Friedebert Tuglas - Hingede rändamine

Ta tundis äkilist kuuma. Neitsite luigejalad lõikasid mõõkadena tema meeltesse. Nende keha seisand põletas kui tulikahi. Silmipimestav vägivallajanu tärkas temas.

Neitsite jalad hakkasid äkki kõrkjastena vabisema. Nende näod õhetasid hirmust ja häbist. Nad värisesid lindudena mao tõmbesilme ees, usaldamata end liigutada.

Mingi valu läbistas printsessi keha ja ta oleks tahtnud kisendada. Mantlile tikit mesilased nõelasid läbi riide, tuues tuska kui sünnitus. Ta tundis mahlade voolamist eneses, vere pakitsust soontes ja keha metamorfeerumist.

Äkki puhkes ta teravalt naerma ja hüppas pantrina püsti. Astudes hoolimatult üle patjade, serviisi ja moorlaste läks ta paviljooni poole. Tema liigutused olid järsud ja mehelised, näoilme terav kui kotkal. Ta kadus paviljooni hämarusse.

Lord Byron tõusis samuti. Ta vaatas hermafrodiidi kuju ja tema peente huulte ümber ringles küüniline naeratus.

Samal silmapilgul kostsid Amori templi sammastikust dolciani, clarino ja theorbe helid. Ning samal silmapilgul ilmus sammastikust Pantalone ühes Brighellaga, kes oli riietet lamburneitsiks.

Pantalone tantsis ääretu avatlevalt, kuid Brighella oli järeleandmatu. Ta põgenes tantsides paquerette-roosipõõsaste vahel, näol igatsusilme tõelise armsama järele.

Samal hoobil oli tulnud elu kõigisse teistessegi.

Ilmusid tantsides Flavio, Cinthio ja Prospero ühes Narzissa, Ironetta ning Brambillaga, osalt maskides, osalt ilma. Daphnis ja Chloe tantsisid arkaadilise graatsiaga ja Lovelace ning Clarissa otse epistolaarses kauguses üksteisest. Puude vilust ilmusid Leandro ja Ardelia, tantsides raugelt omaette.

Türklaste turbaanid kõikusid serpenti ja ranketi kumedal kajal. Moorlased hüplesid suurte gongide mürtsumisel, käes lehvikud ja päevavarjud. Isegi Paan ühines tantsuga, unustades oma ea ja paraad-ülikonna.

Kogu lagendik muutus tantsulavaks. Rühmad ühtusid üheks pantomiimiks Pantalone ja Brighella ümber, arendades siiski omi teeme. Mõnes kohas väljenes majesteetlik sarabande või pidulik chaconne, teisal peenutsev musette või tormiline bourrée. Isegi muusika varieerus mitmesugustele teemadele, kostes koguni eri paigust.

Üksi Pantalone oli sihikindel ja järeleandmatu. Tema tantsuhoog kasvas pöörasuseni. Ta pani mängu kõik omad ainelised ja mehelised võluvused, osutades rahakukrut ning muid kukruid. Kuid kõik asjata! See ajas ta marru ja ta tantsis otse meeletult.

Ta ahistas Brighellat ühelt muru servalt teise kõige fantastilisemate hüpetega. Brighella põgenes nobedail piruetel, teeseldes hirmu ning meeleheidet.

Ikka tungivamaks muutus Pantalone, ikka ühemõttelisemaiks tema liigutused. Ja Brighella põgenes Amori templi poole – teadmata, kas alistudes või varju otsides.

Kuid sel silmapilgul avanesid templi väravad, ja lävele ilmus Androgüün, särades kui noor Apollo, ümbritset kisendavaist ja käsiplaksutavaist moorlastest.

Ta kandis lühikest purpurmantlit ja hispaania kübarat sulgedega. Tema karmiin-punasel kuuel oli kuldne vöö ja hõbedane trikoo oli õmmeld otse imeväärselt, avaldades kandja säärte jumalikku saledust.

Brighella langes ta ette templi trepile põlvili. Kuid ta tõstis daami galandilt ja suudles teda kuklale. Selle järele hakkasid nad gratsiöösilt tantsima randa.

Pantalone oli lõhkemas armukadedusest. Ta tantsis meeleheitlikult pärimäge alla, pillates oma kasuta tukateid, mida noppisid tantsivad moorlased.

Muusika, tantsu ja kilkamistega asetus seltskond gondoolidesse. Pantalone tantsis, kuni viimne gondool oli lahkumas, siis tegi ta äkki hiigla-pas ja kukkus kummuli venesse, poetades maski.

Selgus, et see polnud keegi muu, kui Flaminio ise.

Laevastik lahkus rannast, kuid kääbused ja moorlased jäid maha. Nad tantsisid mõne aja mahajäetuse meeleheidet, hüppasid aga siis üksteise järele järve ja hakkasid ujuma. Isegi vees liikusid nende liikmed tantsu taktis.

