August Kitzberg - Maimu

Karksi, mu kallis kodu, kuis olid sa mulle armas juba lapsena! Kui ilusad on sinu mäed ja orud, metsad ja laaned, järved ja jõed, kui kallid mulle su mälestused! Sinu pind on mulle püha, sinu muistejutud koovad kuldviire sinu radade ümber.

Tule, oh rändaja, Karksi mägedele, orgudesse ja metsadesse! Viibi Karksi linnamäel vägevate varemete vahel, kas pühapäeva hommikul, kui siit väikese valge kiriku tornist kellahääl pühalikult lainetab ja virvendab, kuni kaugusesse kaob, kuna kirikulised kiriku poole tõttavad, või kui lahkuv õhtupäike mäe, vareme, kiriku ja sinu enese oma kullasse matab – ikka sulab süda su rinnas, täidavad ilutsused su hinge.

Ja kui sa siis mäeserval seisatad ja alla vaatad, kus su jalgade ees Linnaveski järvekene kõrgete kõrkjate vahel uinub, kus valged vesiroosid unistades päid kõigutavad – püha rahu asub su hinge. Tõstad sa kõrgemale oma silmad – ilus org avab su vaatele oma süle. Teisel pool orgu tõuseb kõrge kallas, sopiline ja kääruline. Siin varjavad vanad lõhmused ja jalakad sulisevaid allikaid, seal tõusevad kuni äkilise Kuningamäe tipuni kõrged sinised männid. Sa tunned enese maakoha ilust otsekui joobuvat. Lased sa oma silmad ümber käia – õnnistatud perekas viljakandja maa paistab sulle oma taludega, oma mõisatega nii kaugele, kui silm läbi sinise õhu ulatab.

Kui siis päike alla vajub, sina ta viimsete kiirte teretust oled joonud, su silmad vaatamisest valusad on ja sa nad tagasi pöörad lossivaremete poole – imelikud tundmused asuvad su põue. Kõik mäed sulle siis juttu vestavad ja orud kõnet kannavad, suus sõnad lehtedel. Sinu vaimusilm avab enese, nagu tahaks ta kaugele minevikku vaadata, minevikku, mis must ja tume, kust kellegi ajalookirjutaja sulg sulle sõnumeid ei too, kust kostab ainult mõni kurb muistejutt, mis rahvasuu alal hoidnud. Siis tõusevad imelikud kujud su vaimusilma ette, kui unenäos tõttavad aeg ja inimesed, kelle jalg üle kohtade käinud, kus sinagi nüüd peatad, su eest mööda, – kujud seda täielikumad ja kindlamad, mida täielikumalt ja kindlamalt su enese mõte neid ette kujutada jaksab. Sinu vaim tõuseb kõrgele, nagu tahaks ta ennast ühendada lahkunutega, kes enne sind elanud. Sa tahaksid teateid tuua, sõnumeid neilt saada aastasadade üle, mis juba ammugi püsimata jooksul mööda lennanud ja unustusemerde kadunud, igavesti kadunud.

Neljateistkümnes aastasada.

Kalk ja vali oli aeg meie esivanematele! Priiusepäike oli looja läinud, eestlased olid peremehe ameti omal pärismaal kaotanud, uued võõrad peremehed valitsesid kodumaa pinnal. Sakalaste maad rõhus raudse käega vägev Liivi ordu, kindlaist kivilossidest andis ta oma käskusid ja saatis rüütlid välja maa pärisrahvast alla sundima, nendelt maksusid nõudma, priipoegi – orjadeks tegema.

Vägev oli Liivi ordu ja sai päev-päevalt vägevamaks. Tema valitsus oli vali. Kus ordu ei valitsenud, seal valitses kirik, piiskopid. Kahed isandad küll, aga üks ja seesama valitsemise viis.

Igal pool oli ordu oma valitsusele kindlaid tugesid toimetanud. Siin ja seal sinavate metsade põues olid mägedel kindlad lossid ehitatud vallidega ja ringkraavidega, mis iga vaenlase eest kaitsesid ja mille vastu eestlaste sõjakunst midagi ei mõjunud. Nendes oli hea valda valitseda, rahvast orjusele ja maksmisele sundida.

Eestlased, need enne nii «uhked paganad», olid oma jõu ja julguse kaotanud, oma kaela raske orjalikke alla pidanud kummardama. Nende lootus oli kadumas.

Sest mis see aitas, et nad ise veel ikka ennast oma pinna pärisperemeesteks lugesid, salaja veel koosolekuid pidasid, salaja enestele vanemaid ja pealikuid valisid, – see kõik oli tühi tembutus, mille üle sakslased ainult naersid.

