Jakob Liiv - Kõrbelõvi

Need kujud, mis ma looks ja lauluks liitnud,
Mul kaua walmisiwad mõtetes;
Ma nende seltsis mõnda tundi wiitnud
Ja mõnda lõbu leidnud kurbtuses.
Mu salakambris oli nende puhtus,
Kus hingasiwad aasta pikkust und;
Nad oliwad mu wara ja mu uhkus,
Ma nägin öösel tihti nendest und.
Kui wahest elukutse andis mahti,
Ehk hingas ilm ja waikne oli öö,
Siis tegin salakambri ukse lahti —
Neid waadata mul oli armsam töö.
Ja palju rõõmu see mul wiimaks tegi,
Kui leidsin neid ju kaswul walmimas:
Weel enam, kui ju pooles unes keegi
Neist oma kätt ehk jalga liigutas.
Neid olen luule wõimul äratanud,
Neil ergutanud und ja uimastust
Ja ärgates neid kõiki tööle a’annd
Ja kõikidele määran’d tegewust.
Mil wiisil nemad oma kohust täitwad
Ehk kuis nad kellelegi meeldiwad,
Mul wastane ja sõber üks kord näitwad,
On nende üle kohtumõistijad.
See lugu siin küll näitab wõõrast kuju,
Kuid sündmused on nähtud elu sees,
Neid kokku köitund noorepõlwe tuju,
Neist palju tuntud omas südames.
Kui ka küll kaugel sündmusete waatus
Ja lugu seisab wõõra katte all,
Ta waimus kodumaa ja rahwa saatus,
Mis tõeks läinud oma ligidal.

Su kuningliku kuldse koidu tiiwad
On taewa wõlwil tasa liikumas,
Nad kauge ilmadele teadust wiiwad,
Et tõusemas on päike, kuningas.
Ja põrmu piiril waikselt lahti läewad
Kui ilu-templi sala wärawad,
Kus kaste-kullas lillekesed näewad
Ju päik’se palet uhkelt särawat.
Alt orust tõuswad öösed udu loorid
Kui õrnad pilwed waikselt ülesse
Ja une hõlmast ärtan’d linnukoorid
Ju awaldawad rõõmu taewale.
Ja uhked palmipuud, kui puhtad neitsid,
Kes pulma pärgadega ehitud,
Nad udu waibad seljast ära heitsid,
Neil kaste pärlid kaela sidunud.
Siin iludus on alla ilma tõtnud
Ja pühas ehtes seisab lõunemaa,
Kui oleks jumalad sääl aset wõtnud
Ja ühendanud ilma taewaga.
Nii iludus ja õrnus ühtelugu
On lõppemata püha pidamas,
Et aimaks taewa kuju rahwa sugu,
Kes elamas siin põrmus madalas.
Kuid kõik see joowastaja loomuilu
Ei tröösti jäädawalt siin inimest,
Ka siingi tundub walu, haua wilu
Ja leidub haawu mitmest südamest.
Solimann, wana uhke lõunalane,
Üks moslem, kindel oma usu sees,
Siin kõnnib nagu kuulus kangelane
Ja waatab loomu ilu sammudes.
Ta käed ja kael nii lahjad, suured sooned
Tal otsa pääl, mis mehine ja lai;
Ta palgel tunnistawad kortsud, jooned,
Et elu pole talle teinud pai.
Ta huultelt ammu põgenenud nali,
Ta näib kui wana kõrbe kotkas hall,
Kuid samm weel temal kindel, waade wali
Kui mõnel wägewamal kuningal.
Ta palgel heitleb wahest rõõmu läige
Ja wahest mure pilw on mustamas,
Säält paistab korraks nagu äge äike,
Pilt teraw nii kui wälk, mis wehkimas.
Ta rinnust kerkib wahest sügaw ohke,
Mis kuuldub nagu raske koorma alt,
Ja et ei läheks segi mõte rohke,
Ta räägib üksipäinis, kuuldawalt:
„Ei leia kodu elust enam rahu
Mu igatsuse kätte langen’d hing,
Siin üksgi rõõm mu rinnasse ei mahu,
Ehk küll mu ümber auustajate ring.
Ei siin ma kauem aega wiita püüa,
Sest eksitaw on iga wiibiw tund.
Ma sõpradest nüüd tahan lahku lüüa,
Mul Meka tee on suurem hinge sund.”
Solimann astub kõneledes telki,
Sääl palju pühi tõotusi teeb;
Nii ootab waikselt homse päewa helki
Ja rind tal kõrbe elu tundest keeb.
Tal halwaks jäänud nüüdne eluase,
Sest lahkuks hõlpsalt rõõmsa meelega,
Kuid perekonna kohused ei lase
Meest üksipäinis minna rändama.
Ta wiimaks naesed, lapsed kokku hüüab,
Kes une hõlmast praegu ärganud,
Neil selgel sõnal seletada püüab,
Et kodu õnn on kõigil kadunud.
