Jakob Liiv - Kõrbelõvi
- Название:Kõrbelõvi
- Автор:
- Жанр:
- Издательство:Eesti Keskus Digiraamatute
- Год:неизвестен
- ISBN:9789949546077
- Рейтинг:
- Избранное:Добавить в избранное
-
Отзывы:
-
Ваша оценка:
Jakob Liiv - Kõrbelõvi краткое содержание
Kõrbelõvi - читать онлайн бесплатно ознакомительный отрывок
Интервал:
Закладка:
„Kui laial merel suured tormid, waljud,
„Mis rannal iga laewa purustaks;
„Niisama siingi kõrbe reisi algul,
„On kaitsewäel tarwis tugewust,
„Siin käiwad kõrbepojad rööwi talgul,
„Kus reisijatel rohkem warandust.
„Sel hoonel üksina on uksed wabad,
„Kel hinnalisi asju pole sees,
„Kus suurem wara, sääl on suured tabad
„Ja wahid seiswad hoolsalt ukse ees.
„Sest kerjaja ja alatuma rinda
„On nuga ilmas wähe lõhkunud,
„Kuid palju neid, kel elus wäärtust, hinda,
„On rööwli käte all ju langenud.
„Kes hooletumalt elu, wara walwab,
„Ei ole wäärt neid Allah andisid.
„Meid häda elus igal ajal salwab;
„Ei ole walitud tal minutid.”
Kuid pea wastane Abdallah ise
Ei näe, ei kuule teiste waielust,
Ta unustanud oma wõitlemise
Ja jätnud maha sala kihutust.
Ta waimu ees nüüd kauni neiu kuju,
Üks wana Solimanni tütartest.
See on ta rinda toonud tunde tuju,
Mis ialgi ei kustu südamest.
Soranda, keha poolest uhke, ilus
Ja sirge nagu jõe pilliroog,
Mis kaswanud on kõrge kalda wilus,
Kus tundmata on tuisud, tuulehoog.
Kuid neiu palge ilu, noorust, jume
Abdallah silmad weel ei seleta,
Sääl ees on hoolsalt näokate tume,
Ka neiu süda temal tundmata.
Kui helendaja wälgu tule wiired,
Mis alla lööwad paksu pilwe seest,
Nii paist’wad meelitajad waate kiired
Sääl neiu sügawatest silmadest.
Säält leidub waimu wagadust ja woorust,
Säält leidub kõik, mis ihkab mehe meel.
Ta pilgud wangistawad iga noorust,
Kui kannel kõlab kõnes tema keel.
Soranda waate all Abdallah keha
Sääl wäriseb kui palawiku käes,
Ta palgetele ilmub ilus eha,
Mis sünnitatud were woolu wäes.
„Kõik wara, kamelid ma tahaks anda
„Soranda lunastuseks isale;
„Ma tahaks teda ikka süles kanda
„Ja kaenlas wiia Meka linnasse.
„Jah, lepituse ingli püha koda
„On puhtas armus leekiw naese rind,
„Sääl murdub tihti tugew waenu oda,
„Sääl asub mehe ülem elu hind,
„Sorandakene, üksi sinu pärast,
„Su isa wastu nõuan lepitust;
„Ma näen ju taewast sinu silmasärast,
„Sa awad mulle paradiisi ust.”
Nii räägib noormees iseenesega
Ja wõitleb kahtluse ja hirmuga,
Kas ta ehk wahest oma tegudega
Kõik õnne peletanud minema.
Ta waikib weel ja õiget aega ootab,
Mil neiuga wõiks kokku puutuda,
Ja tema südant ära wõita loodab,
Kui ta ka maksaks seda eluga.
Nii mängib õnne mõttega Abdallah
Ja kuulab Solimanni truusti,
Kuid pahad waimud, mis ta päästnud walla,
Ei jää nii hõlpsalt enam wagusi.
Nad Solimanni kahtlustada püüdwad,
Kõik seadus, kord on ümber muudetud,
Abdallah kohta pilkesõnu hüüdwad:
Soranda olla teda nõidunud.
Neid naerwad wanadust ja elutarkust
Ja Solimanni tarka õpetust.
On neid, kes tühjaks peawad Allah kartust
Ja põlgawad kui pettust, kawalust.
