Eduard Vilde - Kui Anija mehed Tallinnas käisiwad

Neiu Bertha oli nooremas eas paarile kosilasele, kes talle ei meeldinud, „korwi andnud.” Oma lugupeetud perekonna, weel enam aga oma päranduse peale toetades, walis mamsel Bertha sel ajal palju. Oli tal ju sulakapitali kõrwal kolmekordne kiwimaja ja – kui ta tulewane tisler on ja koduwäiks soowib tulla – terwe suur äri oodata, sest wanema tütre weimewakka oli meister teise wähema majaga, aga suurema sulakapitaliga auusaste täitnud.

Mamsel Bertha walis, ja see sai talle õnnetuseks. Wanemad oliwad teda aga walida lasknud, sest et ta nüüd ju nende „ainus” oli ja et nad isegi walisiwad. Sel wiisil tehti kosilased araks – nad ei tahtnud oma nina põletada, nagu nende eelkäijad. Pealegi polnud Tallinnas jõukatest kodaniku-tütardest puudust – kodanikud elasiwad hästi maksetud töö ja odawa ülespidamise tõttu kõik wäga toekalt, käsitööl oli weel kuldne põhi; ning weel wähem puudust oli Tallinnas ilusatest kodaniku-tütardest. Ka selle poolest käis nii mõnigi mamsel Berthast üle.

Wõib ka olla, et üks wõi teine kandidat neiu Wittelbachi karakterist mitte kõige paremat ei kuulnud. Mammad ja tantad, kes Wittelbachi majas kohwipidudel käisiwad – need pidud oliwad sel ajal weel rohkem moodis kui praegu – leidsiwad wahest, et mamsel Bertha mitte ainult näo poolest emale wäga sarnane polnud, waid ka oma sisemise inimese poolest, oma rahutuma waimu, terawa keele ja sügawaste juurdunud uhkuse poolest, mis nii sagedaste kõrkuseks muutus.

Olgu, kuda on, neiu Wittelbach näis kosilastel kahe silma wahele jäänud olewat. Juba häbenes wiisakas inimene ta aastate järele küsida. See muutis neiu meele nii mõrudaks, et ta weel hiljuti ühele weidi elatanud tahtjale otse kättemaksmise pärast trotslikult suu peale lõi.

Ta näis weelgi oodata tahtwat.

Keda?

Seda noort selli, endist talupoissi, kes temast ligi kolm aastat noorem oli, kellel muud polnud, kui sile nägu ja nädalapalk ja – mis kõige hirmsam – kelle wanemad küla suitsu-saunas elasiwad ja sõnagi Saksa keelt ei rääkinud?!

Mõte oli Mathiasegi meelest esiotsa nii weider, et ta ainult pead raputas. Bertha Wittelbach ja – tema! See seisuse-uhkem kõigi uhkete seast ja – Mait Luts, keda meister Wittelbach kord ta madala sündimise pärast õpipoisikski ei tahtnud wastu wõtta. Mathias arwas ennast eksiwat. Wõibolla, et mamslile ta wälimus weidi meeldib, ta wiisakas olek, ta rõemus meel. Aga sellest kuni – selleni on weel pikk tee… Ja ta püüdis oma nähtusi maha salata.

Aga nad tuliwad jälle, kordasiwad endid. Ja nüüd harjus noor sell enesele ütlema: Kes teab? Naisterahwa süda olla suur mõistatus. On ju ennegi juhtunud, et kõrge madalat, rikas waest himustas… Armastus teha noorigi neiusid wahel peast pööraseks, miks siis mitte ka wanemaid – pealegi neid, kelle walik juba kokku kuiwanud…

Mathias arwas, ta oleks kohe nõuus, kui mamsel Bertha aga tahaks. Tema esimene pilk ei langenud nitte naise, waid selle peale, mis naise külles kõlkus. Ja seda oli palju. Waese noore selli kohta päratu palju. Wittelbachi koduwäi – see üksi maksis midagi, see paljas nimi. Ja siis suur, korralik äri, ilus kolmekordne maja ning waka põhjas, muu wara all, kulda – arwatawaste head kamalutäied kollast kõlisewat õnne! … Mati, ole mõistlik, ära niisugust lindu käest lase! Wast pole teist nii kergeste leida. Kas sa ei näe, ei kuule, ei katsu käega, missugune nõiawõim rikkusel on! Kas sa pole koorukesi küllalt närinud – wõiksid warsti ka isandate lauas istet wõtta! Kas sa pole hööwlipingi kallal küllalt nokitsenud – wõiksid edespidi ka kord käed puusa panna! …

Asjal on muidugi ka oma halb konks: Bertha wanemad. Nende hinge sisse ei taha lugu naljalt mahtuda.