Ta jutustab, et kõrbe reisi läbi
Saab närtsimata krooni iga waim.
Kes kardab, see saab elus juba häbi,
Ei kõlba surres olla Allah taim.
Ei üksgi kuuldes nägu kurwaks muuda,
Kui wana moslem jutu lõpetab,
Ei keegi talle wastu panna suuda,
Sest igaüks ta tahtest aru saab.
Nüüd kõigil ärkab ihkamine rinnus,
Mil püha linna wõiwad reisida
Ja et ju homme kõrbe äärses linnas
Kõik sõpru, tutwaid saawad nägema.

Ju päike paistab selgel lõuna läigil,
Kõik lilled seiswad longus, närtsimas,
Kuid tuttaw perekond on reisi käigil,
Ei üksgi kaeba raskust palawas.
Solimann, „kõrbelõwiks” nimetatud,
Käib juhatades perekonna ees;
Ta kõrbes sündin’d, kõrbes imetatud
Ja mitme kordne Meka reisi mees.
Siin sulased nüüd kamelisi sundwad
Ja naesed naer’wad, lapsed kilkawad,
Kõik reisi elust kaunist lõbu tundwad
Ja uudishimul waat’wad metsa, maad.
Weel suuremaks läeb nende kilkamine,
Kui näewad linna eemal hiilgamas,
Kus puhkab enne iga reisiline,
Kes pika kõrbe teele minemas.
Ja linna rahwalt, auu ja kiitust andes,
Saab teretatud wana Solimann,
Meest hüpitakse kätel telki kandes,
Ta nende käes kui lastel mängukann.
Siin igalt poolt ju kuulda hüüde hääle:
Ta saagu karawani wanemaks
Ja wõtku reisi mure oma pääle,
Et ta meid püha linna juhataks.
„Mul puudub noorus, puudub endist andi”,
Nii wastab neile kindlalt wana mees,
„Ei wõi ma teile anda misgi panti,
„Et kõlban juhiks käia teie ees.
„Kes tahab ial rahwast juhatada,
„Sel peab julge süda olema:
„See peab tundma iga elurada
„Ja peab mõistma auusalt wõidelda.”
„Ei juhi meid siin waimustuse woole”,
Sääl kostab talle rahwas paludes,
„Kõik südamed on pöördud sinu poole,
„Sest sul on julgust, auusust südames.
„Eesmärgiks oled sina kaua juba
„Meil olnud kõige oma eluga;
„Nüüd palume, meil anna selleks luba,
„Et päälikuks sind wõime walida.”
„Mu kõrge nimi ei wõi õnne tuua,
„Ei enneaegne kiitus aidata;
„Ei amet suuda südant nooreks luua,
„Ei wäsitatud weri wirgaks saa.
„Ma olen warem tundnud kõrbe rada:
„Ei läinud hukka üksgi karawan,
„Mis usaldati minu juhatada.”
Nii wastab rahulikult Solimann.
„Kuid nüüd on julgus minu juurest läinud,
„Ei tungi kõrbe kaugusesse silm,
„Ei tunne rada, kus ma enne käinud,
„Ei kõrbe märkisid, kuis muutub ilm.
„Sest pime kotkas laseb kartes maha
„Ja haru korral magust saaki saab,
„Ta kardab igast asjast omal paha
„Ja iga krabin teda kohutab.”
„Kus wana kotkas parwe juhatajaks”,
Nii hüüab rahwas juttu segades,
„Jääb poegadele pika reisi ajaks,
„Sääl rõõm on igas noores südames.
„Küll kõrbe lai, ta rannal künkaid palju
„Kus harjumata silm wõib eksida,
„Kuid wana kotkas tunneb iga kalju
„Ja juhatab, kus parem puhkada.
„Sa mõistad neile abi anda warsti,
„Kes nõrkemas on päikse pistetes
„Ja oskad igaühe walu arsti,
„Kel skorpioni kihwt on were sees.
„Sa aitad kõiki armastuse sunnil,
„Su sõnast surija saab troostimist;
„Sa oskad preester olla palwe tunnil,
„Teed paradiisi näitad kooranist.”
„Oh, wägew Allah, tahad tõest sina
„Mis rahwas waimustuses kõneleb,
„Et weel kord karawani saadan mina,
„Mis Sinu püha paika igatseb,
„Siis seleta kõik eksilised tujud,
„Mis õige tee päält saatwad kõrwale,
„Ja waigistele kõrbe tunni kujud,
„Mis toowad surma iga elule!”
Nii räägib Solimann ja wõtab wastu
Auu koha, mis tal rahwas määranud,
Ta lubab neile reisi juhiks astu,
Sest kõikidelt on truudus lubatud.
Ja rahwas mõtlewad neid kindlaid sõnu,
Mis palwes rääkis wana mehe suu,
Kõik kiidawad ta mehelikku mõnu
Ja sala soowiwad: ta elagu.