Mis aitas veel see, et nad mässu teha ja vastu panna katsusid? Mis aitas, et eestlased viljakottides kavalusega Viljandi lossi katsusid tungida ja seal öösel kõik sakslased maha tappa? Kavalus tuli avalikuks, härda emasüdame läbi, vahvad mehed leidsid kägistusesurma; keda kägistus ei tapnud, selle tappis oda.

Niisugused katsed andsid sakslastele ainult asja uut orjust, uusi maksusid peale panna.

Maa ja priipõlve asemele tõid nad ju eestlastele kallima, pühama päranduse – ristiusu! Küll ei olnud rahval ristiusust mingit kasu. Teda oli mitu korda ristitud, aga ristiusu armuõpetusest ei teadnud ta midagi. Ristijad ei mõistnud rahva keeltki! Nõnda oli ristiusk eestlastele ainult ristiks.

Ta ei teadnud enam, mida uskuda, mida mitte. Tema vanad jumalad näisid enese temast ära pööranud olevat, ja sakslaste jumal näis ainult nende, sakslaste poole hoidvat.

Surmale suikumas oli endise vaba rahva vaim, aset andmas arameelele ja tuimusele.

Karksi lossimägi on iseenesest juba kui kindluse kohaks loodud. Ta on kui ümmargune kupp, mis ainult ühest küljest kindla maaga ühendatud. Oru poolt küljest on mägi nii kõrge ja äkiline, et ülestungimine peaaegu võimatu. Sellepärast oli kindlusel ainult ühest küljest vaenlase pealetungimist karta, ja seda oli võimalik sügava kraavi läbi raskeks teha.

Selle, looduse poolt kantsimäeks loodud koha oli Liivi ordu juba õige vanasti kindlaks teinud, sinna kivilossi ja kiriku ehitanud. Millal? Seda ei ole ajalooliselt selgesti teada, aga kui aastal 1298 leedulaste valitseja Viiten enese Riia linna kodanikkudega ja peapiiskopi, Johann von Schweriniga ühendas ja Liivimaale ordumaid rüüstama tungis, purustas see sõjavägi kõigepealt Karksi lossi ja kiriku. Leedulased tegid ordule laastates, tappes ja põletades palju kahju. Kui aga ordumeister Bruno nende tagasimineku tee oma sõjaväega kinni panna tahtis ja Treideni all lahing tõusis, said leedulased ordu väest täieliku võidu. Alles Neuenburgi all, kui Königsbergi ordukomtuur Berthold von Brühaven Preisimaalt oma sõjaväega Liivi ordule appi jõudis, said leedulased lüüa ja aeti Liivimaalt välja.

Hirmsasti olid leedulased ka Karksi ümberkaudu laastanud, inimesi tapnud ja külad tuhaks teinud, aga – rahvas kosus jälle. Karksilastele tõi leedulaste sõjasõit pealegi nii palju head, et Karksi orduloss 60 aastat varemetesse jäi ja ühtki rüütlit neid tülitamas ei olnud. Oma maksu ja kümnist pidid nad maksma, aga oma kodus ei vaadanud keegi nende näppudele – nemad said lahedamini hinge tõmmata.

Ordul oli selle aja jooksul muid tähtsamaid töid ja toimetusi. Kui aastal 1343 Taani ülemvalitsuse all oleva Harju ja Viru maakonna ning Saaremaa eestlased mässu tõstsid ja jüripäeva ööl kõik taanlased ja sakslased maha tapsid, tõttas ordu sinna appi. Selle ja muude sõdade ning tülide pärast polnud ordul aega Karksit uuesti üles ehitama ja Karksi eestlasi karistama tulla.

Vaheajal katsusid ka Sakala eestlased mässu tõsta. Asjata. Katse läks nurja ja mäss rõhuti maha, veel enne, kui vaenutuli lõkkele jaksas lüüa.

Ka Karksi eestlased ei maganud. Nemadki olid oma vahva vanema juhatusel Sakala eestlaste mässunõust osa võtnud. Nad olid veel enam teinud ja leedulaste poolt lõhutud Karksi lossi, kus juba enne rüütlilossi ehitust nende eneste kindel koht oli seisnud, jälle üles kohendanud. Siin lootsid nemadki, kui Sakala meeste nõu korda läheks, rüütlitele vastu hakata.