Küll pidas meister Wittelbach kainest, auusast, tööwirgast ja tööosawast sellist suurt lugu ja kuulutas talle isegi head tulewikku ette; weel enam: ta näis teda nagu oma poega armastawat. Aga meister Wittelbach oli ikka meister Wittelbach, ja Mait Luts – Mait Luts. Kui ka meister Wittelbach ise oleks tahtnud – teised ei tahtnud, seltskond, kelle mõju all meister Wittelbach seisis, oleks wastu olnud. Ja kes tahaks ennast meelega seltskonna wande alla heita!

Palju kardetawam oli aga weel emand Wittelbach. Missuguse mahawaatamisega ei kõnelenud see püstninaga kodanlik kõrgus igast „mitte-seisusekohasest” inimesest, missuguse põlgtusega kõigist alamatest teenijatest! Talupoeg muidugi oli elukas, kelle pealegi ei maksnud waadatagi. Ja nüüd kujutatagu endale ette, et Mati isa wõi ema kord linna poega tuleb waatama, ja selle poja naine on Wittelbachi emanda lihane tütar, ja see peab neid „pastla-prantslasi” wastu wõtma ja nendega läbi käima ja nendega kõnelema – maakeelt kõnelema! See oleks ju teater. Kommetimäng terwele linnale! … Mati mälestas wäga hästi, missuguse nina ja suuga meistri emand temast ja ta isast, wa' Konna Jaagust, mööda läks, kui see linnas käies paar korda poja juurde sisse astus. Emand põlgas neil kordadel wist poega weel rohtem kui isa, sest miks wõttis poeg, meister Wittelbachi sell, niisuguse inimese ülepea jutule? Talupoeg jääb talupojaks, kui ta ka kodanikuks on saanud – wõis emand iseeneses mõelda.

Jah, need oliwad suured takistused, mille wastu kerge ei saaks wõidelda olema. Aga mis wõitlusesse puutus, siis oli Mathiasel mamsel Bertha kohta suur usaldus. Sel tüdrukul oli perekonnas mõju. Ta seisis emaga wõimu poolest peaaega ühesugusel astmel. See mõju põhjenes esmalt suure armastuse peal, mida wanemad neile “ainumaks lapseks” jäänud tütrele wastu kandsiwad; mamma õrnus oli seda sügawam, et ta tütre nii mitmete luhta läinud kosjade pärast õnnetuma arwas olewat. Teiseks põhjenes Bertha mõju ta wisa, julge ja teowõimsa loomuse peal. Nii mõnigi kord oli ta oma tahtmise, kõigest wastupanekust hoolimata, läbi wõidelnud. Selles tükis ei andnud ta oma emale, keda majas nii wäga kardeti, palju järele.

Lahtiseks küsimuseks jäi Mathiaseie muidugi, kas ta nähtused mamsel Bertha poolehoidmisest, mille peale ta oma terwe õhulossi ehitas, tõe põhjal seisawad, see on, kas neiu tema wastu tõsisemaid tundmusi südames kandis, wõi teda ainult meeldiwa poisi leidis olewat, kellega trööstiks ja ajawiiteks sünnib sõbrustada. Mis Mathiasesse puutus, siis oli ta nõuu kindel, Berthale igal wiisil wastu tulla ja tema tundmusi, kui neid olemas, edendada; selleks oli pakkumine liig suur, liig tulus ja käis nooremehe ahnete ja auuahnete plaanidega nii wäga kokku. Mathias oli nii kaua käsu all pidanud olema – nüüd tahtis ta ka ise kord käskima hakata. Sellele eesmärgile jõudmiseks oli talle iga pakutaw abinõuu hea.

Kas ta teda wõiks armastada? Seda küsimust ei pannud Mathias enesele palju ette, ja kui ta seda tegi, siis kostis ta enesele ärimehe südamerahuga: Miks mitte? Nii palju on kindel, et temast hea perenaine saab. Ja see on peaasi. Natuge tige, natuke tujukas – nah, sellega saab mõistlik mees läbi, nagu meister Wittelbach omagi õrnema poolega läbi saab. Ilu? Wõi seda patta pandakse! Ehk mis tal wiga? Pikk, sihwakas neiu, weidi kõhn ja kahwatu, aga elawad mustjad silmad ning paksud tõmmu-pruunid juuksed. Kui pühapäewa-ehted ümber paneb – ta armastab peeneste riides käia – siis ära ütle midagi! Armastus – küll se tuleb, kui teda weel ei ole! Aga, Mathias arwas kindlaste, et tal teda juba on. Sest miks ta muidu mamsel Berthast nii sagedaste und nägi, miks ta teda igapäew näha püüdis, temaga kokku saada katsus, teda koju ootas, kui ta wälja läinud? Tal idanes midagi südames, seda arwas ta iga päewaga selgemine tundma hakkawat…

Mathiase otsus, meistri tütrele tõsiselt lähenema hakata, sai iseäralisel wiisil hoogu.

Tal oli wõistleja. Üsna ligilähedal. Iseäranis kardetaw ei olnud see wõistleja mitte. Aga kõige auusamas südames peitub inimlik-halbu tundmusi: Mathiast huwitas, talle tegi lõbu, seda wõistlejat kõrwale tuupida, seega haawata, wihastada. Ta maksis sellele mehele kätte, sest see oli teda palju aastaid pitsitanud, oma pöidla all pidanud, talle nii sagedaste ülekohut teinud, temale oma põlgtust maitsta andnud.

Oskar Brandti meeles mõlkus ka mamsel Bertha – wõi õigemine: see, mis mamsel Bertha külles kõlkus. See musta werd, kolletanud wanapoiss, kelle oimukohad juba halliks läksiwad, oli warsti peale seda, kui neiu Emilie mehele sai, meistri nooremale tütrele liginema hakanud. Tasa ja targu: waadates ja oodates. Aga, nagu töökojas sala-jutt suust suhu käis, märganud neiu Bertha ta nõuu ja andnud talle warsti arusaadawalt mõista, et ta soowitaw ei ole. Neiu Bertha oli sel ajal noorem, ta walik suurem ning isand Brandt weidi wanadlane ja weidi kasina mehise iluga…

Brandt astus tagasi. Aga mitte jäädawalt. Ta mõtles: Noh, otsi ja oota siis! Waata ja wali siis! Mul on aega. Wiidakse sind ära – ei ole midagi parata. Jäetakse sind siia, siis olen mina platsis. Nii mõnigi neiu on istuma unustatud, ja nii mõnigi neiu on ärapõlatud kosilase pärast wastu wõtnud. Pärast, kui ukse-esine wagusaks jäänud, pärast, kui kuiwanud lilledele, kolletanud kirjadele, kahwatanud lootustele kuskil kummuti-nurgas wagune haud on kaewatud…

Kuid seal hakkas isand Brandt midagi märkama, mis teda rohkem wihastas, kui kartma pani. Mamsel Bertha naeratas sellele talujörnikule wastu, kes teda oma ettetoppiwa ilmatarkusega juba nii kaua tüüdanud! Selle sõbrustamise otsad ei wõinud küll kaugele ulatada – selle eest wastutas Wittelbachide kodaniku-auu ja kodaniku-uhkus. Aga wõis siis Brandti isandale midagi mõrudam olla, kui see, et teine seal nahka soendas, kust teda äratõrjutud. Ja weel missugune teine! …

Oskar Brandti leidus tõi Mathias Lutzule tüütawaid õerumisi ja wehklemist. Wanasell ei kõnelenud temaga enam peaaegu ainust lahkemat sõna, torkis teda nööpnõeltega ja andis talle seljataguseid hoopisid. Kuna ja kus ta iganes wõis, püüdis ta teda meistri ees määrida. Õnneks ei olnud see wõitlus Mathiasele hädaohtlik, sest ta jõudis ja oskas iga hoopi tagasi anda ja meistri usaldus tema sisse oli kõikumata. Wastase waen ässitas teda ainult taga, et kiiremalt eesmärgi poole püüda, kui see wahest muidu oleks sündinud. Sest kättemaksmine on magus.

„Ja keda me siis Teie auuwäärt majast kirja paneme? Bertha – see on muidugi esimene. Aga mis mamma ja papa teewad? Just sügisel, kui mets oma rohelisele kleidile punased-kollased lindid külge õmmelnud, on Joa taewalik ilus. Papa, higistamist pole sul ta karta: sinu kallist „minast” ei sula sügisesel jahedusel midagi ära.”

„Aga kuhu jääb minu öörahu – ma tänan!” wastas meister Wittelbach oma wanemale tütrele. „Ma tuunen neid wäljasõitusid, iseäranis Joale; teel lase oma luud-kondid kiwide peal pudiks põrutada, siis jookse mööda metsa ringi, ei asja ees, teist taga, ning wiimaks maga weel heinte wõi õlgede peal, et liikmed ära tarduwad. Ja wõi sa seejuures silma kinni saad! Teie noored padisete ja kilkade ju terwe öö… Ei, jätke mind rahule!”

„Ja mind ta,” otsustas mamma. „Oleks see mõni ligem koht, kust selsamal päewal tagasi saab… Aga Joale! Kolmkümmend wersta sõita ja siis weel ööseks wõerasse kohta jääda! Ei, selleks olen mina juba liig wana.”

Südame põhjas oliwad Emilie ja Bertha wististe üsna rõemsad, et wanemad kaasa ei tule; nad oleksiwad terwe aja nende ülewaatuse all pidanud seisma, ja see oli tülitaw. Aga nii moodi pärast nurusiwad nad nende kallal edasi ning püüdsiwad nende wastupaneku-põhjuseid nõrgendada. Kui midagi ei mõjunud, tegiwad nad niisama moodi pärast nukrad uäod. Papa kaasatulekut oleksiwad nad siiski soowinud; see oli mõnus ja lõbus seltsiline. Aga mamma oma igaweste kombe- ja wiisiõpetustega sai niisugustel lõbustustel, kus noor inimene hea meelega natuke wabamalt hinge tahab tõmmata, otse piinlikuks.