas teades või teadmata, aga noormehe nägu avaldas nende tolmunud jätiste silmitsemisel ütlemata õrnust, võib-olla mõeldes nende pühaduse, võib-olla pruudi peale. Teinekord jälle tunnistas ta isa pilti kirjutuslaual säärase põnevusega, nagu näeks ta teda esimest korda. Kaua seisis ta ka ema pildi ees, seisis nagu põranda külge naelutatult kanaarilinnu puuri ees, ja lõpuks juhtus veel, et ta vahtis laiul silmil vastu paljast seina.

Sellest kõigest tohtis vististi järeldada, et kandidaat Lange peas mühasid väga ärevad mõtted. Mitte raske polnud mõista, mispärast.

Tema põues segines armastuseärevus lahingueelse ärevusega. Kumb oli suurem, seda ei teadnud mees isegi. Ta teadis ainult nii palju, et ta oma südameasjaga täna oli kindlale, selgele otsusele jõudnud, ja seda, et otsuse maksmapanek võitlusi nõuab. Ta vingerdas õnne ja kartuse vahel. See tähendab tal ei olnud kartust, õigemini argust võitluse alustamise eest – sellekohase kahtluse salgas ja vandus ta eneses mehiselt maha –, vaid ta kartis ainult, et sõda saab vahest liiga vägivaldne, liiga verine, et peaplahvatus on liiga hävitav, et lõpp võiks tuua kõigi seniste sidemete katkestamise.

Kui ta selle peale mõtles, mis ta oli teinud ja veel teha tahtis, imestles ta iseennast. See kõik oli ju ilmvõimatu, ja ta oli seda võimalikuks tegemas! Kainetel pilkudel pidi ta ennast tingimata hulluks pidama, aga armastajal on vähe kaineid pilke ja ta pidas ennast kangelaseks.

Neil oludel abiõpetaja Lange armastuse suuruse ning tõsiduse kohta kuidagi kahevahel olla on patt, lihtsalt patt. Armastus, mis teeb kellegi kangelaseks, on õiglane ja suur. Ja säärane armastus murrab müürid. Sellest on ajaloos näiteid. Romaanidest ei maksa rääkidagi.

Esimene vägitöö ning võitluse päris algus oli juba see, et Lange-härra neiu Lintropi tütrele avalikult oli julgenud läheneda, et ta «hullu tohtri» majas oli hakanud sisse ja välja käima. Õige küll, ta oli selle läbikäimise hakatusel veel üliõpilane; õige küll, ta oli praegu vaimulik, ja nii ühel kui teisel on seltskonnalt luba kõige patusematesse majadesse sisse astuda, nii ühe kui teise külge ei jää sellest plekki, nad mõlemad seisavad kõrgemal kõigest madalusest, kuigi nad otse poris kõnnivad, sest üliõpilaselt ei nõuta veel vastutust ja iga käik vaimuliku poolt saab ametikäiguks, langeb vähemalt ameti ning seisuse üldise vastutuse alla. Kandidaat Lange võis endale ju lihtsalt katteks võtta, et ta on tohtri majas patuseid ja uskmatuid leidnud, keda ta tahtis õnnistuseteele tagasi pöörata, ning igaüks võis seda rahuliku südamega uskuda. Kuid siiski – me ei või ega taha härra Lange vägitööd eitada, kui ta ise seda selleks pidas. Mõeldagu esmalt selle peale, et ka kõige jumalakartlikumas ning vooruslikumas seltskonnas on neid, kes inimest, seisku see ametilt ning seisuselt ka kui kõrges paleuslikus sfääris, jalgupidi ikka madalale mulla- ja mudapinnale maha on rebimas. Need meeled ja keeled mõtlevad ning kõnelevad põhimõtteliselt paha, ainult paha. Ja igaüks teab, kui kahjulik see on vaimulikule mehele, kui tast koguduses paha mõeldakse ja kõneldakse. Kui siis abiõpetaja Lange neist ohtudest midagi ei hoolinud, neile mehiselt vastu hakkas, siis on see kahtlemata vägitegu, mida me ei tohi ajaloost kustutada, kui tahame olla ausad ja erapooletud. Seda vähem, et kõikjalt kuuleme kaebusi, meie aeg olevat mehise meele ja õigete kangelaste poolest vaene. Peale selle on meile armsaks kohuseks igaühele hästi silmade ette tõsta, et noorel õpetajal oli ta läbikäimise pärast neitsi Lintropi, emand Lintropi ja dr. Vallgreniga peale laiema avaliku arvamuse ka ühe kitsamaga ja lõpuks koduse kriitikaga võidelda, ja et viimased kaks olid esimesest palju käredamad. Noore härra ema oli aadlisoost, isa vanast literaatide ja pastorite kännust. Perekonna sugu-, sõprus- ja tutvuskond koosnes siis ainult nimetatud seisustest. Kuidas need härrased säherduse läbikäimise üle mõtlesid, ei või kellelegi teadmata, vähemalt aimamata olla. Seesugust sõbrustamist ei võinud selle seltskonna vaimulikud ega ilmlikud elemendid heaks kiita. Sest see maja seal vallikünka kaldel ei varjanud mitte ainult sünnilt, vaid ka kommetelt madalaid ning meelsuselt kardetavaid elukaid.