Moorlased ujusid ühe käega, hoides teisega pää kohal päevavarjusid tilisevate kellukestega. Mõnel jälle olid käes lehvikud, millega nad ujumisest higistavaid palgeid jahutasid. Kääbuste kollased ja punased küürad ulpisid vees delfiiniselgadena.

Prints Androgüün oli gondoolis ühes Amaryllise, Lucinda ja Brighellaga. Ta oli võrratus tujus, öeldes daamidele mitmemõttelisi komplimente.

Tema nägu oli noor ja mehine. Tema lõua suures joones oli midagi jumalikult isemeelikut ja tema süsimustad silmad vaatasid võrratu võluvusega, nii et Lucinda, kes istus ta vastu, otse värises.

Gondoolistik oli kesk järve, rõkates muusikast ja naerust. Taga ujusid värvilistes rühmades moorlased, ilustades veepinda oma päevavarjude nagu hiigla-vesiroosidega. Ees rohetasid pargi haljusmäed ja nende taga helendasid lossi sinised, kuldsed ning valged azulejos-kuplid.

Prints tundis äkki tarvidust laiemate liigutuste ja avaramate avantüüride järele. Kõik temas kees ja kihas. Ta tahtis end heita raketina kohe avarusi, illumineerides maailmu ennekuulmatu toredusega.

Seltskond ratsutas sarve puhumisel ja koerte kilkamisel lossi väravast välja.

Prints oli mustal täkul, kelle palmitset lakka oli põimit pisukesed punased roosid ja pää ilustet suurte sulgedega. Sadulavaiba narmastes tilisesid hõbedased kellukesed.

Prints ise kandis lühikest musta, kullaga tikit mantlit, mis heidet selja taha. Tema sinisest siidist käiksed olid puhvit nagu pilved. Ta kandis punast beretti sulgedega ja hoidis kinnastet käel lumivalget sküütia kulli.

Võiks peaaegu öelda, et ta oli maalit Benozzo Gozzoli poolt.

Tema taga ratsutasid Florimond, Leandro ja Lelio. Esimene oli kostümeerit keigariks, teine paažiks.

Nendele järgnesid kütid ja koerapoisid. Vanemad jahimehed olid riietet türklasteks, nooremad nuublasteks. Koerapoisid ratsa ja jala hoidsid jahikulle ning talutasid koeri.

Punased, valgetäpilised bretooni koerad rabelesid janust edasi tormata. Karvased griffon-koerad urisesid nagu ahelaid ragistades. Ja vesihallid berberi hurdad vigisesid ning nuuksusid nagu niiskesilmised lapsed.

Seltskond kihutas läbi linna. Hobused lendasid galopis; koerapoisid jooksid kõigest jõust, veetud kihutavaist hagijaist; suletutid lehvisid.

Igalepoole keerlesid linna muinasjutulised tänavad. Majad olid vahel kui mänguasjad, üleni maalit fassaadidega; vahel kui sünged kivimäed, ilma akendeta-usteta. Tänavad laskusid lohkudesse ja tõusid küngastele.

Üle tänavate ulatusid rõdud ja galleriid. Suured sildid viinakobarate, kannude ja metsloomadega küündisid kesktänavani. Lahtistest ustest nähti kuldseppi, kannumeistreid ja nahaparkaleid tööl. Kõrtsides istusid mehed jorutades kruuside ümber.

Jõe sild oli piirat kahelt poolt mitmekordsete majakestega, mis kuhjusid pääsupesadena. Neis kaubitseti kalliskivide, relvade ja nahkadega. Sõites mööda silda ei aimandki all tinahalle vooge.

Kesk linna oli kaheksakandiline torn kullat kupliga, millesse viis pime keerdtrepp. Torni uksevõlvi kandsid koorma all küüras kivigigandid.

Raekoja trepile oli ilmund linnavanem, tervitama printsi. Ta oli vana mees, ruskes mantlis. Saatkonna möödakihutamisel heljusid udemed ta paljal lagipääl.

Sammaskäikudes lamasid kerjused, sirutades vigaseid käsi väätkasvudena valgusse. Kahupäised poisikesed sõid päikesepaistel meloone, sügades kärnaseid koeri. Tuide parved tõusid ärkleist ja keerlesid hirmunult õhus, aimates kullide lähedust.

Siis laskusid majad madalamaiks ja lõppesid vastu linnamüüri. See oli sünge, sakilise serva ja kitsaste laskepiludega.

Väravail seisid vahid, laiade kaabude ja lehtritena laskuvate saabastega. Nad tollisid maameeste koormaid ja näpistasid nende tütreid lõua alt. Printsi möödudes kõristasid nad vaimustusest kannuseid ning hõljutasid hallebarde.