Ju taewa äär on punane kui weri
Ja paistab wikerkaari wärwiga,
Koit kumendab kui kange tulemeri
Ja lehwib üle kõrbe lageda,
Just nagu määramata tulekera
Sääl koidu rüpest kerkib ülesse.
Päikese, pilwist waba, uhke tera
Uut päewa kuulutamas ilmale.
Nüüd ärkab linnas elu, kihin kahin,
Ja igaüks end teele walmistab:
Sääl kuulda rõõmu hääl, sääl nutu sahin
Ja mõni süda sala palwetab.
Sääl Solimann kui wäejuhataja
Nüüd annab oma kindlaid käskusid,
Et juba teele hakata on waja
Ja sadulasse panna kamelid.
Siis astwab mehed karawani ette,
Kes sõjariistadega koormatud,
Sääl pesewad ja usu kombel wette
End kastawad, kuis prohwet käskinud.
Nüüd Solimanni käsi waikselt liigub,
Ta reisi algust nõnda tähendab,
Siis karawan kui mere laene kiigub
Ja pikka teed nii waikselt alustab.
Üks süda siingi Solimanni wihkab,
Ehk kõikidelt küll truudus lubatud,
Mees ise peameheks saada ihkab,
Sell’ mõttel on ta reisi alanud.
Ta kuulsast sugust, nimega Abdallah,
Üks noormees, nagu tugew tammepuu,
Ta nägu ilustanud wägew Allah
Ja ilu-kõnet westab tema suu.
Ei ühtgi kriipsu tema palgedele
Weel pole joonistanud elu waew,
Ei tormi mägedega wõitlusele
Weel juhtunud ta uhke elulaew.
Ta wõtaks terwe ilma mõttes sülle,
Kui aga auu ja kuulsat nime saaks.
See teadus, et üks wanake ta’st üle,
Teeb teda salalikuks, tigedaks.
Tal iga sõna kuuldub nagu wanne,
Mis ial hüüab Solimanni hääl,
Ja iga juhatus ja hää nõunanne
Teeb teda wihas wärisema sääl.
Ju mitmetele on ta jutustanud,
Et Solimannist tarwis lahkuda,
Ju mitmeid on ta oma nõuusse saanud,
Neid wõrgutanud ilu-kõnega.
Neid noormees igaühte kergelt usub,
Tal tundmata weel ilmas kawalus:
Ta mõttes sõbra wastu rinda rusub,
Kuid teadmata sääl lamab kawal uss.
Ei wõi ta maiku aimatagi seda,
Et Solimann ju tema plaani teab:
Et kõrbelõwi waritsemas teda
Ja oma wastast ala silmas peab.
Nii wenib karawan kui kõrbe madu,
Kel surmaw sala kihwt on keha sees,
Tal ümber tolmu pilwed, tolmu sadu
Ja kahiseja liiw on jalge ees,
Siin kauge teekond algul meeli muudab
Ja wõimatumaks rõõmu hääli teeb;
Siin iga nägu awaldada suudab,
Et tuhat tundel kõigil süda keeb.
Ju kadunud on rand neil selja taga,
Ei elu, ilu näe siin üksgi silm,
Kõik näitab nagu surnud, tuul on waga
Ja kuiw ja kuum on päike, õhk ja ilm.
Sääl enam linnu laulu kuulda pole,
See aegamööda waikis ranna teel,
Waid üksi kotka kisa, karm ja kole,
On kuulda õhuriigis ülewal.
Kui mustad täpikesed õhu meres,
Mis harjumata silm ei näegi,
Sääl lendwad kotkad kõrgel suures peres
Ja saatwad karawani truisti;
Ja põrmu pinnal nagu pilwe wari
Käib kaugelt reisijate järele
Suur ära nälgind kõrbe lõwi kari,
Kes ootab kaunist saaki omale.
Kuid hirmsamate kiskujate wastu,
Kes nälja sunnil saaki oot’wad siin,
Ei ole kaitsejatel tarwis astu;
Ka oma wend on siingi teise piin:
Siin kardetaw ja kuulus rööwli pere,
On muiste ajast juba asumas,
See walanud on tihti nende were,
Kes püha linna wagalt minemas.
„Mikspärast ju tee algul, ranna ligi,”
Abdallah sõbrad järel’ küsiwad,
„Meil karawani kaitstes tilgub higi
„Ja kanda sõjariistad raskemad?
„Kas tähendab see peamehe kõrkust,
„Wõi muistse aja wanu wiisisid,
„Ehk wanakese tühja kartust, nõrkust,
„Wõi on need ebausu wigurid?”
Solimann ennast taltsutada suudab,
Kui ka tal rinnas walu, wiha keeb,
Ta oma huuled naeruliseks muudab
Ja lahkel sõnal neile kõneleb:
„Just nagu meremehel ranna kaljud,