Nõnda oli selle seisuse avalik arvamus, kelle keskel Ludvig Lange oma perekonnaga juurdus ning võrsus; et sel perekonnal enesel teist arvamust ei võinud olla, on loomulik. Ning selle ühise arvamise, selle ühehäälse hukkamõistmise vastu välja astuda oli noorel mehel julgust olnud! Kas ta ei võinud ennast õigusega kangelaseks või – hulluks pidada?

Tema auks peab tähendama: siiamaani ei kahetsenud ta veel sugugi, et ta nii vägeva ühendatud vaenlase oli söandanud võitlusele kutsuda. Ka kõige tasasema, rahumeelsema inimese üle saab vahel võimuse iseäralik õhin – hakata enamusele vastu, trotsida teda, temast vaenulikult eralduda – tihti ka ilma nii võimsa põhjuseta, nagu see, mis juhtus olema Ludvig Langel: kirglik armastus naise vastu. Esiotsa meeldis noormees enesele oma näiteosas veel nii väga, nagu enesele kangelaseosas meelditakse; kõik oma mehisuse, vaimustuse ja kanguse sulatas ta tugevaks, teravaks relvaks, pragunemata teraskilbiks.

Armastus, mis teda nii kaelamurdvaile tegudele õhutas, oli omast kohast isegi sõjakast pinnast tekkinud ja sõjaõhus suureks kasvanud. Et Hedvig ja Ludvig, kumbki isesugusest maailmast pärit, vastamisi jooksvatest kasvatusviisidest läbi käinud, oma arvamuste ning kinnetega sedamaid kokku pidid põrkama, on kerge mõista. Kui nad aegamööda aga siiski nii kaugele jõudsid, et sellest antagonismist õiglane ning kindel südameühendus võis tekkida, ühendus, mis teeb ju mõtteühenduse enam või vähem eeltingimuseks, siis oli selle korda saatnud üksnes härra Lange tark taktika. Härra Lange oli teinud vanasõna järgi, mis ütleb, et targem annab järele, ja ta oli teise vanasõna juurde lisanud: aeg annab head nõu. Kolmandaks oli tal ta koduselt seltskonnalt põhimõte päritud, et viisakas mees annab naisele õiguse, ka seal, kus ta sellel ei arva õigust olevat. Sest naisolend on ju teatavasti nõrk, teda peab hellalt kohtlema, hellalt nagu alaealist. Naine jääb ju lapseks terve eluaja. Neil sihtmõtteil, mida ta teist muidugi märgata ei lasknud – see oleks neiu iseteadvust ning uhkust haavanud –, arvas kandidaat Lange julge olla võivat, et kui Hedvig kord kuskil üksikus kirikumõisas, ainult oma mehe ameti ja mõtteringis, vagusat õpetajaproua põlve peab, küllap siis igapäevase, üksluise elu tihe tolm kõik praod ja lõhed kinni kitib, mis nüüd veel nähtaval olid ja nähtavale kippusid jääma.