Vallikraavide taga olid veel mõned õlgkatustega majad, kuid siis algasid põllud. Kahelpool laiusid lokkavad väljad, niisutet laisalt magavaist kanaalest. Taevas sinas, tuul painutas vilju, levitades väljade värskust.

Mõned suured kummiga vankrid tulid jahiseltskonnale vastu. Neid vedasid aeglased härjad. Pääl tukkusid mehed kaamelikarvust mantlites.

Pahemal pool sinasid väljade taga viinamäed, paremal pool ja ees aga ääretud metsad. Neisse süüvis seltskond sarve puhumisel, hobuste hirnumisel ja koerte kilkamisel.

Ikka tihedamaks muutus mets, ikka varjulisemaks puiealune. Lopsakas lehestik oli nagu katus, millest tungis vaevalt läbi mõni päikesekiir. Põlispuud olid kasvand kägaras kokku, murdes läbi üksteise tihniku, ümbritset ise väätkasvude tihnikust. Hiigla-sõnajalad ulatusid hobuste rinnuni. Koerad ulpisid neis kirglikult, ja ainult latvade liikumise järele võis aimata loomade olukohta.

Tulid lagendikud, kõrgerohulised niidud, tammepõõsalised künkad ja siis jälle metsad ning uuesti metsad.

Lagendikel vabasteti jahikullid, ja nad kadusid nooltena pilvisse, et ilmuda silmapilgu pärast saagiga, mille süda veel tuksus. Õhk nende ümber oli täis lendlevaid udusulgi.

Niitudel söövad hegolehid põgenesid kisendades, kuid koerad ajasid neid ringjooksul tagasi küttide ette. Prints tappis värisevaid gazelle püstoliga. Antiloobid valasid surres kibedaid pisaraid.

Künkal luuras rebane fasaani. Kuid nad kaotasid mõlemad elu, nii rebane kui fasaan.

Siis urisesid griffon-koerad pahaendeliselt, ja tihnikust ilmus hiiglasuur metssiga, plaksutades kihvu. Koerad kargasid ta kallale, kuid ta põgenes vihaselt röhkides.

Prints kannustas hobust ja kihutas looma järele. Ta nägi tema teed räsit rohust ja sõnajalgadest. Ta kaotas kihutades kübara ning käristas kibuvitsapõõsas varuka.

Kõige sügavamas padrikus saavutas ta koertest ahistet looma. See ajas enese püsti, lõuad vahus. Kuid prints lõpetas tema elu pistodaga. Tema käiss kastus üleni kuldi verest.

Prints tõstis sarve huultele ja puhkus. Sarvekaja tiirles üle metsade. Üksteise järele ilmusid jahilised printsi juure.

Päike oli juba õhtukaarel. Seltskond pöördus jahilossi poole. Türklased kandsid metssiga, nuublased puhkusid pasunaid. Koerad rabelesid ja noolisid vigisedes vererada rohus.

Varjulise lagendiku serval oli puude all madal jahiloss. Söömasaalis oli videv ja tundus niiskust. Väljast tungis sisse ainult kõrgete puude rohekas vastukuma. Kamin põles heledalt, heites punast õhetust seintele, mis kaet tuhmund maalidega.

Siin olid faunid ja kentaurid mängudes ning nümfid ja sileenid armustseenides. Amatsoonid kihutasid lehvivate juustega, vibud vinnas, ees põgenevad hirved. Joobnud sileen magas viinavaadi kõrval ja kirglik kentaur ahistas nümfi.

Vaevalt olid jahilised saabund, kui faunideks riietet kokapoisid kandsid auravad küpsised lauale. Tumepunane vein sätendas rohelistes peekrites. Põlev lõke valas üle kõige oma õhetuse.

Sel ajal kui õuekondlased sees sõid ja jõid, küpsetasid koerapoisid väljas metssiga. See pöörles tervena tule kohal, särisedes ja voolates rasva. Koerad vaatlesid teda säravail silmil.

Joomalauas käis vestlus kõige selle vabadusega, mis omane ainult meeste seltskonnale. Leandro jutustas lugusid, mille vaimukusel ja künismil polnud piire. Amatsoonid seintel otse punastasid ja nümfid peitsid kätega palgeid ning niudeid. Kentaurid hirnusid häämeele pärast.

Prints naeris suure suuga, tõstes klaasi. Ta oli läind vanemaks, tema näojooned toorenend, must juus rippus pulstunult ta otsaesisel. Temas oli seda suurust ja mehisust, mida toob kaasa ainult tapmine.

Vaevalt olid nad söönd, kui prints sadulasse hüppas. Kuni teised puhkasid, ratsutas ta üksi metsadesse.

Teda kannustas imelik iha, minna ikka kaugemale, et leida vahest midagi, mis üle kõigi seniste kogemuste. Teda ümbritsevad inimolendid aheldasid ta tõelikkusse. Kusagil pidi algama piir, kus oli kõik ilmvõimatu nagu ta isegi!