Nad muutwad rahwa sõna, wana kulda:
Waen kaotab ja rahu kosutab —
Ja mat’wad elu põhjusmõtte mulda
Ning hüüawad: waen asjad selgitab. —
Waen surmab rahwad, lõhub suured riigid,
Teeb linnad, külad kiwiwaremeks;
Waen muudab ümber kindlad aja-liigid
Teeb õitswad aasad werepõldudeks.
Nii petetud on see, kes ial usub,
Et waen maailma korra üles peab,
See õpetus ta kummardajaid rusub,
Neid tugewasti orja kütkes weab.
See wastaline waim kui paha haigus
Ka ilmub Solimanni sõprades;
Ju nurinat on kuulda kõigis paigus
Ja rahutus on igas südames.
Nüüd igaüks ju puhkepaika tahaks,
Sest kõiki waewab janu, wäsimus.
Kõik panewad ju reisi waewa pahaks
Ja katkemas on kõigil kannatus,
Solimann mõistab kõik, kuid siin ei lase
Ta kartust, kahtlust maiku märgata,
Waid juhatab, kus iga mehe ase
Ja waigistab neid walju waatega.
Ta näo pääl – mis muidu jultun’d, tume,
Kus rõõm ja õnn on waikind ammugi,
Nüüd lehwib üles waates naeru jume;
Ta räägib seltsimeeste wastu nii:
„Nüüd Allah poole tänupalweid saatke,
„Sest warsti leiame siit rohumaad.
„Kas tunnete? Näe, sääl neid kaarnaid – waatke!
„Ju meie kohal kõrgel lendawad.
„Küll kaarna kisa kodumaal meid tüütab
„Ja kaaren kõigist ära põlg’tud lind,
„Siin tema kisa rõõmu hinge süütab
„Ja seda kuuldes kergeks läheb rind.
„Ehk nad küll raibet sööwad, siisgi joowad
„Nad janus puhta hallikate seest,
„Nii meile hallikatest teadust toowad,
„Oasidest ja uhkeist palmidest.
,,Et pikk ja kuulus kaarna elu iga,
„See tuleb talle puhtast joomaweest;
„Nii on nad rahwast ees, kel on see wiga,
„Et jooki walmistawad kihwtidest;
„Kes Bacchusele ilu ohwerdawad
„Ja elu, wara, noorust, mehisust,
„Ning mõttes, sõnas kehwaks nüriks saawad
„Ja elust tuudwad ilmas tüdimust.
„Ei mõista nad, mis loodus lahkelt näitab
„Ja õpetuseks ette kirjutab,
„Kus loomgi Allah püha käsku täidab
„Ja hallikatest elu rammu saab.”
Nüüd silmaringis, taewa serwa tärkab
Just nagu tume pilwelapike,
Solimann sellest ilmutusest märkab,
Et puhkepaik on ligi nendele.
Ta seletab ja näitab sinna käega,
Et palmipuud ju kaugel paistawad,
Tee täidab seltsilisi õnne wäega,
Neil kõigil silmas rõõmupisarad.
Ka loomad, keda palaw waewas, rõhus,
Kes ammu janu kannatasiwad,
Nüüd wärskust, niiskust tunnewad ju õhus,
Pääd tõstes sügawasti hingawad;
Ja silma nähes kaswab nende rammu
Ning raske koorem läheb kergemaks,
Nüüd nõnda wirgaks läheb wäsind sammu,
Just nagu praegu reisi alustaks.
Nad heitwad jooksu, nähes haljast roogu
Ja hallikat, kus wesi wirwendab;
Ka inimese rinnas tundub hoogu,
Mis teda kiiremini taga a’ab.
Sest kurb on kõrbe oma waikusega
Weel kurwem otsatumast mereweest,
Ta hirmutab siin oma tormidega
Weel enamgi kui meri laewameest.
Kui ka küll maru mässab mere pinnas
Ja laened kohisewad laksudes,
Üks waigistus on inimese rinnas,
Et elu awaldus on mere wees.
Siin paistab hallikas, ta awauses
Ka leidwad aset mitmed elukad,
Hää meelega näeb silm neid igawuses
Ehk nad küll alatumad roomajad.
Nüüdi igamehe suus on Allah tänu,
Kõik hallikale jooma tõttawad,
Siin kustutawad nõrken’d loomad janu
Ja kiusu unustawad riidlejad.