Teistkümneid aastaid olid Karksi eestlased endises rüütlilossis lootuse ja kartuse vahel peremehed. Veel hõõgus rahva südames priiusehimu ja karksilaste vanem oli kõigi kaugemate maakondade eestlastega ühenduses. Veel loodeti kord võõraste iket kaelast raputada, veel oodati seks parajat silmapilku. Kuid see silmapilk ei tulnud. Selle asemel jõudis ühel kevadisel päeval, aastal 1357, karksilastele teadmata ja ootamata tubli salk rüütleid Karksisse, mahajäetud ordu kindlat kohta uuesti üles ehitama. Ordumeister Goswin von Herike oli oma uuema sõjakäigu Pihkva venelastega võidurikkalt lõpetanud ning nüüd oli ordul jälle aega hooletusesse jäänud koduse võimu kindlustamise peale mõtelda.

Parvena tungisid kohkunud eestlased naiste, laste ja loomadega lossi poole. Kisa ja kaebamine oli suur, meeleheide igal pool. Nuhtlus nende julguse eest ei võinud tulemata jääda, ta ratsutas juba raudriides, tugevate täkkude seljas põgenejate kannul.

Vastuhakkamine oleks asjatu olnud. Mis pidid põgenevad põllumehed sõjakunstis õppinud ja harjunud meeste vastu jaksama!

Lossi värava ees – missugune kirin ja kärin! Naiste nutt, laste karjumine, loomade ammumine ja hobuste hirnumine läbisegi. Loss ise – tükk lagunud müüri ja teine pihapuu aeda ning mullavalli, see ei suutnud sisse neelata nii palju, kui pealetungijaid värava taga sulus oli. Lossis jooksid südikamadki mehed peata ja nõuta läbisegi. Arukamad eestlased mõistsid isegi, et sellel puhul hoopis asjata oli, et rahvas rüütlite eest lossi põgenes. Vastu hakata polnud ometi võimalik, see oleks hullus olnud. Õigemini oleks rahvas oma hurtsikute juurde pidanud jääma, aga – kes suutis hirmunud ja nõuta inimesi tagasi tõrjuda. Pealegi oli see juba hilja.

Korraga südameid lõhestav sajahääleline valukisa lossi väraval: – raudmehed ajasid oma raskete hobustega rahva hulka! Hirmus segadus tõusis; mõõkadega mahalöödud ja hobuste jalgade alla tallatud inimesed vaakusid surma, kes võis, püüdis põgeneda. Juba olid rüütlid lossis, hirmsalt kostis nende võõrkeelne vandumine piiratud ruumis.

Seal – just rüütliparvest läbi kihutas keegi eesti mees sadulata väikese hobuse seljas kui välk üle lossi õue lahtise jalgvärava poole, mis äkilisele mäeküljele välja viis. Tema selja taga kaksiti, mehest kinni pidades, noor naine, kelle lahtine juus kui kullane linik tuule käes lendas ja lainetas. Juba olid põgenejad väraval, kui neile keegi rüütel tuhatnelja järele ajas. Jalgvärava taga, äkilisel, pea püsti allalangeval mäeserval põrkas isegi eestlase hobune hirmunult tagasi, kuna tagaajaja raske ruun enese norsates püsti ajas. Juba sirutas rüütel raudkindaga kaetud käe välja, sest nii põgeneja kui tagaajaja hobused seisid pea kõrvu, seal – «Hõpp, Pääsu, hõpp!» kisendas eesti mees oma hobust hüppamisele sundides. «Hoia kinni, Lehte, hoia kinni! Mitte elusalt!» – ja karates, kukkudes, veeredes kihutas ta mööda mäge alla. Kuid – nagu kulli küüntesse oli noor naine viimsel silmapilgul rüütli tugevate sõrmede vahele rippuma jäänud.

Irvitades vaatas rüütel hulljulget põgenemist. Tema arvates olid mees ja hobune kadunud. Aga imet, mäe all, pehmel rohusel heinamaal, seal lahkus ja hargus veerev kera: puristades tõusis loom maast ja liikmeid sirutades mees, rusikas kätega ülespoole ähvardades.

Selsamal silmapilgul vuhises ka juba rüütli raske, pikk oda mäelt alla. Kui välk kargas eesti mees kõrvale, isegi oma hobust eemale kiskudes. Sügavale tungis oda püsti maa sisse. Vihase naeruga murdis eesti mees oda pilbasteks, tüvetükki ümber pea keerutades, nagu tahaks ta seda sinna tagasi läkitada, kust see saadetud. Seal – kohkudes langes ta käsi maha. «Lehte, mu naine!» kisendas ta.

«Põgene, Venda, põgene!» kõlas mäelt naise ahastav hüüd. «Põgene, ära hooli minust!»

Vandudes laskis rüütel veel ikka tema käe otsas rippuva naise lahti ja hüppas hobuse seljast, et mäest alla ronida. Aga juba oli eesti mees oma hobuse seljas ja hüüdes: «Nägemiseni, Lehte, nägemiseni!» ajas ta tuhatnelja metsa poole. Ta oli pääsenud.