Ludvig oli teda esimest korda lähemalt tundma õppinud kui dr. Vallgreni abilist ja haigetalitajat, kusjuures ta ise saatuse või taeva tahtel ravitsetava haige osa oli pidanud mängima. Nime ja näo poolest tundis ta kui sama linna elanik Hedvig Lintroppi juba kaua; neiu ise jutustas vahel naerdes, kus Ludvig gümnaasiumiõpilasena tema kord kahe uulitsapoisi käest oli päästnud, kes tütarlast ta kombevastase sünni pärast tuttaval viisil olid kiusanud; ta sasinud oma tugevate kätega mõlema lakast kinni ning löönud nende päid nagu kaalikaid kokku, kuna Hedvig vaheajal oma pikkadel ning peentel putkedel kui tuul kodu poole kerinud, oma rüütlile ainust tänusõna ütlemata … Üliõpilaspõlves, kui ta koolivaheaegadel kodulinnas viibis, oli Lange-noorhärrale neitsi nägu ning kuju ikka enam silma hakanud torkama – mitte just hiilgava, aga pikkamisi mõjuva, arenemisi soendava iluga. Sel ilul polnud kalli, triiphoones viljeldava soojamaa-lille sära; tal oli ainult kodumaa metskanni nägu, ilma siretava värvi ning läiketa, ilma joovastava lõhnata, aga selle eest rõõmustas ta silma metskanni karske värskusega, terve ning kosutava laanelõhnaga.

Dr. Vallgreni ravitsusele oli Ludvig Lange kogemata juhtunud, nimelt seeläbi, et ta ühe talutaadi peru hobust, kes oli paari hoolimata rattasõitja pärast lõhkuma pistnud, oli peatada püüdnud ning seejuures nii õnnetult kukkunud, et oli käeluu murdnud. See sündis linna lähedal maanteel. Lähem arst linna peauulitsa algul oli aga dr. Vallgren, keda kiideti asjatundjate poolt pealegi osavaks haavatohtriks. Nõnda leidis noor usuteadlane tee sellesse majja, mida tema seisuse ringkonnis nii vähe salliti. Oma haige käega jäi ta kauemaks ajaks tohtri kodusele ravimisele ning neiu Hedvigi hoolitsemisele. Terveks saanud, oli tal juba asja ka ilma mõne murtud luuta tohtrile ning ta assistendile külaskäike teha. Ta ei tahtnud olla tänamatu.

Ta oli saanud terve käeluu, aga kaotanud südame.

Noor naine, keda ta siin tundma õppis, veetles teda omapärasusega. Ta oli haruldane erand kõigi nende seast, kellega noormees oma ringkonnis siiamaani oli kokku puutunud. Ta leidis temas ühendatuna õrna, luuleliku lapsemeele peaaegu meheliku elutõsidusega, karastatud mõistusega ja säärase töö- ning teaduhimuga, mille juures polnud millalgi märgata naisterahvalikku auahnust, suurustamist, hiilata tahtmist või ülepea tujusundi. Oma haigemajalise tegevuse, oma kogutud teadusevara üle laotas ta imelise loori neitsilikku luulepuhtust; tema lapselik karskus ning rõõskus lehvis nagu lillelõhn ta ümber; igal teol, liikumisel ja sõnal oli seda lõhna juures. Kandidaat Lange pidi oma hämmastuseks tunnistama, et sel üheksateistkümne-aastasel tütarlapsel on kindel, läbimõeldud ja selgekskurnatud maailmavaade, et tal on veendumused, mille vastu noormees oma tõekspidamistega küll põhimõtteliselt pidi võitlema, mida ta enda seisukohalt pidi küll ekslikuks mõistma, mida tal aga nii kerge ei olnud kummutada või kõigutada, nagu ta oli arvanud, seda vähem, et Hedvig oma mõttekantsi niisama teravmeelsete kui kindlal loogilisel alusel seisvate põhjendustega suutis kaitseda. Seejuures ei olnud neiu sõge tuiskaja, hoolimatu pealetikkuja oma sotsiaalsete arvamuste ning nõuete poolest; ta ei olnud midagi vähem kui oma seltskonnast otsekohe välja hüppav ilmaparandaja või vägivaldne meeltepööraja. Ta andis oludele, mida ta küll põhimõtteliselt hukka mõistis, siiski oma ajalise ja ajaloolise eluõiguse, oodates kõiki uuendusi ning muutusi üldise edu vägevast, peatumatust voolust. See tema omadus ei lasknud siis tema ja noore vaimuliku vahele tekkida nii laia lõhet, et lähenemine oleks olnud võimatu; nad olid inimesed, kes üle selle lõhe teineteisele käe võisid anda, mõlemal soov ning ühtlasi lootus südames, et tulevik ehitab silla.