Kõik wõtwad kätte anumad ja kapad
Ja suruwad kui sääsed, sipelgad,
Ning täitwad weega natsikud ja napad,
Ja pühitsedes ennast pesewad.
Siis weoloomad koormaist wabastawad
Neid rohu pääle sööma saadawad,
Päämehelt wahid wälja seatud saawad
Ja tööle tõrwad telgi tegijad.
See koht on paras kõigiti öömajaks,
Siin leida rohtu, wett ja warjuks puid,
Kõik igatsewad rahu tükiks ajaks,
Et kosutada keha, nõrku luid.
Kolmas laul. Öömajal
Ju weerenud on päike selgest taewast
Ja eha tumendab kui hiilgaw kuld.
Kõik jääwad õhtule nüüd tööst ja waewast
Ja teewad walgustuseks üles tuld.
Siis seawad üles keedukatkad, potid,
Et õhtusööki keeta endile.
Ja toowad rohu pääle moonakotid,
Sest koht on söömapaigaks omane.
Ja kuni toidu katlad tulel keewad,
Ei ole kuulda jutuajamist,
Kõik tasakesti õhtupalwet teewad
Ja loewad tähtsaid kohte kooranist.
Nad Meka linna poole pöördud palgel
Kõik kooris kummardawad paludes,
Ja paistawad sääl nõrga tule walgel
Kui kujud, tõsised ja rahu sees.
Siis ridastikku perekonna wiisi
Kõik muru pääle maha istuwad
Ja sööwad maisi kooki, moosi, riisi
Ja ise lahkelt juttu westawad.
Kus wanemad on elanud ja käinud —
Kõik räägitakse noorematele,
Mis nemad ilmas tunda saanud, näinud,
Kõik külwatakse laste hingesse.
Ja pärast sööma, ümber suure tule
Nad mitmekordses ringis istuwad
Nii wagusi, et hingamist ei kuule,
Ja muinasjutu westmist ootawad.
Nii igakord kui Allah suurust kiites
Ju wäsinud on wagad rändajad,
Siis lõbusasti ühes aega wiites
Üksteisel muinasjutte räägiwad.
Päämees, kes kaua näinud elu, ilma,
On täna jutustajaks palutud,
Kõik waatawad nüüd tänades ta silma,
Ta nende palwet täita lubanud,
Solimann „Kõrbe waimust” muinasjuttu
On tõotanud õhtul rääkida,
Ta astub ootajate sekka ruttu
Ja algab kõnet walju häälega: 1 1 Solimann räägib kuuljatele Arabia rahwa muinasjuttu.
„Siin kaugel kõrbes, kuhu surelikud
Ei pääse, on üks kuulus uhke loss,
Ta ilust särawad kõik lagendikud;
Sääl kunstirikkalt kallid kiwa koos.
Panani puid ja uhkeid palmi hiisi
Sääl piirab ümber ilus lillewöö;
Mis luule kujutanud paradiisi,
Ei wõigi olla suurem ilu-töö.
Purts-ilu-kaewud wikerkaari wiisi
Sääl saatwad taewa alla pisaraid,
Mis maha tulles kastwad palmi hiisi
Ja elustawad õisi õrnemaid,
Mis sätendawad ilu-kaewu kastel
Ja püüdwad rõõmustada peremeest,
Kes ala kurwal meelel tasa astel
Käib wälja selle uhke lossi seest.
Siin elab Miiras, kõrbe walitseja,
Kes waljult oma walda walitseb,
Ta ees ei leia armu põgeneja,
Ei hing, kes püha linna ligineb,
Tal wahest silmist kadus kurbtus, wiha
Kui harmatan ja samum mässasid,
Ta palgetele ilmus õnne iha,
Kui nägi inimeste walusid.
Kuid talle jõudis aeg, kus üksgi wägi
Ei suutnud teda rõõmustada siin,
Ta rinda koormas raske mure wägi,
Ta palgel paistis kurwastus ja piin.
Küll pananid ja uhked palmiread
Ja lilled teda kummardasiwad,
Ei tõstnud Miiras rõõmsalt oma pead,
Ei paranud ta haawad walusad.
See oli ükskord, ammust ajast juba,
Kui Miiras waatas oma walda, maid,
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
1
Solimann räägib kuuljatele Arabia rahwa muinasjuttu.
Интервал:
Закладка: